Miks on ehituse hinnapäringud tihtipeale poolikud?
Hinnapakkumine põhineb projektil
Eratellijate puhul on sageli üheks suuremaks probleemiks see, et hinnaküsimise alusdokument — ehitusprojekt — on eelprojekti tasemel. Kuna eelprojektis ei ole täpselt lahendatud konstruktiivseid sõlmi ja valitud lahendusi nii tehnosüsteemide kui ka teatud materjalide osas, siis jätabki ehitaja hinnapakkumise umbmääraseks.
Selliselt saab tellija moonutatud hinnapakkumise, kus lõppsumma teadasaamiseks tuleb tellijal esitatud pakkumine rida-realt koos ehitajaga üle vaadata ja välja selgitada, mis täpselt pakkumises sisaldub ja mis mitte.
Praktikas on probleemiks ka see, et isegi kui tellija saab teada, et midagi on pakkumisest välja jäetud, siis puudub tellijal endal teadmine, millist lahendust või süsteemi peaks valima. Seetõttu teeb tellija sageli oma otsuse ehitaja väljapakutud võimaliku lahenduse poolt- ja vastuargumente kuulates. Sellisel juhul muutub sisuliseks otsustajaks ehitaja, mitte tellija, kuna ehitaja saab tellijat oluliselt mõjutada valikute tegemisel. Enamasti ei ole ehitaja poolt väljapakutud lahendused kaugeltki mitte halvad, kuid need on ehitaja jaoks kindlasti mugavamad valikud, mis võivad tähendada tellijale näiteks teatud lisakulusid või muudatusi maja sise- või välisilmes.
Millised hinnapakkumise read jäävad lahtiseks?
Viimistlusmaterjalid
Enamasti ei ole maja algse hinnaküsimise staadiumis paika pandud täpsed viimistlusmaterjalid ega ka sisekujunduse nüansid. Seetõttu jäetakse suur hulk siseviimistluse materjale hinnapakkumises lahtiseks või pannakse pakkumisse fikseeritud ruutmeetrihind.
Kõige sagedamini tuleb tellijal viimistlusmaterjalide osas teha täiendav valik ja otsus järgmiste materjalide osas: parkett, keraamilised või looduskivist plaadid, liistud, aknalauad, siseuksed, sisetrepp ja erinevad dekoratiivkrohvid.
Elektripistikud, lülitid ja valgustid
Ka elektrilahenduste kohta puudub projektis täpsem ülevaade, millist pistikute või lülitite tootesarja tuleks kasutada. Jällegi, kas jäetakse see pakkumisest välja või teeb ehitaja ise valiku konkreetse tootesarja osas.
Valgustite puhul ehitaja tavaliselt pakkumist ei tee, erandiks võivad olla osad süvistatud valgustid, kuid ka see lepitakse eraldi kokku.
Sanitaartehnika ja tehnoseadmed
Projektis võivad olla küll viited mõnele konkreetsele sanitaartehnika tootesarjale, kuid sageli ei pöörata eelprojekti staadiumis sellele tähelepanu ning teema juurde naaseb tellija vahetult enne, kui vaja sanitaartehnika paika panna. Siis võib selguda, et pakkumises olev toode ei sobi kuidagi ning tuleb valida mõnevõrra kallim toode.
Enamasti katab tüüpiline hinnapakkumine sanitaartehnika osas WC-potid, heal juhul ka vanni, osad kraanikausid ja segistid, kuid see valik on tihtipeale väga individuaalne.
Tehnoseadmed ei kajastu eelprojektis tavaliselt konkreetse mudelina ning seetõttu võib vajalik olla tellijal hinnapakkumises pakutud seadmete ja lahenduste mudelid kriitiliselt üle vaadata ning vajadusel ümber vahetada.
Samuti ei hõlma enamik hinnapakkumisi kaminaid või ahjusid ega näiteks ka sauna kerist.
Kokkuvõttes on igal tellijal vaja hinnapakkumise küsimise etapis (või projekteerimise etapis) teha ära suur eeltöö ja langetada olulised otsuseid ning niimoodi jõuda välja olukorrani, kus kõik kriitilisemad hinnapakkumise read oleksid läbi räägitud ja hind võimalikult üheselt fikseeritud.
Kui see eeltöö tegemata jätta, siis kipub hilisemas ehitustööde etapis hind kontrollimatult suurenema ja see ei meeldi ühelegi tellijale.
Allikas: majaehitaja.ee
LOE LISAKS:
