VANA KIVIAED | Milliseid kiviaedu esineb ja kuidas neid taastada?
Kiviaedade väljanägemist on viimastel kümnenditel mõjutanud tendents, kus looklevad ja veidi robustsema ilmega põlluaiad on asendatud kuupja põhiplaaniga ülihoolikalt laotud sirgete steriilsete iluaedadega. Enamik Eestimaast on kaetud uskumatult eriilmeliste kiviaedadega ja ohtlik „moevool“ neid ümber laduda ähvardab nende pärandirikkust oluliselt vähendada. Nagu ehituseski, ei märka me tihti vana, haruldast ja väärtuslikku, nii jäävad ka vana sammaldunud kiviaiad pealispindsele silmale sageli märkamata.
Vana kiviaed tähistas piiri ja oli mõeldud kaitseks
Kivid oli vaja põllult kokku korjata ja kuhugi paigutada — seega oli põlluserva kividest aia ladumine kõige loogilisem lahendus. Põllumaa, heinamaa, karjamaa või hoovi piire ehitati kaitseks loomade eest. Kiviaed oli piiri tähis. Lisaks ehitati kiviaedasid laine murdmiseks — aed ehitati vee piirile kalda kindlustamiseks või murdlaine lõhkumiseks sadamabasseini kaitseks.
Kiviaia läbilõiget dikteeris aedades kasutatud kivimaterjal ja selle kogus. Paekivi ja graniitkivi võivad erinevates suurustes ja vormidega võimaldada väga erisugust aialadumist. Paekivi võib kiviaias olla mitmesuguse suuruse ja kujuga: ümar, ebakorrapärane tahukas, suure plaadina, õhukese kiltja kihina, toeka kuubina, klibuna jne.
Ka graniitkivi ehk maakivi ehk põllukivi ehk raudkivi võib olla ümar, lõhestatud, lopergune, plaatjas, kiiljas ning samuti mitmesuguse suurusega. Sageli on olnud kiviaia ehitamisel võimalik kasutada mitut eri suuruse ja kujuga kivimaterjali, vahel ka ainult ühesugust. Üldiselt kasutatigi seda materjali, mida parasjagu oli võimalik kätte saada. Seega saab väita, et kiviaedade materjal annab ülevaate paikkondlikust kivimist, sest suure tõenäosusega on aiaks kasutatud materjal pärit samast kandist.
Kiviaedade liigitamine
Kiviaedu saab liigitada kolme rühma: paekiviaiad, raudkiviaiad, segatüüpi aiad (aiad, kus kasutati paasi ja raudkivi läbisegi).
Paekivist ja lõhestatud kivist on võimalik laduda püstisemaid aedu ning ümarama kujuga kividest pealt ahenevaid aedu. Paekiviaiad võivad ka väga kitsa aluslaiuse juures üllatavalt kõrged olla. Näiteks Saaremaa läänerannikul on säilinud paekivist aialõigud, mille aluslaius ei ületa 40 sentimeetrit, samas on aia kõrgus tublisti üle meetri. Selline aed püsib stabiilsena vaid tänu oma looklevale põhjajoonele. Paekivist aedu leidub ka kuni kahe meetrise aluslaiusega.
Raudkivi- ja segatüüpi aiad on läbilõikelt rohkem maadligi kui paekiviaiad. Selliste aedade aluslaius ei ole suurem kui kõrgus. Eestis leiduvate ajalooliste kiviaedade laius jääb vahemikku 30—280 cm, aedade kõrgus vahemikku 50—210 cm. Erinevate läbilõigetega ajaloolisi aiatüüpe võib kokku lugeda pea paarkümmend, kuid eelkõige tuleb mõista, et kiviaia läbilõige ei pruugi olla ühesugune kogu aia pikkuses, vaid võib varieeruda. Samas muutuvad mõõtude muutudes ka kiviaia proportsioonid.
Ajaloolise ja tänapäevase kiviaia üks huvitavamaid ja olulisemaid erinevusi on kiviaia külje tõusunurk. Vanadel aedadel eksponeeriti kiviaia külgi kumeralt kaarduvana ja ahenevana, et aia külgpind oleks suurema pinnana vaadeldav ning aed seeläbi ka oluliselt stabiilsem. Viimastel aastakümnetel rajatud aiad püüavad meeldida võimalikult püstloodis külgseina ja sileda aiapealsega, mis muudab aiad ebastabiilseks, kuna selline ladumisviis eeldab juba sideaine kasutamist.
Kiviaia taastamine
Kui mõttes on vana kiviaia taastamine, siis tuleb esimese asjana selgeks teha taastatava kiviaia algupärane läbilõige ja ladumismuster. Tähtis on järgida ajaloolise aia ladumisstiili, et taastatud aialõigud ei eristuks aia algupärasest osast hoolikama ladumisstiili või teistsuguste mõõtmetega kivimaterjali poolest.
Vanad kiviaiad ei kulge looduses päris noolsirgelt ja ka aia pealmine tipujoon ei ole vaaderpassi järgi laotud. Aiad looklevad veidi ja nende kõrgusjoon matkib maapinna reljeefi. Loodusesse sobitunud ja sulandunud vanad kiviaiad on eeldatavasti rajatud muu hulgas ka keskkonda väärtustama, mitte aga domineeriva ja loodusele vastanduva müürina maastikku lõhkuma. Tihti jätavad aga kiviaia taastajad need asjaolud tähelepanuta ning ajaloolist lahendust püütakse, küll heasoovlikult, täiendada omaloominguga, mis haruldaste aiatüüpide säilitamisele kahjuks kaasa ei aita.
Taastamiseks vajalik kivimaterjal tuleb varuda aia lähipiirkonnast, et vana ja taastatud aia materjalierinevused oleksid minimaalsed. Suur osa vanu kiviaedu on rajatud otse pinnasele ja selleks eraldi aluspinna koorimist või vundamendi ehitust reeglina ette ei võetud, kuid siiski leidub ka erandeid.
Aedade läbilõige ja ladumisviis oli sedavõrd kindel ja vastupidav, et külmakerked neid ei lagundanud. Tänapäeval tuleb selleks jälgida, et kõik aeda paigutatavad kivid asetseks maapinna suhtes võimalikult lapiti ja et kivi raskuskese oleks suunatud aia sisse. Iga järgnev kivirida tuleb nihutada veidi aia keskteljele lähemale, et aia „selg“ järk-järgult aheneks.
Tähtis on järgida ka müürseppadele tuttavaid nõudeid, et vuugikohad ei kattuks ja et iga kivi kindlalt fikseeruks. Logisevate ja fikseerimata kivide raskuskese muutub ja nad võivad seeläbi põhjustada varinguid.
Paekiviaedadele annavad stabiilsuse siduvad kivid, mis ulatuvad läbi aia. Kahte siledat fassaadi ladudes unustatakse tihti need omavahel siduda; et ilusate otstega siduvaid kive (mis sobivalt mõlema aiakülje ladumismustrisse paigutuksid) ei ole leida, saab kannatada aia terviklik stabiilsus.
Vanade ajalooliste kiviaedade meisterlik ladumine ei väljendunud aedade tihedas ja siledas välisilmes, vaid vastupidavas ja stabiilses ladumisoskuses.
Allikas: Muinsuskaitseamet
LOE LISAKS:
