Muldpõrandaga tarest moodsasse loft' i. Vaata, kuidas on meie kodune keskkond viimaste aastasadade jooksul muutunud!

Vabaõhumuuseumi tohutute katustega pimedates taredes, mis mõjuvad tänapäeval paeluvate, ent siiski praeguseid mugavusi silmas pidades kurioossetena, polnud veel ligi seitsekümmend aastat tagasi midagi imelikku.

Vanema põlve arhitekt Voldemar Herkel (s 1929), kes on kavandanud palju meie vanema maa-arhitektuuri hõngulisi hooneid, eriti just suvilaid, on meenutanud: „Ma olen sündinud ehtsas talutares. Mu vanaisa oli metsnik, kellel oli oma väike talu koos ehtsa tarega. Köök oli muldpõrandaga, jõululaupäeval toodi õled tuppa ja kevadpühade ajal rohelist.”

Muldpõrandaga ja elektrita!

Savi-, kivi- ja muldpõrand olid 19. sajandi lõpuni Eestis üsna tavalised ning küllaltki levinud veel hiljemgi eeskätt rehetubades. Võib oletada, et seda tingis rehetubade avarus, põranda katmine laudadega oleks nõudnud palju tööd ja materjali. Et rehetoas toimusid kohati ka viljapeksmine ning teised tööd, olid lihtsamad põrandad ehk praktilisemadki.