Kuidas vanale välisuksele uus elu anda?
Maja välisuks on majaomaniku visiitkaart, peegeldades majaelanike maitse-eelistusi ja ajastule iseloomulikku stiili. Vana välisukse kordategemine on küll paras ettevõtmine, ent korralikult ja ajastutruult taastatud ning viimistletud uks jääb maja kaunistama ja möödujate pilke tõmbama kümneteks, kui mitte sadadeks aastateks.
Vana ja esmapilgul lootusetus olukorras olevat ust ei pea tingimata välja vahetama. Enamikku vanadest ustest saab vähese vaeva ja kuluga muuta nägusaks ja kasutuskõlblikuks. Vanade meistrite valitud puit on enamasti olnud kõrge kvaliteediga ja seetõttu on ukse kahjustused sageli vaid pinnapealsed. Kui aga uks on nii lagunenud, et taastamine osutub võimatuks, oleks parem teha uksest täpne koopia.
Mida oleks hea teadmiseks võtta?
Välisukse iga pikendavad varikatus ja vihmaveesüsteemi olemasolu ja korrashoid. Puitukse suurimad vaenlased on niiskus ja UV-kiirgus, ja kõige kehvemas seisus on tavaliselt maja lõunapoolsed uksed. Niiskusest tekib mädanik, tihtilugu on kõige halvemas olukorras ukse alumine raampuu. Kui varikatust ei ole, siis pritsib trepile või tänavale langev vihmavesi ukse alaosale ja tekitab seal mädaniku. Mädaniku teket soodustab ka sellise koostisega värv, mis ei lase puitu sattunud niiskusel välja kuivada. Kõigepealt tuleb likvideerida mädaniku põhjus ja uurida seejärel, millised osad on niiskusest kõige rohkem kahjustunud ning asendada tõesti ainult need, mis on kõige halvemas olukorras.
Klaasiga ukse puhul tuleks kontrollida kiti ja liistude olukorda. Hea oleks, kui saaksid ukse taastamisel vana klaasi säilitada.
Vanade uste küljes on tavaliselt alles ka ajastutruud metallmanused. Kui need ei ole säilinud, siis oleks hea leida mõni sama ajastu uks ja võtta puuduvad osad selle küljest või valmistada puuduvate osade asemele sama perioodi manused. Uste metallosi rikub kõige enam rooste, probleemiks on ka kinnituste lõtvumine ja lukkude-linkide väsimine.
Vanade uste parandamine
Korras uks liigub kergelt, sulgub vaikselt, peab sooja ja hoiab müra eemal. Vanad uksed on sageli aga kõike muud, lisaks kulumisele ja pehastumisele ei käi nad ka korralikult kinni. Selle põhjuseks võib olla liiga paks värvikiht, niiskusest tingitud uste väändumine ja paisumine, lahtised ja väsinud hinged ja hoone vajumise tõttu tekkinud uksepiitade nihkumine.
Enne parandama asumist tuleks uksele teha üksikasjalik ülevaatus ja ukse lahti võtmisel kõik eri osad nummerdada. Parandamiseks tuleks kasutada sama liiki ja kvaliteediga puitu, see peab olema ka vastava kuivusastmega — välisukse puhul mõni aasta varem langetatud ja välitingimustes aeglaselt kuivanud puit ning siseukse puhul sisetingimustes.
Vanade uste levinumad probleemid, mis on lihtsasti lahendatavad
Tavaliselt on piitade puhul kõige rohkem kahjustunud alaosa ja lävepakk. Piita parandades tuleb kahjustunud lõik pikisuunaliselt välja saagida ja uuega asendada. Kui piit on väändunud, saab seda sirgeks kiilude abil.
Kui ukse ja piida vahel on praod, siis võib ust veidi hööveldada. Kui ukse alaosa käib vastu piita, ent ülaosas on pragu, siis saab ust kergitada näiteks hingetapi ümber asetatud seibi abil. Kui tegu on aga suurema vajumisega, siis tuleks piit lahti võtta ja uuesti paigaldada.
Ukse sees olevad peenemad praod saab parandada puidukitiga, suuremad sobivast puust pilbastega, kasutades seejuures niiskuskindlat liimi. Liimi kuivamise järel tuleb parandatud koht tasaseks lihvida. Uue ja vana puidu ühendamisel peab meeles pidama, et mida suurem on liidetav pind, seda tugevam lõpptulemus saadakse.
Kui paned tahvelust pärast parandamist uuesti kokku, jälgi hoolega, et tahvlid istuksid kindlalt soontes, ulatumata siiski lõpuni nende põhja, sest nii ei jää ruumi paisumiseks. Kindlasti ei tohi tahvleid raami külge liimida.
Kui uks on liiga paksu värvikihi all, siis eemalda ülearune värv kaabitsaga, infrapunalambi või kuumaõhupuhuri abil, jälgi seejuures hoolikalt, et sa ei kahjustaks puidu pinda.
Kui uks on paisunud, siis võta uks ettevaatlikult hingedelt maha, höövelda parajaks ja pane oma kohale tagasi. Hööveldama peaks võimalikult niiskel ajal, sest selleks ajaks on puit kõige rohkem paisunud.
Kui uks on väändunud ehk “propelleris”, siis võib seda proovida lahendada nii, et saed raami sisse sälgu(d), kuhu lüüakse puust kiilud. Vahel aitab ka ukse aurutamine ning tugeva pressi all sirgeks painutamine. Võimalusel võib väändunud osa parajaks hööveldada või uuega asendada.
Hingede lahtivajumise korral keera kruvid tihedalt kinni, asenda roostetanud kruvid uutega. Kui kruvid ei püsi vanades aukudes, siis tuleks need punnida ning kruvid seejärel oma kohale keerata.
Kui hingetapid on väändunud, siis eemalda hinged ukse küljest ja painuta need kruustangide vahel sirgeks. Kui aga hingetapp on väsinud ja kulunud ning uks loksub, siis asenda hingetapp uuega.
Uste värvimine
Enne värvima asumist tuleks kindlaks teha, mis tüüpi värviga algselt tegu on. Kui sellega ise hakkama ei saa, tuleks pöörduda spetsialisti poole.
Vanad uksed on enamasti olnud kaetud õlivärviga, ent leidub ka lakitud ja õlitatud, tõrvatud ja aadertatud uksi. Üldiselt soovitatakse vanade uste uuesti värvimisel kasutada traditsioonilist linaõlivärvi. Ühtlaselt kulunud linaõlivärvi ei pea ukselt tervenisti eemaldama, kui aga tegu on lateks- või alküüdvärviga, mis on täielikult pragunenud, siis tuleks see kõik maha saada, sest suure tõenäosusega on puit selle all kaua niiske olnud.
Olenevalt sellest, mis värvitüübiga on tegu, tuleks valida ka sobiv värvieemaldustehnika. Õlivärvi saab maha kaabitsaga, ent lateks- ja alküüdvärvi eemaldamiseks on parem kasutada lahustipõhist vahendit. Raskestieemaldatava värvi saab maha infrapunalambiga või kuumaõhupuhuriga, viimasega tuleb olla ettevaatlik, kuna siin on oht, et puidu pind söestub. Üldse ei tohiks vana värvi eemaldamisel kasutada liivapritsi, sest see lõhub puidu pinda.
Kui vana värv maas, siis tuleb pind lihvida, tolmust puhastada ja kruntida. Värvima asumisel oleks hea säilitada vana värvimuster — nii annad vanale uksele tagasi tema ilusa näol.
Allikas: Muinsuskaitseamet
LOE LISAKS:
