Salvkaevu rajamise põhitõed — korralikult ehitatud ja hooldatud kaev teenib majapidamist aastakümneid

Salvkaev ehk šahtkaev on veehaare, mis on maapinda rajatud enamasti kas labidaga kaevates, ekskavaatoriga või spetsiaalsete puurmasinatega. Salvkaevuga võetakse vett ülemisest, maapinnalähedasest kihist ning kui võrrelda puurkaevuga, siis on salvkaevu läbimõõt sellest suurem, sest maapinna lähedal oleva pinnase veeandvus on väiksem kui sügavamates kihtides. Salvkaevu läbimõõt on tavaliselt meeter ning sügavus keskmiselt 5—10 meetrit, ulatudes Lõuna-Eestis kuni mõnekümne meetrini.

Kuhu on hea salvkaev rajada?

Kaevu asukoha valikul tuleks arvestada, et kaev rajatakse vett hästi juhtivatesse liiva- või kruusakihtidesse, milles on piisaval hulgal head, töötlemata kasutatavat vett. Savid, savikad liivad juhivad vett halvasti ja neisse pole mõtet kaevu rajada. Arvestada tuleb ka maapinna kallet, parim asukoht salvkaevule on nõlva alaosa, kus põhjavesi on maapinnale lähemal. Asukoha valikul tuleb meeles pidada, et ülemise põhjaveekihi hulk sõltub sademetest ja kuival suvel võib selle tase mitu meetrit langeda ning jätta kaevu kuivaks. Seepärast peab kaevu põhi olema sügavamal kui kuiva aastaaja kõige madalam tase. Veetaset aitab kindlaks teha kas kaevumeister või kohalik keskkonnaspetsialist. Naabri käest, kel juba kaev olemas, saab ka infot, ent kui maapind ei ole ümbruses tasane ja lauge, siis sellest infost pole otsest kasu. Asukoha valikul tuleb silmas pidada sedagi, et maapinnalähedast kihti saastavad kõige rohkem lekkivad reoveekogumissüsteemid, kuivkäimlad, väetamine, sõnnikuhoidlad jms.

Salvkaevu ehitamine

Kaevu ehitusmaterjaliks kasutatakse valdavalt tsement- või betoonrõngaid; varem on kasutatud ka raudkive või telliseid. Kaevu rajamisel tuleks arvestada, et maapinnalähedastesse veekihtidesse rajatud salvkaevud tuleks maapinnalt lähtuva reostuse eest kaitsta ja kaevurõngaste vahel kasutada spetsiaalseid tihendeid.

Tagamaks salvkaevu pikema eluea ning kestva kvaliteediga joogivee, on soovitatav järgida järgmisi nõudeid:

• salvkaevu rakked peavad olema terved ja ulatuma vähemalt 0,8 m kõrgusele maapinnast;
• kaev peab olema väljastpoolt tihendatud vettpidava materjaliga;
• kaevu ümber tuleks rajada veelukk, kaevates vahetult salvkaevu ümber 0,5 m sügavune ja 0,5 m laiune vagu ning täita see saviga ning tampides tugevalt kinni;
• salvkaevu ümber võiks rajada nn tsementkrae kaldega kaevust väljapoole, selleks, et välistada sadevee imbumine kaevurõngaste taha ja sealtkaudu kaevu. Salvkaev peab olema pealt kaanega kaetud;
• pump tuleks võimalusel paigaldada hoonesse (elumajja või pumbamajja), mitte kaevu.

Vead salvkaevude ehitamisel

Vahel on salvkaevu ehitamisel kõige alumised rõngad savisse rammitud, misjärel pole ime, kui veega on probleeme. Ka kaevurakked on tihti liiga madalad, mistõttu võib kaevu pääseda pinna- või pinnasevesi. Eriti halb on, kui ümbritsev maapind on kaevu poole kaldu, kuna see teeb heast veevõtukohast hoopis sademeveekollektori.

Probleemsete kaevude rõngad on peaaegu eranditult paigaldatud valepidi. Sellisel juhul valgub pinnavesi liidete kaudu kaevu. Kaevurõngad peab alati paigaldama õiget pidi, sulund üleval või valtsidega rõngastel kõrgem pool seespool. Aastatega võib kaevuga juhtuda muudki, näiteks võivad läheduses asuvate puude ja põõsaste juured rõngaste vahelt läbi kasvada või on põhja kogunenud setet ja kaevuseinad on ligased. Sellised asjad on kohe näha ja soovitatav on aeg-ajalt kaevu kontrollida ning näiteks taskulambiga kaevu vaadata. Õnneks on probleemset kaevu pärast remonti enamasti võimalik edasi kasutada.

Salvkaevu hooldusalal tuleb kinni pidada järgmistest nõuetest:

• hooldusala tuleb jätta vähemalt 10 m, kuid sõltuvalt maapinnast ja selle kaldest võib kaugus olla isegi suurem;
• potentsiaalsed reostusallikad (kuivkäimla, reovee kogumiskaev, sõnnikuhoidla, prügikast, väetise- ja sõnnikuhoidlad, õlimahutid, kanalisatsioonitorud jne) peavad paiknema kaevu suhtes allamäge;
• heitvee immutamine pinnasesse on keelatud lähemale kui 80 m joogivee tarbeks kasutatavast salvkaevust isegi peale mehaanilist ja/või bioloogilist puhastamist (Vabariigi valitsuse 31.07.2001. a määrus nr 269 “Heitvee veekogusse või pinnasesse juhtimise kord” § 10 lg 2);
• omapuhastiks oleva imbsüsteemi ja joogiveesalvkaevu vaheline kaugus on kehtestatud Vabariigi Valitsuse 16.05.2001. a määruse nr 171 “Kanalisatsiooniehitiste veekaitsenõuded” §-ga 7.

Lisaks tuleb arvestada, et ka liigne väetiste, taimekaitsevahendite ja sõnniku kasutamine võib mõjutada negatiivselt salvkaevu veekvaliteeti. Iga salvkaevu omanik saab oma poolt ära teha nii palju, et väldib potentsiaalsete reostusallikate sattumist salvkaevu vahetusse ümbrusesse, jälgib visuaalselt salvkaevu olukorda, võtab regulaarselt veeproove ja toimetab need vastavasse laboratooriumisse ning vajadusel reageerib kiirelt reostuse tekkimisele.

Tüüpilisemad probleemid valmis kaevuga

Kui kaev valmis ja vesi majas, siis kahjuks unustatakse aastateks, kust vesi tuleb. Seetõttu on paljud kaevud lõpuks üsna nukras seisus. Tüüpilisemad ebakohad on järgmised:

• kaevu põhja on kogunenud mitmesugust orgaanilist ja mineraalset setet;
• põhjas ei ole filtreerivat liivakihti;
• kaevurakked on lagunenud ja pinnaseosakesed pääsevad läbi vuukide kaevu;
• soojusisolatsioon puudub või on ebapiisav;
• rakked on külmakergetest kahjustatud;
• kaevusuud ümbritsev vettpidav pinnasekiht puudub või on ebapiisav;
• veetorukaevandist satub kaevu sademevett;
• pinnavesi voolab kaevusuu ja -kaane ebatiheduse tõttu otse kaevu;
• kaev on madal ja jääb ajuti kuivale.

Kui vett kaevus jagub ja probleemid tulenevad vaid pinnavee sissevoolust, siis on odavam kaev remontida. Ent kui põhjavesi on saastunud ja selle põhjust keeruline kõrvaldada, on otstarbekam ehitada uus kaev uude saastumisohutusse kohta.

Allikad: puurkaev.eu, käsiraamat "Omaveevärk ja omakanalisatsioon", Ehitame kirjastus