Munaõlitempera — kõige kulumiskindlam looduslik värv
Munaõlitempera tuleb valmis teha töökohal ja vahetult enne värvimist, sest see rikneb kiiresti. Äärmisel juhul võib seda lühikest aega säilitada külmkapis. Vananenud ja halvasti lõhnavat värvisegu ei tohi aga mingil juhul kasutada. Värvi jäägid on hästi komposteeritavad.
Munaõlitempera retsept
1 mahuosa mune (kollane koos valgega)
1 mahuosa keedetud linaõli ehk värnitsat
1 mahuosa vett
Vispelda munad kokku ja lisa sama suur kogus keedetud linaõli. Lisa sortsukaupa vett, kuni vesi ja linaõli on segunenud. Nõruta segu läbi nailonsuka, nii et munas sisalduvad kiud jäävad suka sisse kinni. Emulsioon tahab kiiresti kokku minna ja seepärast on seda vaja jälle vispeldada. Vajadusel võib emulsiooni veel veega lahjendada.
Värvilise temperavärvi saamiseks lisa kuivpigmenti, väiksemate värvikoguste saamiseks võib kasutada ka tuubis õlivärve. Enamikku värvipigmente võib kasutada, välja arvatud väävlitundlikke.
Kõigepealt valmista värvipasta. Vala väiksem kogus emulsiooni anumasse ja lisa pidevalt segades nii palju kuivpigmenti, et tekiks tihe pasta. Teatud kergeid ja rasvaseid pigmente võid kõigepealt vähese tärpentiniga niisutada. Sega pastat niikaua, kuni pigment on ühtlustunud ning pasta läikiv ja elastne. Sega pasta ülejäänud munaemulsiooni sisse.
Munaõlitemperaga värvimine
Traditsioonilisel vanaaegsel temperaviimistlusel võõbatakse emulsiooni mitu korda õhukeste kihtidena kuni täieliku katmiseni. Kruntvärv pigmenteeritakse ülejäänud värvikordadega samasse tooni. Läbipaistva temperaviimistluse puhul kanna värv katvale kruntvärvile. Temperat võib võõbata ka lahjale õhukesele kruntvärvile, nõnda kumab puusüü läbi.
Kui temperavärv on pigmenteeritud väga tumedate ja küllastunud värvidega, võõpa seda üks kord pigmenteerimata emulsiooniga. Puupindu võib viimase värvikorra järel umbes kümne päeva pärast poleerida, enne aga veendu, et värv on täiesti kuiv. Värvikordade vahele jäta 2–3 päeva. Värv kuivab matiks. Poleerimiseks kasuta tihedat lühikarvalist paneeliharja. Seejärel töötle pinda pehme lapiga. Poleerimisel muutub värvitoon pisut sügavamaks.
Puidu värvimiseks soovitatakse enne pinda lihvida, liimkittida, veel lihvida, šellakiga ehk loodusliku vaiguga katta, kruntida, kergelt lihvida ning seejärel üks või mitu korda värvida pigmenteeritud temperaga ning poleerida.
Pinna liimkittimine enne temperaviimistlust
Liimkittimist tehakse oksapragudes, nurkades jm. Liimkitt koosneb loomsest liimist ja kriidist, mis pigmenteeritakse vähese kuldookriga ja puuga samas toonis. Oksakohad isoleeritakse heleda šellakiga. Kruntvärvina kasutatakse kergelt tsinkvalgega pigmenteeritud linaõlivärvi, mida lahjendatakse lakibensiiniga. Kruntvärv kantakse peale nii õrnalt, et puusüü kumaks läbi. Lubjakrohvi puhul soovitatakse pind eelnevalt lihvida, kaks korda kruntida, kord või paar munaõlitemperaga värvida. Krohv peab olema piisavalt kuiv. Pind tuleb enne kruntimist tasandada.
Eriti imava pinna värvimisel krundi pind esmalt lahjendatud linaõlivärviga ja seejärel pigmenteerimata temperaemulsiooniga. Nõnda saavutad ühtlase imavuse. Seejärel võõpa pind pigmenteeritud temperaemulsiooniga.
Mida on munaõlitempera kohta hea teada
- Munaõlitemperat kulub üsna vähe. Näiteks viiest munast saab u ühe liitri värvi ja see katab ca 10—15 m2.
- Kruntimiseks kasutatakse pigmenteerimata munatemperat. Korralik kruntimine kindlustab, et värvi lõpptulemus jääb tugev ja ühtlane.
- Toonimiseks sobivad värvimullad ja neid kulub vähe.
- Munaõlitempera muutub kuivades veidi tumedamaks ja kergelt kollakamaks.
- Värvi kiiremaks kuivamiseks võib lisada sikatiivi (mitte üle 3% värvi mahust).
- Niisketes ruumides tuleb temperaga viimistletud sein kindlasti katta vaha, õli või lakiga, sest muidu tekib hallituse oht.
- Värvi tuleks säilitada suletuna külmas, riknemisohu tõttu. Riknenud värv omandab spetsiifilise lõhna.
Allikas: renoveeri.net
LOE LISAKS:
