Ettevaatust — ohtlikud ained ehitus- ja viimistlusmaterjalides, millest mitmeidki leidub meie kodudes
Kuigi ehitusmaterjalide areng on teinud viimastel aastakümnetel väga suure hüppe, leidub ka kaasaegsete materjalidega remonditud ruumides sadu mürgiseid ühendeid, mis mõjutavad meie tervist. Ohtu ei kujuta mitte ainult asbest ja tsement vaid ka sünteetilistest materjalidest tapeedid, värvid, põrandakatted ja mööbliesemed. Loetleme üles mõned ohtlikumad ja levinumad materjalid ning nendes sisalduvad kemikaalid!
1. Lakid ja värvid
Siseviimistlustöödel puututakse kokku värvides ja lakkides leiduvate lahustitega, mis on eriti tugeva toksilise ehk mürgistava toimega. Kroonilise mürgistuse tekkeks on vajalik pikemaaegne kokkupuutumine. Haiged kaebavad väsimuse, unehäirete ja peavalu üle. Sageli täheldatakse närvisüsteemi kahjustusi. Tootjatel on kohustus lenduvate orgaaniliste ühendite kontsentratsioon tootes selle etiketil koos tootekategooriaga välja tuua, kuna erinevate toodete kategooria puhul on maksimaalne lubatud kogus erinev. Direktiiv ei keela lahustibensiini või muude lahustite kasutamise värvides ja lakkides, vaid määrab ära maksimaalse lubatud kontsentratsiooni kõikide seal sisalduvate lenduvate orgaaniliste ühendite osas.
Ka mõngingad pihustatavad värvid, mis sisaldavad epoksüvaiku või triglütsidüülisotsüanuraati põhjustavad allergiat. Seetõttu on soovitav kasutada vesialuseliseid värve.
Liimides kasutatavaid kemikaale leiab pea igast kodust — nimelt on enamik mööblit tehtud puitkiudplaatidest, kus puiduosakesi liimitakse karbamiid-formaldehüüdvaiguga. Liimi koostises olev formaldehüüd eraldub aastate jooksul ruumiõhku. Kuna mööblipinda on korteris tavaliselt kümneid ruutmeetreid, siis eralduva formaldehüüdi kogus võib olla hämmastavalt suur. Lisaks mööblile leidub formaldehüüdi ka laminaatparketis. Aastate jooksul küll kemikaalid lenduvad materjalidest, seetõttu on nutikas kasutada teise ringi mööblit ning eelistada laminaadile naturaalset puitu.
Äärmiselt oluline on ka korralik ventilatsioon. Seda võib olulisel määral mõjutada näiteks akende ja uste vahetamine. Plastaknad on nii tihedad, et pragude vahelt ei toimu mingit sisse- ega väljatõmmet. See omakorda tähendab, et ruumi värsket õhku ei tule. Samas peaks õhu vahetumine olema kodustes tingimustes 4 liitrit inimese kohta, kontoris koguni 10 liitrit minutis.
Veetorude, akende, ukseraamide, ripplagede ja paljude muude detailide juures on soodsaks ja poulaarseks materjaliks plastik, mis võib sisaldada polüvinüülatsetaati, polüester- ning fenoolformaldehüüdvaiku, polüuretaani, epoksüvaiku ja nende kõvendeid, akrülaate, värvaineid ja muud. Need ained võivad põhjustada allergilisi haiguseid ja hormonaalseid häireid. Mõningate plaatide valmistamisel kasutatakse lisaks lenduvaid orgaanilisi lahusteid.
Kuigi kõlab uskumatuna, on üheks ohtlikumaks viimistlusmaterjaliks meie kodudes PVC baasil tapeet, millest on leitud rohkelt kantserogeene ja erinevaid kemikaale alates arseenist kuni elavhõbedani.
Tsementi on mitut liiki. Kõige levinum on portlandtsementi (nimetus Inglismaal oleva Portlandi linna järgi), mida toodetakse ka Kundas. Tsemendi juures on kõige suuremaks ohuallikaks lahtine tsemenditolm, mis põhjustab ülemiste hingamisteede (nina, kurgu, kõrgi ja hingetoru) limaskesta kroonilisi kahjustusi. Limaskest võib koguni kõhetuda ehk atrofeeruda. Mida kauem tolmus töötada, seda tugevamad on limaskesta muutused. Sageli täheldatakse kroonilist bronhiiti, harva pneumokonioosi ehk kopsutolmumust. Tsemenditolmust põhjustatud pneumokonioos on aeglaselt arenev ja healoomuline. Kõige sagedamini põhjustab tsement nahal haavandeid, ekseemi ja nahasügelemist. Nahakahjustusi tekitab nii kuiv kui ka märg tsement, kuid sagedamini on põhjuseks siiski märg tsement. Seetõttu on enamohustatud müürsepad, betoneerijad ja krohvijad.
Tsement sisaldab väga väikeses koguses kroomi, koobaltit ja niklit. Need satuvad tsementi selle tootmisel, näiteks tööstusseadmetest, ahjudest, veskitest, konveieritest ja mujalt. Nii kroomi, koobalti kui ka nikli ühendid võivad olla allergiliste haiguste põhjuseks. Sagedamini esineb allergilist nohu ja allergilisi nahahaigusi. Viimaste teket soodustavad kõrge temperatuur ja niiskus, tugev higistamine, nn tehnilise vee kõrge leelisus, sest need tegurid vähendavad naha kaitsefunktsioone.
Asbest on mõndades looduslikes kivimites ja pinnases esineva kuue erineva kiulise mineraali grupi nimetus. Asbest on kudumiseks piisavalt pikkade tugevate kuumuskindlate ja painduvate kiududena — need võivad olla valged, rohelised, sinised või hallikasrohelised. Asbesti on varasemalt rohkelt kasutatud paljudes ehitusmaterjalides, peamiselt soojustus- ja tulekindlusmaterjalides, katusesindlites, lae- ja põrandaplaatides, elektrilistes soojustusmaterjalides, ahjude ja kuumaveetorude katetes, aga ka tsemenditoodetes, kattematerjalides, plastikutes, tihendites, tekstiilides, pakkematerjalides ja kuumuskindlates kangastes.
Asbest-asbesti ja asbest-tsementi kasutati Nõukogude ajal aastakümneid, kuid materjali tervistkahjustavale mõjule ei pööratud siis muidugi piisavalt tähelepanu. Asbestikiud ei sadene, vaid jäävad ruumi hõljuma — seetõttu on ohustatud kõik ruumis viibijad. Kõige ohtlikumad on vana isolatsiooni eemaldustööd. Asbestitolmu osakesed on nõeljad ja avaldavad sissehingamisel peale keemilise ka mehaanilist mõju. Tulemuseks võib olla krooniline hingamisteede põletik, krooniline bronhiit, kopsutolmumine, kopsukelme muutused ja kasvajad. Euroopa Komisjon keelustas 1999. aastal peaaegu kõik praegu veel kasutusel olevad asbesti liigid. Valge asbesti kasutamine on keelatud alates 2005. aasta algusest.
Allikad: Terviseleht.ee, Sotsiaalministeerium, Tervisekaitse keemialabor jt.
LOE LISAKS:
