Õled tuppa!
19. sajandil oli levinud ka õlgede tuppa toomine — neid toodi jõuluks nii talutarre kui ka linnakoju. Vanimad jõulumälestused Eesti arhiivides on tulvil kirjeldusi sellest, kui tore neis hullata oli. Kuigi komme kaotas oma tähtsuse 19. sajandi lõpus, toodi mõnes peres veel 1950. aastatelgi rehetuppa õlgi. Jõukamates peredes toodi tuppa heinu. Mõnel pool on ühtesid toodud jõuludeks ja teisi uueks aastaks. Põhjendatud on teguviisi eeskätt sellega, et Kristus sündis tallis ja ta esimene ase oli sõimes. Kalendritavade uurijad on kaldunud arvama, et üheks põhjuseks karmi talvega Põhjamaades oli põranda soojendamine ja samaaegu ehtimine ning ka viljakuse tagamine. Õlgi on jõuluks tuppa toodud ka Soome ja Karjala taludes.
Saaremaal küsiti õlgi sisse tuues luba pühad tuppa tuua. Kui seest vastati, et pühad on teretulnud, viidi õled põrandale. Mõnel pool on visatud samadest õlgedest või heintest peotäis lakke, et proovida tulevase aasta viljaõnne — mida rohkem kõrsi laeparte külge jäi, seda paremad olid lootused uue aasta viljasaagiks. Ennustamisõigus oli eeskätt peremehel ja perenaisel. Vanemast ajast on veel teada õlgedele või erilisele toanurka asetatud viljavihule jõulukahja sortsutamist. Sellist viljavihku on peetud vilja(kus)haldjaks.
Õlest jõulukroonid ja muud laekaunistused olid tuntud rohkem Lääne-Eestis, kus nende valmistamiseks kasutati veel pilliroogu. Kroone ehiti munakoorte, lõnga ja riideribade, sulgede ja kõige kättesaadavaga. Jõulukroonide eeskujuks on peetud kirikute ja mõisate kroonlühtreid. Komme taandus 20. sajandi alguseks ning tuli uuesti moodi 1960. aastatel, siis juba rahvusliku näärikombestiku osana koolide ja käsitööringide kaudu.
Sära, sära jõulupuu
Jõulupuu traditsiooni pikkuse ja algupära üle vaieldakse kuni tänase päevani. On pakutud, et see tuleneb iidsetest paganlike (keldid, sumerid, germaanlased) ja algkristlike rahvaste puudekultusest. Aga ka seda, et see sümboliseerib maailmapuud, elupuud, hea ja kurja tundmise puud ehk paradiisipuud.
Kristlus seostas keskajal haljast puud paradiisipuuga. 11. sajandil muutusid Euroopas populaarseks kirikus esitatud müsteeriumid, kus mängiti läbi kogu Piibli motiivistik inimeste loomisest pattulangemiseni ja paradiisist väljakihutamiseni. Selle jaoks ehiti õuntega kuusepuu (nulg). 15. sajandil keelas kirik müsteeriumid, kuid inimesed hakkasid 24. detsembril oma kodudes selliseid puid ehtima. Üks varasemaid teateid pärineb aastast 1521, mil ehiti Saksamaal kuusk. 1570. aastal on laste rõõmuks ehitud paberlillede ja datlitega kaunistatud kuusepuu. Sellega sarnaneb 1605. aasta Strasbourgi jõulukuusk, mis oli ehitud värvilisest paberist rooside, õunte, vahvlite, kommide ja kuldpaberitega. Skandinaavias on jõulukuusk tuntud 18. sajandi algusest. Sel ajal kuulus kuusk eeskätt käsitööliste gildide pidustuste juurde.
17. sajandil jõulupuu populaarsus kasvas, kuid alles 19. sajandi alguses muutus see Saksamaal sama üldiseks nagu tänapäeval. Samal ajal levis jõulukuusk lääneslaavlastele. Soomes ehtisid 1829. aastal jõulukuused kokku kaheksat parun von Klinckowstrmi maja.
Mida aga vanadel aegadel jõulukuusest arvati? Nagu alati uute ja veidrate kommetega olema juhtub — alguses mitte midagi head. Ehitud õuekuuskedest vanim on meie aladel teada aastast 1441, kui puu püstitati Tallinna keskväljakule.
Tulles aga tagasi jõulupuu ehtimise juurde ei saa mööda minna ka küünalde põletamisest. Küünlad pandi jõulukuuse külge Euroopas esimest korda 17. sajandil, Eestis hiljem. Tavaliselt valati kodus ise rasvast küünlaid. On teada, et 19. sajandi keskel arvati, et nii pidulikul puhul peavad toas põlema peergude asemel küünlad, kuid kõigil selleks raha ei jätkunud.
Taluperedes ehiti kuuski 19. sajandil küünalde kõrval ka õunte ja piparkookide ning kaunistatud munakoorte ja riideribalatega. Üldiselt oli 19. sajandi jõulupuudel juba märgata ka õrnu klaaskuule ja muid jõulumune, mida sai poodidest osta. Koolis valmistati ka ise ehteid, peamiselt keesid, lumehelbeid ja inglikesi.
Allikas: Lühendatud veebilehelt folklore.ee
