Toataimed, mis taluvad hästi hämarat kasvukohta
1. Sulgvõhk
Sulgvõhk on taim, mis suudab pimedas keskkonnas edukalt ellu jääda. Taime nahksed lehed meenutavad palmiklehttaimi ja filodendrone. Isegi, kui sa unustad sulgvõhku kuu aega kasta ja tuba on küllaltki hämar, suudab ta siiski mingil imelisel moel oma kauni välimuse säilitada. Idamaades on sulgvõhk austatud taim ja teda peetakse jõukuse, külluse, hea õnne ja positiivse energia sümboliks.
Lehtliilia võib julgelt tõsta toa teise otsa või põhjapoolsele aknalauale.Väetamisega tuleb olla ettevaatlik, aeglasekasvulise taimena ta sagedast väetamist ei vaja. Ümberistutusel jälgida, et risoom jääks vahetult mulla pinnale või on pisut mullaga kaetud. Talvel võib teda kasvatada õige jahedas ruumis, siis muidugi kasta väga vähe.
Foto: Flickr.com
Havisaba on vähenõudlik taim, mis sobib hästi algajatele taimekasvatajatele, kellel kipub taimede eest hoolitsemine mõnikord ununema. Havisaba on ideaalne taim ka jahedatesse ja hämaratesse kodudesse, sest ta armastab pigem jahedapoolset temperatuuri (mitte alla 15 kraadi) kui väga sooja. Taim kasvab hästi ka poolvarjulises kohas. Kuigi ta on üsnagi leplik kehvade valgustingimuste osas, muutuvad tema lehed kollakaks, kui valgust on väga vähe.
Kõrge vitspalm on 1-2-meetrine ja tumerohelist värvi kõrge taim, mis meenutab oma välimuselt pisut bambust. Taim suudab elada terve elu edukalt siseruumides ning on leplik vähese valguse suhtes. Ta ei talu tõmbetuult ega otsest päikest.
Tõlvlehik on samuti vähenõudlik taim. Tema õied on rohekasvalged ja meenutavad purjeid. Taime õied võivad tekkida ja kaduda aasta läbi. Lehestik on tumeroheline ja lopsakas. Kuigi vähese valguses suhtes on ta leplik, peab teda kevadest sügiseni rohkelt kastma. Potimuld peab olema pidevalt ühtlaselt niiske. Talvel peab taime kastma harvem, kuid kütteperioodi võib teda veega aeg-ajalt piserdada, sest taim eelistab suhteliselt kõrget õhuniiskust. Tõlvlehikut peab kevadest sügiseni iga kahe nädala tagant väetama. Kui taim vajab ümberistutamist, siis tee seda kevadel ja istuta ta happelisse toalillede mulda. Tõlvlehik ei taha otsest päikesevalgust.
Kuld-nõelköis ehk rahvapäraselt ka tarsaniköis kasvab looduses kuni 20 meetri pikkuseks. Lehed on enamasti üleni rohelised, kuid neil võib olla ka kollakaid triipe ja laike. Noorte taimede lehed on pisikesed ja südamekujulised. Kuld-nõelköis on leplik toataim, millele sobivad igasugused tingimused. Kui valgust on liiga vähe, siis lehtede värv tuhmub. Samuti on see soojalembene taim, mistõttu ei tohiks ruum olla liialt külm. Taime tuleks kasta kord-kaks nädalas ehk siis kui mulla peamine kiht tundub kuiv. Kasul on kuld-nõelköit ka regulaarselt veega pritsida. Kui taim on alakastetud, muutub ta kollakaks.
Vääris-mägipalm on kasvutingimuste osas küllaltki vähenõudlik. Temperatuur kasvukohas peaks olema jahedapoolne (16-20 kraadi). Talvel võiks temperatuur jääda 15 soojakraadi juurde. Vääris-mägipalm kasvab hästi varjulises või hajusas valguses ehk taime võib asetada julgelt põhjapoolsele aknale. Aprillikuust septembrini tasuks vältida otsest päikesepaistet, sest liigne valgus pole taimele hea ja tema lehed muutuvad kollakaks. Suvel peaks vääris-mägipalmi pidevalt kastma, sest juured ei talu mulla läbikuivamist. Samas ei talu taime muld ka läbivettimist, mistõttu on mõistlik taime paar korda päevas veega piserdada. Väetama peaks vääris-mägipalmi kevadest sügiseni korra kuus, talveperioodil ei ole väetamine vajalik.
Helmekaktus erineb tüüpilisest kaktusest. Helmekaktusel on lehtede asemel lehetaolised lülid ehk varred. Need võivad olla silinderjad, kandilised, lamedad, keerduvad, asteldega või karvadega. Helmekaktustele ei meeldi ere päike, mistõttu tuleb taimele kasvamiseks leida keskkond, mis on valge, ent mitte liialt ere. Taimele ei meeldi ka liiga hämar ruum, sest siis muutuvad taime varrelülid peeneks, hapraks ja taime välimus muutub rääbakaks. Helmekaktusel ei ole talvist puhkeperioodi ehk kuivas ja jahedas olemine taimele ei meeldi. Kasvukeskkond peab olema niiske ja suhteliselt soe, ideaalis18-20 soojakraadi.
Vanaemade aegadest tuntud pikaealine lemmik talub vapralt tuuletõmmet ja kõikuvat temperatuuri ning lepib ka keskpärase valgustusega. Looduses kasvab ta vihmametsades suurte puude varjus ning ei vaja seetõttu eluks otsest päikesevalgust. Monstera elab üle ka harvad kastmiskorrad, küll aga ei sobi talle rohke kastmine ja väetamisega liialdamine. Niiskust suudab ta tänu oma õhujuurtele ammutada ka otse õhust.
LOE LISAKS:
