RAAMAT│ Loomeinimeste loodud vaibamustrid raamatus “250 uut Eesti vaibadisaini”
Idee sündis Aivil siirast huvist proovida, kas Eesti disainvaipu on võimalik müüa. Ta on kulutanud palju raha ja energiat, et erinevaid vaibakollektsioone tutvustada, aga kõik need on olnud Hispaania, Saksamaa, Itaalia jm disaineritelt. Ühtegi suuremat Eesti disainerite vaibakollektsiooni pole võtta olnud. Nii saigi suve hakul ette võetud esialgu pöörasena tunduv projekt — paljudele loomeinimestele saadeti üleskutse tulla ja proovida disainida vaipu ning vaipkatteid. Projektiga liitus 17 loomeinimest, nende seas tuntud tekstiilikunstnikke, sisearhitekte, moedisainereid, fotograafe, maalikunstnikke ja tootedisainereid. Kõik tööd said tunnustatud raamatukujundaja Angelika Schneideri abiga kokku mustriraamatuks “250 uut Eesti vaibadisaini”.
Aivi, kuidas hindavad eestlased meie vaibakunstnike töid?
Kogemus näitab, et eestlased hindavad oma disainerite töid väga. Kui klient vaipa valib, siis Eesti autori töö on kindlasti üks väga selge eelistus. Oleme ka raamatuprojektile tohutult positiivse tagasiside saanud.
Teine teema on tööde kättesaadavus. Meil on ju omad tekstiilikunsti tipptegijad olemas, aga iga kliendini nad kahjuks ei jõua. Paljudel kunstnikel on kusagil oma väike stuudio või ateljee, aga puudub koht, kus huviline saaks lihtsalt kunstnike töödest ülevaate, kiirelt info hindade ja tellimisvõimaluste kohta.
Seetõttu otsustasingi proovida, kas on võimalik erinevate kunstnike töid ühtede kaante vahele saada. Ostjate valmisolek on olemas — alustades hotellidest ja restoranidest, kes on huvitatud oma ettevõtte näoga vaibadisainist ja rääkimata kodukliendist, kes peaaegu alati otsib võimalust saada just talle meeldiva mustriga vaip.
Tihti arvatakse, et välismaa sildiga kaup on kindla peale kvaliteetsem ega julgeta osta kodumaist — kuidas vaibamaailmas lood on?
Eks seda arvamust on olnud küll — Itaalia disaineri nimi mõjub kindlasti ahvatlevamalt, aga selle taga on tihti uhked kataloogid, hea turundus ja hästi toimiv müügistruktuur. Toode ise on üldse tihtipeale kusagil Aasias tehtud. Samas toodetakse Eestis käsi-tuft-vaipu tuntud Taani ja Prantsuse disainifirmadele, kes on nendega ülirahul. Nii et pigem on asi meis, peab olema tahtmist ja julgust oma tooteid disainida, toota, turundada.
Kas igast raamatu jaoks sündinud ideest sünnib vaip ja kuidas üldse vaip valmib?
Jah, raamatus olevad kavandid on teostatavad ühel või teisel moel vaibana. Kui aga rääkida kõigist vaibaideedest, mis meieni jõuavad, siis püüame idee tootmiskõlbulikuks kohandada. Idee kohandamine tootmisprotsessile sobivaks on üks keerulisemaid nüansse. Arvutiekraanilt vastu vaatav värviline pilt ei ole veel vaip. Disaineri ideega on vaja kokku viia tootja lõngavalik, koestruktuurid, resolutsioonid ja mustrisammud. Tihtipeale on seetõttu vaja disaini hiljem kohandada, mitmeid kordi muuta jne.
Teine tähtis asi on sobivus interjööri. Seinavaipa võib vaadata kui iseseisvat pilkupüüdvat pilti seinal, aga meil on vaja põrandale vaipa, mis on alles üks osa interjöörist. Seega on vaibamustri puhul tähtis arvestada, et mööbel ja muud disainielemendid tunneksid ennast ruumis hästi.
Seetõttu olid eriti head mitmete sisearhitektide tehtud vaibadisainid. Eriti tahaks ära märkida Andro Kööpi ja Aita Teigarit, kelle vaibaseeriate puhul on professionaalselt ühendatud väga hea vaiba kujundus ja kasutusvõimalus ruumis.
Mis saab projekist edasi? Kas on lootust, et partnerite kaudu jõuavad vaibad välismaa ostjani?
Kindlasti on lootust ja seetõttu tegime vaibaraamatu ka ingliskeelsena. Eriti suur huvi on viia välispartneriteni Eestis toodetud käsi-tuft-vaibad. Juba oleme läbi rääkinud partneritega Lätis ja Soomes ning mõlemalt poolt on selge huvi olemas. Saksamaa partner oli projektist ülivaimustunud ja lisas tutvustuse oma sügisesse turundusplaani. Nii et siit on ainult edasi minna…
Kas on ka sulle mõni eriti südamelähedane vaip, mille enda koju ostaksid?
Kuna mul on 20ndate stiilis Nõmme maja, siis kindlasti Aita Teigari vaiba “KoTli”. Aga meie mereäärsesse suvekodusse Galina Burnakova disainitud pehmest värvimata villast vaiba “Jaht”. Kui ma oleksin aga Tallinnas ööklubi või baari omanik, siis Heino Prunsveldi seeria “Hello from Tallinn” vaibad oleksid ikka väga ägedad nii klubi põrandal kui ka seinal. Või Kalle Veesaare vana kunstiakadeema maaliklassi põranda värviplekkide fotodest vaip “EKA” — väga lahe valik nii vana tööstusmaja loft’i kui ka mõnesse poppi poekesse.
Seepärast meeldis mulle väga kogu projekti tulemus, et siit leiab vaibalahendusi nii hotelli ja restorani kui ka koju või büroosse. Alguses olime kogu laekunud materjali äärmusteni eklektilise sisu pärast mures, ent tagantjärele saan aru, et just seetõttu tuligi kogu komplekt väga põnev. Me ei teinud ilusat pildiraamatut, vaid reaalselt toimiva tootekataloogi. Sest ainult nii saab Eesti vaibadisain edasi elada, mitte riiulitele tolmama jääda.
Vaibaprojektis osalesid teiste hulgas sisearhitekt Aita Teigar (edaspidi AT); kunstnik, disainer ja sisearhitekt Andro Kööp (edaspidi AK) ning tekstiilidisainer ja Eesti kunstiakadeemia dotsent Krista Leesi (edaspidi KL). Miks otsustasite osaleda?
AT: Olin just otsinud vaipa 1910. aastal projekteeritud majja ja tabanud end mõttelt, et tolle ajastu ja arhitektuuriga sobilikke, samas moodsaid vaipu on väga vähe leida. Seega tuli Aivi kutse vaibakavandite leidmiseks sobival hetkel. Tekkis tahtmine luua kindlalt adresseeritud kollektsiooni. Tooteseeriat, mida annaks varieerida tehnoloogia või materjalide järgi, kombineerida värve, materjale ja sobitada mõõtmeid, paigutusi. Trükitehnikas rull- ja plaatvaiba kombinatsioonid, kohtvaibad eksklusiivsema materjalivalikuga. See kõik oli nii põnev. Kujunduseks sain inspiratsiooni 20. sajandi algusperioodil Eesti tuntud arhitektide loodud hoonete fassaadidetailidest.
AK: Seda ei juhtu Eestis just tihti, et keegi võtab vaevaks just õigel moel ja õiges kohas tuua kokku kodumaised disainerkavandid ja Eesti kliendi. Mulle tundub, et tihti ekslevad nad omaette pimeduses, ei kohtu ja asjaks ei lähe. Sisearhitekti ja tekstiilikunstnikuna on aastate jooksul tekkinud palju vaibaideid, milliseid oleks tarvis, aga mida maailma kataloogitoodete seast pole olnud võimalik leida. Nüüd avaneski võimalus neid ideid pakkuda.
KL: Kuna Aivil on pikaajalised koostöökogemused nii erinevate vaipade teostusfirmadega kui ka klientidega sisekujundusprojektide kaudu, siis minu kui disaineri jaoks on tegemist küllaltki ideaalilähedase projektiga.
Kuidas elab meie vaibakunst?
AT: Arvan, et meil on väga häid kunstnikke, aga see võiks rohkem kajastuda ka tootmises.
AK: Eesti vaibakunstil on väga pikk traditsioon ja kõrge tase. Nüüd, kus on võimalik vastuvõetava hinnaga kohapeal toota, on võimalk hakata kodumaist vaibadisaini ka laiemalt levitama.
KL: Vaibakunst terminina seostub eelkõige seinavaipadega, seda valdkonda meie kiire aeg eriti ei soosi. Põrandavaipade disaini alal leian, et potentsiaalseid tegijaid oleks kindlasti küllalt. Kahjuks ei leia disainer ja tellija alati üksteist üles. Selles osas ongi Tekero algatatud projekt väga tänuväärne.
Kas eelistate kodumaist või välismaist disaini? Lemmik või eeskuju kodumaisel disainiareenil?
AT: Disaini valikutest rääkides on minu jaoks tähtis eelkõige sobivus, funktsionaalsus, materjal, kvaliteet. Kui leian midagi sobivat kodumaise toodangu hulgast, siis jah, eelistan kodumaist. Lemmikuteks Monika Järg, Mare Kelpman, Piret Loog.
AK: Kui stiil, kvaliteet ja hind sobivad, siis valin kindlasti kodumaise toote. Kui mitte, siis võtan mujalt. Eesti disaini valik pole liiga suur, kuid eriteostusega asju suudetakse meil toota maailmatasemel ning kliendid ja mina oleme läbi aastate jäänud väga rahule. Kahjuks ei usu siiani osa kliente, et Eestist saabki maailmatasemel eriteostusega asju ning sisearhitektina pean ikka veel selgitama ja veenma.
KL: Vaibavaldkonnas tegutsevatest kodumaistest disaineritest tõstaksin esile Annike Laigo, välismaistest vaibafirmadest Nani Marquina ja trükitud vaipade vallas Moooi.
Milline projektis osalenud vaip oli lemmik?
AT: Tõnis Vellamaa idee siduda vaip ja lühter dialoogi oli hea üllatus, see kooslus mõjuks ruumis väga hästi.
AK: Minul kui sisearhitektil ei ole selles tähenduses lemmikuid — otsin õiget asja kindla koha jaoks. Iga ruum ja lahendus on täiesti unikaalsed. Ideena meeldisid mulle Krista Leesi intrigeerivad, grafitiga üle käidud liiklusmärkidest punkvaibad seeriast „Maitse asi”, kuigi mul pole kunagi olnud olukorda, kus oleksin saanud selliseid pakkuda. Meeldis, et raamatus koostatud valikus oli erinevaid suundi ja tundus, et ruumide stiilist sõltuvalt saaksin paljusid neist kasutada.
KL: Kuna käsi-tuft-vaipadega olen ka varem kokku puutunud, aga trükitud vaipadega mitte, siis seetõttu oleks huvitav näha teostatuna mõnd selles tehnikas vaiba ideed. Teistest autoritest tõstaksin esile Heino Prunsvelti töid, kuna leian, et taolisi kiiksuga kohalikku koloriiti rõhutavaid asju võiks meie ümber rohkem olla.
LOE VEEL:
