11 küsimust: maastikuarhitekt Ülle Grišakov võtab igat projekti põneva väljakutsena
1. Milliste sõnadega ennast tutvustaksite?
Olen arhitekti taustaga maastikuarhitekt. Töötan OÜ Kivisillas maastikuarhitektina ja olen firma juhatuse liige. Koolitan ka maastikuarhitektide järelkasvu TTÜ inseneriteaduskonnas.
2. Kust kõik alguse sai ja mis on teinud Teist selle, kes olete?
Kõik sai alguse Eesti Kunstiülikoolist, kus asusin õppima arhitektuuri. Pärast lõpetamist suunati noor arhitekt tööle Eesti Metsainstituudi SKB-sse. Saatuse tahtel sattusin tööle osakonda, mida juhtis tuntud maastikuarhitekt Ethel Brafman. Tema käe all asusin avastama aia- ja pargikunsti saladusi. Tema suureks kireks olid ajaloolised pargid, mille projekteerimisest sain noore arhitektina osa võtta. Kõik see oli huvitav ja põnev, nii spetsialiseerusingi ümber maastikuarhitektuurile. Erialasele arengule aitas palju kaasa Tallinnas tegutsev haljastajate klubi, mis ühendas aednikud, haljastajad, arhitektid ja looduskaitsetöötajad. Seal esitatavad loengud, reisid ja väljasõidud olid väga harivad ning andsid võimaluse tutvuda paljude ekspertidega. 1991. aastal moodustasime koos abikaasa Urmas Grišakoviga OÜ Kivisilla, mis tähistas eelmisel sügisel 25 tegevusaastat.
3. Kuidas on möödunud Teie loomingulised tegemised maastikuarhitektina?
Olen maastikuarhitektina töötanud 40 aastat. Senini pakub iga uus töö endiselt väljakutseid. Pole vahet, kas projekteerin ajaloolist parki, linnahaljastust, puhkeala mererannal või koduaeda. Iga projekt on tänu maastikule ja tellijale uus ning huvitav.
4. Milliste raskustega olete erialaselt silmitsi seisnud?
Saatus on vist mind hoidnud, sest väga suuri prohmakaid ei mäletagi. Inimloomus on ju ka selline, et halb ununeb ja meelde jääb ainult hea. Väga palju kogemusi on andnud see, et OÜ Kivisilla loomingust on suur osa projekte rajatud. Koostöö Urmas Grišakoviga oli kindlasti üks põhjus, mis kasvatas enesekindlust, kui su kõrval on suurte erialaste kogemustega partner. Me olime mõlemad entusiastlikud ja arendasime seda. Väga palju aitas kaasa kuulumine ELCA-sse (Euroopa maastikuarhitektide liit), mis andis rahvusvahelist kogemust, tutvusi ja uusi ideid.
5. Kas on välja kujunenud efektiivne töörutiin? Milline?
Kivisillas töötame meeskonnana. Esimesena tutvume objektiga kohapeal. Minu jaoks on väga oluline tunnetada koha vaimu ja aru saada ainult sellele paigale omasest iseloomust. Kindlasti on oluline mõista kliendi soove ja erakliendi puhul tema olemust ja ootusi. Töötame välja mitu eskiisi, et kliendil oleks võimalik valida ja aruteludes kaasa lüüa. Väga tähtis on ka protsess parima lahenduse leidmiseks, et loominguline iva kaduma ei läheks. Kuna meil on palju rajamiskogemust, siis kohati võib see isegi loomingulisust pärssida, kuna tead juba enamiku materjalide ja taimede käitumist pikas perspektiivis. Samas oleme paljusid materjale ja lahendusi pakkunud aastaid tagasi ning nüüd on need trendiharjal uuesti Eesti avaliku ruumi planeeringutesse jõudnud.
6. Kas mõtlete tööd tehes keskkonnasäästlikkusele? Kuidas?
Arvan, et keskkonna ja looduse säästmine on maastikukujundaja üks esmaseid ülesandeid. Esimesena kindlasti puude ja loodusliku taimestiku säilitamine, kui see on vähegi võimalik. Palju räägitakse lilleniitudest ja kasvukoha taimede säilitamisest, kuid eestlane on seni rohkem aldis siiski pügatud murule ja aianduslikule taimevalikule. Küllap on põhjuseks see, Eestimaal on looduslikke alasid säilinud oluliselt rohkem kui teistes Euroopa riikides ja paljud on alles esimest põlve linnainimesed.
7. Mis või kes inspireeerib?
Inspireerivad kindlasti reisid. Olen selles mõttes väga pühendunud, et harva võtan ette reise, mis ei ole seotud minu erialaga. Minu nõrkus ei ole mitte niivõrd taimekollektsioonid, kuivõrd rajatud pargid ja kujundatud maastikud. Väga inspireerivad on ühtlasi konverentsid ja näitused, kus saab tutvuda valdkonna tippude loomingu ning mõtetega. Inspireerivad ka üliõpilased, keda juhendad ja kellele eriala tutvustad.
8. Milline on suurem eesmärk? Mis on see, millega soovite meelde jääda?
Minu missioon on olnud eriala propageerida ja noori maastikuarhitekte õpetada. Alustasin õppejõuna Jäneda Sohvoostehnikumis, kus keskkooli baasil õpetati neli aastat maastikukujundust. Tänapäeva mõistes võib seda isegi nimetada rakenduslikuks kõrghariduseks. Seal lõpetas 15 lendu maastikukujundajaid. Paljud läksid tööle, kuid paljud ka kõrgharidust omandama ja mõjutavad Eesti praegust haljastusmaastikku.
Olen aastaid pidanud loenguid eraaiapidajatele ja koos Urmas Grišakoviga kirjutanud kaheosalise raamatu „Aiakunst Eestis”. Raamat õpetab krunti nägema, planeerima ja seal on ka maastikuehituse põhitõed.
Löön kaasa TTÜ maastikuarhitektide õpetamisel ja õppekavade koostamisel. Samuti jälgin huviga maastikuehituse eriala arengut, mille esimeste kutsestandardite väljatöötamise juures olen olnud. Nii et loometöö kõrval on minu kutsumus olnud ka õpetada.
9. Kuidas elab meie maastikuarhitektuur ja kas on põhjust tunda muret või rõõmu?
Kui vaatan oma tööelu pealt, siis mina otseselt ei kurda, et maastikuarhitekti arvamusega ei arvestata. On terve hulk arhitekte, kes annavad selgelt aru, et maastikuarhitekti kaasamine tööprotsessi on vajalik. Samas peaksid maastikuarhitektid olema omavahel enam koostööaltid.
Aastaid on maastikuarhitekte õpetatud Tartus ja kui eriala õpetatakse paralleelselt ka Tallinnas, siis jääb kohati puudu ühise eesmärgi püstitamisest — maastikuarhitektuuri positsiooni tugevdamisest. Maastikuarhitektid peaksid olema sotsiaalses plaanis rohkem kuuldavad ja nähtavad, et neid ei taandataks ainult taimegruppide paigutaja positsioonile.
10. Milline oleks teie soovitus noorele kolleegile?
Nõuanne on lihtne: eriala tuleb armastada, pidevalt tegeleda enesearendamisega ja nagu ikka — töö, töö, töö. Ainult erinevate projektidega ja koostöös spetsialistidega jõuab kompetentsini, mida ka kõrvalseisjad usaldavad.
11. Lemmikobjekt enda loomingust? Miks?
Oleme aastate jooksul teinud väga palju projekte. Meelde jäävad rohkem need, mis on rajatud. Linnaruumi projektidest kindlasti Harju tänava haljasala. Kuigi ise olen alati Nõmme piiril elanud, on lood Harju tänava traagilisest saatusest mind alati puudutanud. Seega vormisin nii mineviku valu kui ka tänapäeva vajadused ühte projekti. Nimetaksin ka TTÜ kampust ja Ülemiste Cityt, kelle maastike kujundamises oleme meeldivat koostööd teinud. Väga oluline on koostöö tellijatega ja see, kas tekib edasiviiv energia või mitte. Kaks viimast on nagu oma lapsed, kelle arengutes olen olnud osaline juba viimased kümme aastat.
LOE VEEL:
