29.09.2017, 09:00
Maapealne paradiis Pärnumaal võlub oma järve, parvesauna ja vesiroosidega
FOTO:
Pärnumaa metsade vahele tõeliselt võluva kodu ja aia rajanud kunstnik Tiina Ojaste täpsustab kohe, et tegelikult on tema aeda väga raske aiaks pidada, sest on võimatu tõmmata piiri maja lähedal laiuva maastiku ja ümbritsevate metsade vahele. Muinasjutumaal segunevad hilissügiseni saaki andvad maasikad ja ümaraks pügatud kuused metsikute kõrreliste, hundinuiade, kanarbiku ja pohladega. Kogu ilu kroonib muidugi ka helesinist laguuni meenutav veesilm, mille pärast tuttavad kutsuvad maagilist kohta pisikeseks Itaaliaks. Tiina ise peab aga loodusega segunenud erilist aiavormi tõeliseks maapealseks paradiisiks.
Tiina teab rääkida, et Stalini ajal paiknes praeguste valduste kohal karjäär, kust võeti liiva ja kruusa. Edasi oli ala kasutusel tsiviilkaitseõppuste läbiviimiseks ning hiljem tekkisid endistesse karjääridesse tasapidi salajased prügi maha panemise kohad. Võsa alla mattunud “prügimägi” leiti tänu praegustele toredatele naabritele, kes olid perekonnatuttavad.
Koos abikaasaga hakati kodu rajama juba pisut rohkem kui viisteist aastat tagasi. “Alguses elasime nagu korilased telgis. Kevadel läksime telki ja elasime seal kuni lume tulekuni. Poes käisime kord nädalas ja pesime end järves,” meenutab Tiina esimesi samme oma kodu rajamisel. Kui uurin, et kas selline ebamugavusteta elu liiga stressirohke ei olnud, tõdeb Tiina, et linnaelu järel oli selline vabas looduses elamine väga vabastav. Marjad-seened tulid metsast, sööki tehti lõkke peal ja kala sai püütud vastasjärvest. Ümber ei olnud ei vett ega elektrit, oli vaid meeletu tahtejõud ja unistus oma privaatse kodu järele. Eelnevalt Pärnus ja kunstiõpingute järel Tartus elanud Tiina pidas end sajaprotsendiliseks linnainimeseks. “Peale linnaelu oli korilase elu meie jaoks aga huvitav aeg, kus sai aja maha võtta ja akusid laadida. Kuigi käisime vahepeal ka Tartus omi asju ajamas, elasime elus läbi perioodi, kus olime metsikust tormamisest väsinud.”
Töid alustati päris nullist ehk võsa mahavõtmisest. Alles siis selgus, milline soetatud maa välja nägi ja mis võimalused maastiku kujundamiseks olid. Esimesena valmis kõrvalhoone, kus tööriistu hoida ja ajutiselt elada ning seejärel pühenduti elumaja ehitusele. Endisele karjääri alale, kust oli liiva ja kruusa võetud, oli tekkinud omamoodi soomaastik. Et hajaasustuses maja ehitades oli tuletõrje nõue, et selle lähistel peab olema veekogu või tiik, siis saigi vajalikud projektid ja load korda aetud ning sinna üsna järve mõõtu tiik kaevatud.
Mõnikord on järvevesi sinine, teinekord roheline — selle värv sõltub sellest, kas taevas on selge või pilvine. Kui Tiina aeda pildistame, on ilm üsnagi pilvine ja järv sumedalt roheline. Vahepeal, aga kui päike pilve tagant välja piilub ja tuul pilvi niipalju liigutab, et ka pisut taevasina paistma hakkab värvub vesi helesiniseks — justkui asuks järv mõnes lõunamaa kohas, mitte aga Pärnumaal. Aeg-ajalt lööb veekogus ka mõni pirakas kala lupsu, kelle soomused päikese käes kuldselt sillerdavad. Tiina ütleb, et enamus kalu on leidnud tiigis koha looduslikul teel lindude abiga, kuid mõned liigid said ka ise sisse toodud, näiteks karpkalad, linaskid ja angerjad. Tänu allikatoitele on vesi selge ja puhas ning ideaalne koht kümblemiseks. Järve ümbrus aga on võluvalt metsik ning kallastelt leiab ohtralt hundinuiasid ja kõrrelisi. Mõnda kohta on aga Tiina istutanud roosad vesiroosid.
Aeda ei rajanud Tiina “euroaia” põhimõtteid silmas pidades, kus on kõik joonlaua järgi paigas. Lilli leiab koduõuest minimaalselt, pigem torkavad silma kivid ja maasikad. Muru asemel soovitabki ta mõnes kohas proovida hoopis metsmaasikate kasvatamist ja peab seda ideaalseks pinnakatteks. “Meie aed on ka ümbritsev mets ning metsik loodus sulandub pehmelt maja ümbrusse. Endise karjääri alalt tuli välja palju eri värvi maakive ning seetõttu on paljud looduslikud kivid haljastuses ära kasutatud,” selgitab Tiina põhjust, miks on tema aias nii palju kive. Üldse on aias palju loomulikku ja orgaanilist, näiteks kõvakattega teed tehti alles siis, kui oli juba nähtud ja kogetud, kus rohkem sõidetakse ja käiakse.
Lilled kasvavad selles erilises aias just parasjagu sellised, mida loodus ise annab. Kuigi lillede istutamisele Tiina suurt rõhku ei pane, on ta puukoolidest kokku ostnud sadu puid ja põõsaid, peamiselt igihaljaid okaspuid, mis pakuks ilu aastaringselt. Okaspuude kõrval hindab ta selliseid puid-põõsaid, mis õiteilu pakuvad ja ka söödavaid vilju kasvatavad. Nii ei pea lastele pidevalt selgitama, mida tohib ja mida ei tohi süüa.
Arvestades valduste suurust, võiks arvata, et hoogne aiatöö käib iga päev ja hommikust õhtuni. Tiina aga ütleb, et nii hull see asi nüüd ka ei ole. Omajagu aega kulub niitmise peale, aga et mitte aiast rohelist kõrbe teha, jäetakse paljud kohad meelega niitmata, tekitades nii loodusliku taimestikuga „oaasid“, sest kunstniku sõnul on tore jälgida putukate ja liblikate elu. Samuti on Tiinal jagada häid nippe okaspuude hooldamiseks — näiteks kui tiheda võraga paarikümne aastane tavaline kuusk hakkab aias valgust varjama, siis ei pea teda maha võtma. Teda võib hoopis väga edukalt pügada. Paari kolme aastaga saab ülekasvanud kuusest ilusa haljastuselemendi. Pügada soovitab ta vähemalt kord aastas, kuuske võib isegi kaks korda aastas pügada, seda tihedamaks ta läheb.
Ka käbidele on leitud igati praktiline lahendus — need asendavad peenardes multši.
Tiina armastab suurema osa ajast maalida ja ka lõuendile jõuab väga palju ümbritsevast loodusest — kannikesi, pääsusilmasid, karikakraid, ülaseid, kellukaid ja loomi, linde, kalu,sisalikke ja putukaid. Samuti inspireerivad teda enda pügatud ümarvormid okaspuude näol ja muidugi valgus, mis on iga päev erinev ja eriline.
Nagu püsimatule kunstnikule kohane, on ka ümbrus planeeritud selline, et see oleks muutuva loomuga. Näiteks parvesauna armastab pere aeg-ajalt ümber paigutada. Kui mõni puu hakkab vaadet varjama, on võimalik saunaga hoopis vastaskaldale triivida.
Lisaks elumajale, kõrvalhoonele ja saunale leiab aiast veel teisigi põnevaid ehitisi. Seltskonnaelu keskpunktiks on suvehooajal väliköök, mida hakati tegelikult rajama tänu sellele, et kaevu jaoks oli vaja pumbamaja. Et asjal oleks ka teine funktsioon, planeeriti see suuremaks suviseks koosistumise kohaks, grillikojaks-väliköögiks, mille ümber on kujundatud tiigivaatega terrass.
Keldrimäe otsas asub teinegi põnev ehitis, mida Tiina nimetab Beldevere templiks. Beldevere tähistab ilusat vaadet, mis mäe otsast avaneb. Mägi ise on kaetud metsmaasikate ja kõrrelistega ning seal armastavad peesitada ka pere lemmikloomad kass Mozart ja koer Madonna, kes külaskäigu ajal Tiinat sekundikski üksi ei jäta ja igal sammul perenaisel ustavalt sabas longivad. Templi külgedel ripuvad suured maakivid, mis on tema jaoks aiakujunduse üheks olulisemaks elemendiks. Tiina usub nagu vanad eestlasedki, et kivides peitub oma vägi ja maagia.
Mäe küljele jääb ajutine skulptuuriaed, kus korraldati tänavu esmakordselt skulptuurisümpoosionit “Kivi aeg”. Et elukoht jääb territooriumile, mille lähedalt on leitud Eesti üks vanimaid inimasustusi ja kus asus kiviaegne laagripaik, mõlgutati kord külas olnud skulptori Vitali Gnatyukiga mõtteid, et võiks ka siin proovida mujal maailmas populaarseid skulptuurisümpoosioneid.
Nii sai mõte Vitaliga teoks tehtud ja koha sobivust kiitsid ka osalejad. “Üks tuntud Kreeka skulptor, kes on taolistel sündmustel maailma eri paigus osalenud leidis, et see on parim koht maailmas, kus skulptuurisümpoosiumi korraldada. Juba ümbrus ainuüksi on siin niivõrd inspireeriv”, meenutab Tiina.
Talvel on aed sama ilus kui suvel ja seda peaaegu täiesti hooldusvabalt. Niitmise ja aiatööde asemel saab pühenduda rohkem tubastele tegevustele — maalimisele ja kultuurisündmuste organiseerimisele, näiteks tuleb varsti hakata korraldama järgmist sümpoosionit.
- Kes soovib oma kodu või aeda sümpoosionil loodud skulptuuridega rikastada, saab seda teha ettevõtmise jaoks loodud Facebooki lehel, kus on osa skulptuure müügis ja millest saadud tulud lähevad järgmiste kultuurisündmuste toetuseks.
Vaata rohkem pilte galeriist:
LOE LISAKS:
