Keraamik Liisu Arro päikeseline, kunsti ja kauneid hetki tulvil kodu promenaadil
Liisu vanemad, kunstnikud Epp Maria Kokamägi ja Jaak Arro ostsid Haapsallu maja 1999. aastal. Toona oli see väga kehvas seisus ja remonti tehti pikka aega. Kordategemise jaoks võeti pangast jupikaupa laenu: tehti korda põrandad, võeti laen, tehti korda seinad – uus laen. Nii see parasjagu metsiku ja sopilise aiaga tore elamine valmis.
Esimest korda sattus Liisu siia majja ajal, kui õppis Inglismaal. Mälusopis on tema lapsepõlvepildid hoopiski suvekodust Sepamaal ja isapoolsetele vanavanematele kuulunud Oja talust. Sellest talust on koduaeda toodud uhked pojengipõõsad ja meelespead. See loob sügava ja erilise tunde, sideme helge lapsepõlvega. Lapsepõlvest on Liisul meeles veel mõned vanad taimed, kuid kuna ta ei tea täpselt, mis lilledega oli tegu, püüab ta neid lõhna ja kuju järgi meenutada. Ja leida. Sest need on kihvtid, huvitavad ja töö mõttes inspireerivad: priimulad, jumikad jms. Samuti loovad tuttavad asjad turvalise kodutunde.
Liisu hindab vanemate rajatut ja lisab aeg-ajalt koduaeda midagi ka ise, viies end kurssi taimede hingeeluga. Ainult raamatutarkusest siin ei piisa. Ta toob näiteks heki mõõtu kasvanud lavendlipõõsad. Raamatus kirjutatu järgi sai need maha lõigatud, et hakkaksid veel võimsamalt kasvama, kuid selle asemel läksid taimed hoopiski välja. Nüüd on siin juba paar aastat uued lavendlid ja Liisu loodab, et nendega läheb kõik hästi.
Suurest linnast väiksesse
Enne 2011. aastal Haapsallu elama asumist elas Liisu oma abikaasa, produtsent Eero Talvistuga pealinna südames, otse Kaubamaja vastas. 44-ruutmeetrises korteris elati viis aastat. Kui Liisu Inglismaal keskkooli lõpetas, elas ta aasta vanematekodus ja suundus seejärel Helsingisse õppima. Tol ajal ostetigi kaasaga korter Gonsiori tänavale, sest Eesti kunstiakadeemia vahetusõpilasena oli mugav üle tee koolis käia.
Ehkki Liisu on põline tallinlane, on ta suure osa elust veetnud maal ega tunne seetõttu vajadust ekstreemse maaelu järele – vikatiga niitmine, sõnniku laotamine jne. Ta on seda kõike teinud ja teeb siiani. Kuid Liisu vanemad tahtsid päris maale elama kolida ning kaht maja on tülikas ja kulukas üleval pidada. Kolmest lapsest kõnetas Haapsalu enim just Liisut. Eeroga sai asi läbi mõeldud ja otsus tehtud – võib ju proovida ja ega see tükki küljest võta. Niimoodi noored Haapsallu elama sattusidki. See on just kuldne kesktee kiire linnaelu ja toimeka maaelu vahel. Eks oli ka linnamelu ammendunud ja elu uues kohas tundus põneva väljakutsena.
Uus kodu tervitas neid vastu sügist, kuid see ei heidutanud, sest Eesti väiksuse ning Liisu ja Eero ametite iseloomu tõttu on tegelikult kõik väga lähedal. Ka pealinn Tallinn, kuhu sattudes püütakse alateadlikult kiiresti toimetused ja kohtumised ära teha ning tagasi koju sõita. Koju jõudes on nii mõnus avada värav, tunda tuult ja mõnusat mereõhku, hoopis teistsugust hingamist! Liisu sõnul on Haapsalu inimtühjad talved väga nauditavad.
Vaikus ja rahu tekitavad mõnusa töörutiini ja kulgemise: kui vaja, lükkad lund ja teed ahju tule, seejärel teed ateljees ahju tule… Pealinnaelu ei kujutagi enam ette, kuigi see oli tore aeg. See etapp on lihtsalt läbi käidud. Ilmselt ongi n-ö tema kohad kas pealinna südames või täiesti eraldi oma majas. Kuigi eks Haapsalu mõistes ollakse ju ikkagi kesklinnas. See loob mingis mõttes anonüümsuse ja vabaduse.
Igatsusest inspireeritud
Liisu meenutab ühte torenaljakat juhtumit: ta istus ühel suvepäeval oma kaunis aias, luges raamatut ja märkas tänavapoolse värava taga kaht naist. Küsis neilt, kas saab kuidagi aidata. Üks naine hüüdis vastu: „Neiu, neiu, tulge korra eest ära, me ei saa roosidest pilti teha!” Liisu tõmbas end koomale ja foto roosidest sai jäädvustatud.
Liisu nimetab suureks väärtuseks seda, et tema ateljee asub kohe maja kõrval üle õue. Linnas elades oli ateljeesse paarkümmend minutit jalutuskäiku. See oli omamoodi mõnus kulgemine, kui sai peas ette valmistada tööde järjekorda. Nüüd peab end kiiremini tööks häälestama. Aga kui vahel ununeb õhtul hajameelsusest ateljees ahi sisse lülitada või mõni töö ahju panna, on ülimugav üle hoovi astuda.
Liisu töörutiin on konkreetne, sest kaootilist loomingulisust ei saa endale lubada – päris elu pressib peale. Kui on tööperiood, siis on paigas heas mõttes loominguline rutiin: tütar Elsa lasteaeda, hommikutee, tuli ahju ja kuni laps lasteaiast tuleb, saab tööd teha. Vahel muidugi kauemgi ja siis juba tütre seltsis, sest Elsa on juba suur ja naudib emaga askeldamist. Lapse käe all valmivad väiksed kausikesed ja tassikesed ning ta paneb neile huvitavaid nimetusi. Näiteks ootab ahju minemist tipitops.
Liisu väisas just Pariisis ühte maailma tunnustatumat interjöörimessi. Arro Keraamika võiks konkureerida Iittala ja Villeroy & Bochiga, selleks on kasulik osaleda samadel messidel, et igal juhul pildil olla. Liisu keraamikat ongi juba märganud paljud tuntud sisustusajakirjad. Tunnustuseks on ühe kliendi tõdemus, et Hermèse nõusid ei saa nõudepesumasinas pesta, aga Liisu keraamika kannatab masinpesu.
Liisu nimi pole küll veel maailmakuulus ja tema eesmärk polegi maailm oma toodetega üle ujutada, ent ta on areenile tulnud selleks, et jääda. Liisu toodete trump on nii kunstiline kui ka tehniline pool – mõlemad on tasemel. Tooted valmivad Portugali tehases, millega on väga hea ja toimiv koostöö. Liisu looming sünnib suuresti igatsusest ja oma vajadustest. Inspiratsiooni saab ta muu hulgas pimedusest, ta loob esemeid, mis toovad pimedal ajal helgust ja kergust ning meenutavad suve.
Värvidest ümbritsetud
Loomingut ja loomingulisust jagub ka vanemate pärandatud majja. Kuna seinavärvid sobisid hästi ka Liisule ja Eerole – nende pealinnakodu oli samuti kollane –, siis jäigi nii ja see lõi kohe kodusema tunde. Haapsallu elama tulles oli esimene mõte, et asju tuleb ümber teha, kuid tegelikult vajas kõik ainult väikest korrektiivi ja oma käe järgi sättimist.
Liisu sõnul on nad perega eluaeg armastanud kolapoodides käia, sest just sealt võib leida unikaalseid, oma looga esemeid. Paljud sisustusesemed on pärit vanaonu Erikult, kes omal ajal õppis Rootsis ja jäigi sinna elama, sest puhkes sõda. Vanaonul oli hea ja peen maitse ning on uhke tunne hoida kodus tema disainmööblit, klaase, lampi, keraamikat. Tasakaaluks on elamises mõned uued esemed.
Liisu ja Eero soovide järgi on sätitud maalid ja teine korrus, kevadel said vahetatud diivanikatted. Diivan on suur, mahukas ja sametine, kodumaise disainmööblitootja Mang looming. Isa on hiljem seda ratastega täiendanud. Ratastel on muide praktiline funktsioon, sest mere ääres elades on tuntud looduse karmust. 2005. aasta jaanuaritormi ajal tungis vesi majja ja ratastel veerevaid esemeid oli lihtne siia-sinna nihutada. Vanemad olid omal ajal ujutuseks valmis, põrandal olnud maalid keerati kokku ja viidi turvalisse kohta. Ka Liisu ja Eero on ühel tuulisel talveööl üleval istunud ja arvutist merevee taseme tõusu jälginud, aga õnneks pääseti.
Liisu naudib Haapsalu kaunist puit- arhitektuuri. Ta toob näiteks ühe Soome väikelinna, mis oleks võinud praegu olla samasugune armas linnake nagu Haapsalu, ent seal lammutati 1960-ndatel kõik maha ja asemele ehitati kivist karpmajad. Ta toob näiteks Norra väikelinna Drøbaki, mis on praegu väga heal järjel ja kus on helge puitarhitektuur kenasti säilinud. Kohalike sõnul kõik tänu sellele, et 1970-ndatel oli linn nii vaene, et ei saanud endale „moodsat lammutamist” lubada ja uusi elamuid ehitada. Sellised linnad on tänapäeval tõelised pärlid.
