Kuidas tasandada betoonpõrandaid, et tulemus oleks laitmatu?
Põrandate tasandamine kaasneb enamasti renoveerimisega, kuid see töö tuleb sageli soovimatult ette võtta ka uusehitustel. Vanade betoonpõrandate puhul on põhjuseks omaaegne madal ehituskvaliteet, mis väljendub põrandate ebatasasuses, aga ka madalas tugevuses, sest kõik objektile jõudnud tsement ei jõudnud segusse. Värske põranda puhul tuleneb see mõnest ehitajapoolsest apsust või muudatusest projektis.
Tasandamiseta ei pääse põrandakatete uuendamisel, näiteks kui soovitakse välja vahetada keraamilised plaadid või linoleum/PVC. Vanade kihtide eemaldamisel kipub ikka ühtteist aluspinnale kinni jääma või hoopiski soovimatult kaasa tulema. Väiksemad ja vaid kohati esinevad ebatasasused saab likvideerida põrandapahtlite abil, mille peeneteraline koostis võimaldab kihipaksusega nö nulli minna.
Kui põrand on ebatasane või lohke esineb kogu pinna ulatuses, võiks pigem kasutada laustasandamist isevalguvate segudega. Nende segude kasutusvahemik on suurem, enamasti neljast-viiest millimeetrist kuni mitmekümne millimeetrini. Minimaalset lubatud kihipaksust on siinjuures oluline jälgida – sealt maalt hakkab isevalgumine toimuma.
Enne põranda laustasandamist saab vajadusel suuremad augud täita kiirkivinevate põrandavalusegudega, mida tasub eelistada aeglaselt kuivavale tavabetoonile. Just see omadus teeb lihtsate tsementsegude kasutamise problemaatiliseks – nende lõplik kuivamine ja kivinemine nõuab palju aega ja kui piisavalt kannatlik ei olda ning põrand kaetakse liiga vara, siis jääb niiskus konstruktsiooni või mahukahanemine annab endast märku läbi põrandakatte.
Samal põhjusel tuleks ka kallete valamiseks kasutada kiirkivinevaid nn käsitasandussegusid, mis kuivavad ruttu ja võimaldavad kiirelt ja probleemideta paigaldada veetõkke ja keraamilised plaadid. Samad põhimõtted käivad ka uute betoonpõrandate tasandamise kohta – vastavalt probleemile ja selle ulatusele valitakse sobilik segu.
Eelkirjeldatud põranda renoveerimiste puhul on oluline tagada tasandussegu jääks aluspinna külge korralikult kinni. Selleks tuleb kõik lahtine materjal ja muu naket takistav eemaldada ja kasutada sobilikku nakkekrunti. Et mitte eksida, tuleks kasutada vastava tootja segu all sama firma nakkeparandajat. Õige kontsentratsiooni ja paigalduse korral on garanteeritud erinevate kihtide koostoimimine.
Nõrkade aluspindade puhul tuleb ehitada ujuvpõrand
Nõrkade aluspindade (nt vana betoon, isolatsioonimaterjal, puit) puhul, kus nakke saavutamine ei ole võimalik, tuleb ehitada ujuvpõrand. Selleks kasutatakse fiiberkiududega segu koos suuresilmalise klaaskiudvõrguga.
Aluspinnale laotatakse kihte eraldav kile, seinte ja postide ümber paigaldatakse servalint. Alates 20 mm paksusest on selliselt valatud põrand toimiv iseseisva ujuva plaadina. Kiirkivineva segu kasutamisel saab katte paigaldada juba paari päeva möödudes.
Alternatiivina saab kasutada ka plaatmaterjale (OSB, kipsplaat), kuid neid tuleb tugeva aluspinna saamiseks kasutada kahes kihis ja need ei ole sobilikud niisketesse ruumidesse.
Lõpetuseks üks mõte põrandatöid planeerivale lugejale. Alusbetooni töid tehakse sageli tingimustes, kus sobilik temperatuur, sademete eest kaitstus, avade suletus jms ei pruugi olla alati täidetud – sealt ka sagedased probleemid kvaliteediga.
Seega, miks mitte juba planeeridagi tasandustööd ka uue hoone ehitusel. Skandinaavias, kus töötund on kõrgemas hinnas, minnakse just seda teed. See tähendab, et betoonpõranda valamisel ei proovitagi seda ideaalselt siledaks ajada, sellele aega ja raha kulutada, ammugi siis mitte „koptertada“ peegelsiledaks. Tehes nn latibetooni ja hiljem seda isevalguva seguga tasandades on kokkuvõttes võit tööajas ja sellest tulenevalt ka rahas.
