AIAHOOLIK | Mis saab siis, kui on laiskade aiapäevade lõpp
Kuid nii nagu minul laiskusega pikka pidu ei ole — mürinal tuleb peale saagihooaeg — nii on täis saamas ka üks osa kimalaste aastasest eluringist. Enam ei sumista rõduukse tagant kopsakaid lendureid mööda, pesa on vaikseks jäänud ning tolmupampudega töölisi praktiliselt enam ei näe. Selge märk, et suve selgroog on murtud ning pisitasa hakkab aeg sügise poole veerema. Kuid vaikimisi käib hoogne valmistumine uueks kevadiseks eluringiks. Õitel sebivad ringi äsjakoorunud isakimalased, kelle elu on küll üsna üürikene ja kelle ainus eesmärk on leida paarumiseks noor emakimalane. Otsingutel kulutatud energiat taastavad nad õite peal nektarit tankides. Kuna neil pole kohustust pesa varustada, siis laisklevad nad tihtipeale üsna pikalt ühe õie peal ja on üldse rahulikumad toimetajad kui emakimalased. Talve elavad üle noored viljastatud emakimalased, kes kevadel (loodetavasti!) vana pesa lähedusse uue pesa loovad. Täiendan-laiendan seniks usinalt nende restoranimenüüd!
Aga jah, alustasin ma ju seda juttu saagihooaja saabumisest. Võib vast väljenduda ka nii, et käes on igaaastane sõprade-sugulaste-surnuks-tüütamise-hooaeg. Tahaksid ehk pisut tomateid? No paar tükki ikka ju? Ah ei, need poe omad pole üldsegi nii head… Ja kuule, äkki tahad sõstraid ka pisut? Oota, ma toon sulle ämbri… Tead, punasesõstra mahl on jälle moes, ausalt! Ja tikrid! Sa tikreid ju ei korjanudki! Oot… Kas ma sulle tomateid juba andsin? Ah, las ma toon mõned veel. Ja siis tuleb õunahooaeg… Pool aastat saab kõiki piinata — ma tõin sulle mõned õunad ka! Oh seda rasket hoolikuelu! Ma olen küll oma õunapuudele kogu aeg rääkida püüdnud, et võtke rahulikult, pole vaja nii palju pingutada, aga ei midagi. Noh, ühe aasta üks puu võttis rahulikumalt, aga see oli ka kõik, see aasta teeb topelt tagasi.
Porgandeid ja ube hakkab ka juba tasapisi tulema ning selle üle on mul küll siiralt hea meel.
Ja tegelikult on see kõik siiski ülimalt vahva! Pole paremat jooki, kui kodune mustsõstramahl ja eelmine aasta avastasin sügavkülma pandud värske õunamahla võlud — viimaks ometi leidsin oma õunasaagile lahenduse, mis iseendalegi rõõmu teeb! Ja kõikvõimalikud moosid ja tšatnid ja kurgipurgid sellele lisaks.
Ka õitsejaid jagub. Tegelikult hakkavad peenrad just nüüd mulle kõige enam meeldivat rüüd selga tõmbama. Hiid-iisop, mesiohakas, ogaputk ja lavendlid sinetavad ja meelitavad kõikvõimalikke toredaid lendajaid ligi, teisi värve pikivad vahele päevaliiliad, punane malts, lursslill ning kohe õitsema hakkavad kukeharjad ja siilikübarad. Lõvilõuad, härjasilm, kivikilbikud ja esimene õide löönud floks (ametliku nimega aed-leeklill) tasakaalustavad kõike lopsaka valgega. Peagi võtavad sappa roosad floksid ja sügisastrid.
Muide, seda õiget valget floksisorti sõelusin välja ikka päris kaua. Oluline oli, et oleks võimalikult tumeda lehega ja puhasvalgete õitega ja nii jõudsin lõpuks sordini “Younique White”. Hetkel tundub, et läks täppi temaga, sest kuigi veel nooruke, on ta just selline nagu lootsin. Särtsuks kõrval punane malts ja budleia, kes ka loodetavasti varsti oma õied avab.
Tore on see, et lõpuks (küll läks sellega see aasta ikka kaua!) on ka lillhernes õitsemiseni jõudnud ning levitab terrassil magusa aroomi pahvakaid.
Ning ärge unustage siis vahepeal öisesse augustitaevasse kiigata ja langevate tähtede poole salasoove sosistada!
…
Ja lõpetuseks — kas teadsite, et ära õitsenud roosiõied tasub üsna pika jupiga maha lõigata? Mina varem ei teadnud ja tegin siiani valest — kaksasin närtsinud õie või õiekobara ära kohe selle alt, kuid tegelikult tuleks lugeda õiest või õiekobarast kolm lehte allapoole ja teha lõige kolmanda lehe pealt (mitte arvestades lehte, mis on otse õisiku all ehk mille kaenlast õisik tuleb). Niimoodi lõigates ajab taim varsti 2–3 viimase lehe kaenlast välja uued kasvud, mis hakkavad mõne aja pärast õitsema.
LOE VEEL:
