AIAHOOLIK | Talveks varumine, värsked hapukurgid ning uus sõber — väetise- ja murukülvik
Vast see vahel vaat et talvisena tunduv ilm tuletaski meelde, et tasapisi võiks juba talvevarude kogumisega tegelema hakata. Erinevat sorti mündid on mõnusalt noored ja head teeks kuivatada, samuti on õide läinud ja noppimisvalmis saanud liivatee (pildil).
Osa maitsetaimi aga kuivatamist hästi ei salli, nende maitse kipub kuivatamisega kaduma minema. Neid on parem külmutada. Nii lähevad lähipäevil sügavkülma murulauk ja till. Mõlemad hakitult. NB! Tilli maitset aitab külmutades veelgi paremini säilitada see, kui lisada hakitud tillile pisut soola — järele proovitud ja toimib!
Järgmisele kevadele mõeldes
Ja veel — mõeldes sellele, kuidas mul varakevadel oli hirmus värskelt hapendatud kurgi isu, aga kuidagi ei saanud õiget maitset kuskilt kätte, sest mustsõstralehti ja tillivarsi polnud veel võtta, siis nüüd läheb külma ka kurgivalmistamise komplekt — tillivarred õisikutega, mõni kirsileht ja mustsõstralehed. Nii on ka varakevadel hea maitsemeeltele rõõmu valmistada.
Neile aga, kes tahavad värskelt haput kurki nüüd ja kohe saada, üks ülihea ja ülikiire kurkide valmistamise õpetus:
Kiired kurgid
- 1 kg väikeseid kurke
- 1 spl jämedat soola
- peotäis mustsõstralehti
- mõned tillivarred
- 1 pea küüslauku
- 1 tl koriandriseemneid
- 2 tl sinepiseemneid
Pese kurgid ja kui on aega, hoia neid paar tundi külmas vees (nii saad krõmpsumad kurgid). Lõika kurkidel otsad maha. Haki mustsõstralehed ja küüslauk peenemaks ning pane koos soola ja muude maitseainetega kilekotti. Sokuta kotti ka kurgid ja väiksemaks hakitud tillivarred. Sulge kott ja raputa kõik korralikult segi. Seda on lihtsam teha, kui jätad kotti natuke õhku. Kui kõik on põhjalikult läbi loksutatud, lase õhku kotist vähemaks ja sulge kott. Pane kurgikott külmkappi, aegajalt loksuta ja keera seda. Paari tunni pärast on kurgid valmis. Mida kauem seisavad, seda soolasemaks muutuvad.
NB! Vett pole selle retsepti puhul vaja lisada, see aeglustab maitsestumise protsessi.
Uus vidin abiks!
Ahjaa… Ühest uuest ja imetoredast aiasõbrast pidin ka rääkima. Ta on ilus punane ja kui temaga tööd teha, siis ta krõbiseb mõnusalt. Saage tuttavaks, minu uhiuus väetise- ja murukülvik! Jälle üks abivahend, mille puhul paneb imestama, et miks ma seda küll varem endale ei muretsenud. Nüüd saab muru kenasti ühtlaselt väetatud.
Ikka õite lummuses
Õnneks ei lase õied end külmast ja päikesepuudusest siiski liiga palju heidutada ning silmarõõmu pakkujaid tekib üha uusi. Imekaunis punane ja üksikute kollaste träpsudega roos “Chili Clementine”, kelle õied punavad nii eredalt, et teda on üsna raske kenasti fotole püüda.
Lupiinide taha on end taustalauljatena ritta võtnud kitse-enelad. Nende õitevaht on kohe-kohe täismahus lahti ja siis on kimastel-mesilastel pidu.
Ja vabandust, ma tean, olen juba umbes sada korda lupiinidest rääkinud ja neist pilte jaganud, aga nad on tõesti lihtsalt suurepärased.
Potis õilmitseb kivikilbik ja maitsetaimepotis seekord tore valgekirju pune, tüümian ja rosmariin. Ja võõrasemad, ühed vähesed, kellele seekordne jahe kevad ja suve algus hästi on sobinud. Tavaliselt on nad selleks ajaks juba üsna nirud, kuid see aasta vuhisevad endiselt uhkeid õisi kasvatada.
Ja eks jahedal ilmal ole ka omad plussid, pojengide lõhna ja õiteilu jagub sel aastal kauemaks kui muidu!
Ja nüüd ootan pikisilmi, et:
- päevaliiliad õitsema hakkaksid — sel aastal paistab mu suurim lemmik, “All American Plum” päris rikkalikult õievarsi ajavat...
- ja et suvelilled täishoo sisse saaksid — keskpäevalilled juba õitsevad ja lõvilõugadel on ka kohe esimesed õied lahti minemas, rukkilillel samuti. Kivikilbikud on tegelikult juba ammu uhkes õitevahus.
Nüüd aga õue niitma, sest uskumatul kombel on päike välja tulnud!
LOE VEEL:
