Esimesed tiirud tehtud ja olen väga-väga rahul, et selle hankimiseni jõudsin. Aparaadi kokkupanemine oli ka oodatust lihtsam, kuigi erinevates foorumites on selle juhendi segasuse üle päris palju kurdetud. Masinal on kaks funktsiooni: õhutamine ja vetrikuleerimine. See viimane sõna oleks hea kandidaat kolesõna konkursile ja ega see sisu kohta ka suurt midagi ütle.

Lühidalt võib asja kokku võtta nii: aeraatoril on kaks võlli — üks pikkade piikidega, mis murusse augud torgib ja nii muru sügavalt õhutab ning teine otsast sakiliste nugadega võll, mis kratsib murust välja surnud taimeosad ja sambla, ehk vetrikuleerib. See on päris uskumatu, kui palju kraami see viimatimainitu muru seest välja kisub — koguja saab paari tiiruga täis ja see koguja pidev tühjendamine vast ongi aeraatoriga töötamise kõige tüütum külg (lisaks sellele, et kompostikast kohe ääreni täis saab). Aga hea on see, et kui aparaat on kodus olemas, siis saab seda tööd teha jupikaupa ning vajadusel sobivat ilma oodata. Lisaks on elektriline masin nii kerge ja sellega on nii lihtne töötada, et hakkama saab ka kõige nääpsukesem aiahoolik.

Komposti sõelumine

Teine suurem töö, mis tehtud sai, oli komposti sõelumine. Juba aastaid kasutan kompostimiseks puitlippidest kaste, milles kompost kenasti õhku saab ja seetõttu päris kiiresti kasutuskõlblikuks mullaks muutub. Mugav on ka see, et kastide kõrgust annab lippe ühelt teisele üle tõstes vastavalt vajadusele muuta. PS! Täiesti asendamatu abivahend selle kõige juures on isa tehtud suur sõel, mida iga kord vanematelt laenan.

NB! Kui komposti sõeludes satuvad labida ette paksud valged tõugud, siis need tuleks välja noppida ja aiamaalt eemal hoida — tegemist on (mai)põrnika vastsetega, kes kipuvad kõiksugu juuri maiuspalaks pidama ning on nii mõnegi rohenäpu maasikate ja kurkidega üks-null teinud.

Linnud ja õite ilu rõõmustavad

Toredaid emotsioone tõi juba iga-aastaseks traditsiooniks kujunenud kuldnokkade “lasteaia lõpupidu” — õunapuud kubisesid noortest sulekeradest ja usinatest kasvatajatest, kes neid toites edasi-tagasi kihutasid ja terve õhu kidina-kädina ja kräutsumisega täitsid.

Ja õunapuud õitsevad ja täidavad õhu uimastavad lõhnaga ja oma noote pikivad sisse piibelehed ja tuhkur enelas. Peenralt saab juba salatit ja rabarber tuhiseb endiselt varsi kasvatada. Imeline aeg!

Tüütud sääsed!

Kuid eks üks tilk tõrva peab kogu selles meepotis ka ikka olema, et elu liiga magusaks ja mugavaks ei muutuks. Kohale on jõudnud sääsed. Ja nad on erakordselt näljased. Tuleb valmistuda lahinguks. Mõned meetodid on juba aastaid kasutuses, näiteks citronella teeküünlad ja sääsevastased viirukid, mida ka aias peenraid rohides on hea mugav enda lähedusesse maasse torgata, kuid mõned nipid salvestasin endale internetist katsetamiseks veel. Näiteks võib istutada aeda ja terrassile pottidesse võimalikult palju selliseid taimi, mida sääsed ei salli: lavendel, sidrunmeliss, basiilik, naistenõges, piparmünt, aialill ja sidrunhein. Kuna enamik neist kuulub nagunii minu lemmikute hulka, siis see on peaaegu et tehtud.

TEE ISE sääsepeletaja purgis. Vaja läheb:

  • 2 suuremat klaaspurki
  • 10 tilka sidruneukalüpti aroomõli
  • 10 tilka sidruni aroomõli
  • üks viilutatud sidrun
  • üks viilutatud laim
  • 4 rosmariinioksa
  • ujuvküünlaid

Pane mõlemasse purki võrdne kogus sidruni- ja laimiviile ning kaks rosmariinioksakest. Täida purk kolmveerandi ulatuses veega ja tilguta kummassegi purki 10 tilka aroomõli (ühte purki sidrun ja teise sidruneukalüpt, ära sega õlisid omavahel kokku). Pista vette ujuvküünal ja pane põlema.

* Veel üks nipp — põleta kausis kohvipuru (värske puru või kasutatud ja kuivatatud puru), selle lõhn pidi sääskedele eriti ebameeldiv olema. Lisada võib ka ühe loorberilehekese. Peab katsetama!

**Nipp, mis mulle ei sobi — iseenda erinevate aroomõlidega määrimine või aroomõli lahuse pritsimine — ma ei armasta tugevaid ja spetsiifilisi lõhnu.

***Nipp, mis ei toimi — elektriline sääselõks. Ostsin kunagi suure hooga, kuid nüüd seisab riiulis, sest toime on ümmargune null.

Kui nüüd sääskede teemalt õitsejate juurde tagasi tulla, siis järgmistes postitustes peaks juba uute õitega uhkeldada olema — kohe-kohe on puhkemas minu suured lemmikud pojengid, lupiinid ja kukekannused ning hoo peaksid sisse saama ka suvelilledest kaunitarid. Hetkel aga rõõmustavad kõige rohkem silma mu mustad tulbid.

Tegelikult võib vist öelda, et suuremad kevadised töö ongi selleks korraks tehtud: okste lõikamised lõigatud, suvelilled ja aedviljad suures osas maha pandud, suuremad lilleklumbid toestatud ja nööriga seotud, kompost sõelutud ja muru õhutatud.

LOE VEEL: