Kuidas oma tiik puhtana hoida? Tiigi puhastamiseks tarvilik tehnika

Mõne aeg tagasi peatusime lähemalt teemal, kuidas rajada oma kodulähedale tiiki või veesilma. Vesi tahab ka puhastamist. Selleks on mitmeid võimalusi ning erinevat tehnikat. Milleks üks või teine seade mõeldud on, sellest tuleb alljärgnevalt juttu.

Tiikides kasutatav tehnika on enamasti kasutusel selleks, et tagada parem vee läbipaistvus – ehk tiigivee parem kvaliteet. Naturaalsete tiikide puhul piirdub kasutatava tehnika valik enamasti (purskkaevu)pumbaga või spetsiaalse aeraatoriga, millega vett parema õhutuse eesmärgil ringi liigutatakse.
„Tehismaterjalidest tiikide puhul aga on kasutatava tehnika ning süsteemide valik tunduvalt laiem ning selles maailmas orienteerumine asjaga mitte kursis olevale inimesele keerulisem,“ ütleb Viljo Jõela Tiigitehnika OÜst.
Ta tuletab sissejuhatuseks meelde ka ühe rusikareegli - kavandamine on tiigi ehituse juures kõige olulisem etapp. Mõelge enda jaoks kohe alguses selgeks, milline otstarve saab rajataval veekogul olema. Hilisemat täiendust või ümberehitust on enamasti väga kulukas või üldse võimatu teostada.

Põhjatrapp

Tiigi- või basseini vee filtreerimise teekond saab alguse põhjatrapist ja skimmerist. „Põhjatrapp töötab analoogsel põhimõttel kanalisatsioonitrapiga - sealtkaudu liigub veekogu põhja kogunenud sete basseinist filtrisse või spetsiaalsesse kaevu. Sõltuvalt vee vooluhulgast ja -kiirusest suudab keskmine trapp setteid tõmmata 2-5 m² ulatuses,“ seletab Viljo Jõela.
Loomulikult paigaldatakse trapp tiigi sügavaimasse osasse, kuid vastavalt loodava tiigi põhja kalletele, suurusele ning rajatava veekogu kasutusotstarbele otsustatakse ka paigaldatavate trappide koguarv.
Skimmer
Skimmer ehk veepinna koorija eemaldab enamiku vette langenud ja seal ujuvatest osakestest (õietolm, lehed, käbid, okkad jne), kogudes need lihtsasti puhastatavasse korvi. Suuremate tiikide puhul kasutatakse parima tulemuse saavutamiseks mitut skimmerit. Korrektselt paigaldatud skimmer suudab puhtana hoida ca 20-40 m² veepeegli.
„Selle seadme puhul tasub kindlasti mõelda ka hooldusmugavusele – väiksema prügikorviga skimmerit peab näiteks lehtede langemise hooajal paar korda päevas puhastama. Kui seade on seotud tsentraalse süsteemiga, ei pruugi korvi täitumine olla probleemiks, kuid eraldiseisev aparaat võib veest sootuks tühjaks jääda ning selle mootor seetõttu läbi põleda,“ Jubib Viljo Jõela tähelepanu.

Mehaaniline filter

Vee filtreerimise esimene etapp on mehaaniline – selle käigus eemaldatakse veest enamik suuremaid osakesi. Juba ülaltpoolt tuttav skimmer väldib nii näiteks puulehtede sattumise filtrisse, samas trapi suunast tulnud põhjasetteid saab eraldada mitme erineva mehaanilise filtri tüübi abil. Viljo Jõela nimetab filtri tüübid:
1. Sõelfilter (sieve filter) – kast, kus sisenev vesi voolab üle roostevabast metallist perforeeritud plaadi, millel avade laius on keskmiselt 200-300 mikronit. Selle filtri jõudlus on 12-40 m³/h. Kui filter ummistub, hakkab vesi üle avariipääsu järgmise sektsiooni suunas voolama.
2. Pööris ehk tsentrifugaalfilter (vortex filter) – ümmargune anum, kus sisenev vesi pannakse pöörlema. Tsentrifugaaljõu mõjul settivad veest raskemad osakesed anuma keskele, kust neid saab hiljem lihtsa kraani avamisega eemaldada. See filter on praktiliselt ummistustevaba, kuid tema miinuseks on väga rangelt ette seatud kriteeriumid torustiku ja pumba võimsuste osas.
3. Fliisfilter (fleece filter) – kast, kus sisenev vesi voolab üle spetsiaalse fliisist materjali, püüdes kinni osakesed, mille suurus algab 20 mikronist. Fliisi ummistumisel keerab automaatika seda edasi. Jõudlus 10-30 m³/h. Väga efektiivne ja mugav kasutada, kuid soetusmaksumuselt üks kalleimaid filtritüüpe.
4. Trummelfilter (drum filter) – kasutusel enamasti suuremates süsteemides, jõudlusega 25-70+ m3/h. Sisenev vesi voolab roostevabast traatvõrgust trumlile, mis eemaldab alates 60 mikroni suurused osakesed. Kui võrk ummistub, lülitub sisse automaatika, mis pöörab trumlit edasi, samal ajal peseb pihustitest tulev vesi võrgu puhtaks. Täielikult automaatne ja enamasti ka hooldusvaba filter, kuid samuti üks kalleimaid filtreid.
5. Helmesfilter (bead filter) – Survestatud anum, mis on täidetud spetsiaalsete, üksteisele väga ligidal asuvate helmestega. Täidetakse pumba abil ning ajaga tekib helmestele biokile, mis lisaks mehaanilisele filtreerimisele (suudab eemaldada isegi osakesed suurusega kuni 10 mikronit!) teeb samaaegselt ka bioloogilist filtreerimist. Kasutatakse 10-100 m³ süsteemide puhul. Suhteliselt kerge paigaldada ja puhastada – käsi märjaks tegemata (ja ka automaatselt) saab käivitada puhastusprotsessi vms. Võib kasutada ka naturaalsete ujumisbasseinide puhul. Keskmises hinnaklassis.
6. Liivafilter (sand filter) – väga erineva jõudlusskaalaga, sarnane helmesfiltrile, suudab püüda veel peenemaid osakesi, kuid kasutatakse peamiselt (suure koormusega) kemikaale sisaldavates ujumisbasseinides. Hinnaklass samuti väga varieeruv. Aiatiikide puhul ei ole soovitav.
7. Svammidest ja/või harjastest koosnev filter (brushfilter, foamfilter) – odavaim, kuid kõige enam inimese sekkumist vajav lahendus veest suuremate osakeste väljafiltreerimiseks. Suuremates süsteemides pannakse järjestikku isegi kuni mitukümmend erineva tihedusega harja või svammi. Nende komponentide plussiks on fakt, et svammidel/harjadel leiavad elupaiga ka kasulikud bakterikolooniad, seega tekib lisaks mehaanilisele filtreerimisele veel bioloogiline filtreerimine.

„Kui tegemist on ujumistiigiga või tiigiga, kus ei peeta kalu, võib vee peale mehaanilist filtreerimist tiiki tagasi suunata. Kui teie tiik on ehitatud õigeid põhimõtteid järgides, tekib sinna (bioloogiliselt) stabiilne keskkond, kus looduslikud protsessid aitavad kaasa vee bioloogilise tasakaalu loomisele ja säilitamisele,“ lisab spetsialist.

Biofiltreerimine

Kaladega asustatud tiigi puhul peab mehaanilisele filtreerimisele järgnema ka bioloogiline filtreerimine – selle käigus töödeldakse vees sisalduvad keemilised ühendid (ammoniaak ja nitritid) ümber vähemürgisteks nitraatideks, mida suudavad omastada veetaimed, anaeroobsed bakterid ning mis osaliselt lenduvad atmosfääri. Seda protsessi nimetatakse lämmastikuringeks ning selle edukaks toimimiseks on teie veesüsteemis elavatele kasulikele mikroorganismidele vaja luua õiged elamistingimused.
„Bioloogilise filtreerimisega ehk ammoniaagi ja nitritite ümbertöötlemisega tegelevad kasulikud bakterid, kes elavad tiigi pinnakattel, taimedel, filtrisvammidel ja mujal. Kaladega tiigi puhul aga langeb neile osaks tunduvalt suurem koormus, seega on meil kasulikku bakterit rohkem vaja. Selles osas aitavadki meid erinevad biofiltrid, kus kasutatakse mitmesuguseid poorseid materjale, mille peale bakterid (biokile) kinnituda saavad,“ räägib Viljo Jõela.
1. Survestatud kanisterfiltrid (pressure filters) – Hermeetiliselt suletud plastnõud, mis sisaldavad mudelist sõltuvalt ühe või mitme erineva poorsusega svamme (abistavad seega ka mehaanilisel filtreerimisel), UV lampe ja ka biokile kinnitumiseks mõeldud plastist pallikesi. Neid filtreid kasutatakse kuni 40 m³ tiikide puhul. Positiivseks omaduseks on fakt, et need filtrid saab vajadusel peita tiigi lähedale pinnasesse nii, et nähtavale jääb vaid filtri ülemine osa. Lisaks on positiivne ka see, et nende hinnaklass on suhteliselt odav. Samas toob odavus siiski endaga kaasa ka paar nüanssi.
Esiteks, filtrite puhastamine toimub vaid manuaalselt – vastav kraan keeratakse puhastusasendisse ning pressitakse filtrisfammid jõuga kokku. Teiseks, süsteemi ummistumisel langeb pumba tootlikkus oluliselt. Seega, kui selline filter jäetakse regulaarselt (korra nädalas) hooldamata, on oht rikkuda tiigis valitsevat tasakaalu.
2. Vihma- või dušifilter (trickle/shower filter) – kuni paari meetri kõrgune torn, kus filtreeritav vesi pihustatakse spetsiaalsele sõrestikule. All koguneb puhastatud vesi uuesti ning voolab gravitatsiooni mõjul tiiki tagasi. Tänu heale õhu liikumisele on selline filter küllaltki efektiivne ning praktiliselt hooldusvaba. Selle filtritüübi miinuseks on tema suurus, siseruumidesse paigaldamisel tuleb arvestada sealt lähtuva suure õhuniiskusega, samuti müraga (tilkuv või jooksev vesi).
3. Liikuva biomeedia filter (moving bed filter) – väikeste plastmassist elementidega täidetud anum, kus biokile kandja liikumine tekitatakse õhupumpade abil. Filter on praktiliselt hooldusvaba. Hinnaklassilt jääb kallimate hulka, kuid tegemist on ühekordse investeeringuga. Vajab enda ette kindlasti mehaanilist filtrit, sest juhul, kui sellesse filtrisse jõuavad suuremad osakesed, „keedetakse“ need liikumise käigus väga peeneks ning nende hilisem eemaldamine veest on väga raske.
4. Erinevad svammidest ja/või harjastest koosnevad filtrid. Samu elemente, mida kasutatakse mehaanilisel filtreerimisel, kasutatakse ka bioloogilisel filtreerimisel. Ise ehitades saate kindlasti kõige odavama lahenduse, kuid sarnaselt survestatud filtritele tuleb hooldus teostada käsitsi.
5. All-in-One kamberfiltrid – siia alla kuuluvad seadmed, mis teevad samaaegselt nii mehaanilist kui ka bioloogilist filtreerimist. Tegelikult võib siia alla liigitada ka survestatud filtrid, kuid viimaste jõudlus kipub suuremate veekogude puhul lahjaks jääma. Selliseid filtreid on võimalik lisaks ise ehitamisele ka erinevatest moodulitest kokku kombineerida, selle juures soovitame samuti konsulteerida spetsialistidega.

„Kuigi irvhammaste seas levib repliik: „kui on olemas asi, mis teeb kõike, ei tee see tegelikult mitte midagi“, siis filtrisüsteemide maailmas see kindlasti nii ei ole. Jah, odavamate lahenduste puhul võib tõesti hätta jääda, kuid kui olete kavandamisetapis kõik õigesti teinud, on oht tõsiste probleemide tekkeks pigem minimaalne,“ kinnitab spetsialist.
Kui vesi on mehaaniliselt ja bioloogiliselt puhtaks saadud, on vaja see tagasi veekogusse suunata. Sel puhul aitab meid sõltuvalt tiigi ja filtrisüsteemi ehitusest kas pump või gravitatsioon.

UV-C ehk ultraviolettlamp

Erinevalt levinud eksiarvamusest, et tiigivee muudavad sogaseks seal ringi heljuvad setted, põhjustavad vee hägususe (nn rohelise vee) enamasti hoopis seal vohav mikroskoopsed bakterid, mille leviku saab UV lambi abil hõlpsasti kontrolli alla. UV kiirgus hävitab kahjulikud bakterid, viirused ja teised patogeenid 99,9% ulatuses, olles seega suuresti abiks vee asukatele ohutu keskkonna loomisel.
UV lambi (UV clarifier) optimaalseks tööks peab seadmes kooskõlas olema vee läbivoolu hulk, selle kiirus ja seadme võimsus. Seega - nende lampide võimsusnäitajad (näiteks 5-300 m³/h) tähendavad vee hulka, mis tunnis maksimaalselt läbi lambikorpuse voolata võib.
„Minu soovitus on UV lambi võimsusega pigem kergelt üle dimensioneerida, kuna selle kasutegur ajapikku väheneb. Ultraviolettlambi elemendi keskmine eluiga on 10 000 tundi, ehk siis meie oludes umbes 2 hooaega, kui arvestada hooajaks aprilli keskpaigast septembri alguseni. Lamp peab maksimaalse efektiivsuse saavutamiseks põlema 24/7. Paljudes All-in-One filtrisüsteemides on UV-lamp tavaliselt integreeritud, seega neid seadmeid ostes tasub kindlasti jälgida nii filtri enda kui ka lambi võimsust,“ annab Viljo Jõela nõu.

Aereerimine

Vees lahustunud hapniku tase on suurel määral abiks vetikate vastu võitlemisel. Esmase aereerimise tekitab pumbast tiiki tagasi jõudev vesi, mis paneb sageli terve tiigi pinna liikuma. Kui teie tiigis on lisaks sellele veel purskkaev või kaskaad, siis reeglina lisaõhutust vaja pole.
Kaladega tiigi puhul aga tuleks vees lahustunud hapniku taset eriti suvisel kuumal ajal testida, see ei tohiks jääda alla 6 mg/L kohta. Kui vastav näitaja pole korras või kipuvad tiigis ikkagi vetikad vohama, siis esmase lahendusena peaksitegi proovima aereerimist lisada.
Spetsialisti sõnul on õhupumpasid peamiselt 2 erinevat tüüpi – membraanpumbad ning kolbkompressorid. Esimest tüüpi pumpasid on Eestis saadaval kõikides akvaariumikaupadega tegelevates poodides ning samuti leiate need enamasti ka ehituskaupade poodides.
Membraanpumba üheks miinuseks on tema suhteliselt vähene jõudlus vastusurve tekkimisel - kui uputate õhukivi liiga sügavale (1,5 m ja rohkem), ei jõua tavaline pump õhku piisavalt lüüa. Tulemuseks on liiga väike vee- ja õhusammas ning samuti membraanide ülekoormamine, mis võib viia nende purunemiseni. Teiseks miinuseks on membraanpumba temperatuuritaluvus – need pumbad ei kannata külmakraade, sest kummist membraan muutub jahedama ilmaga rabedaks ning võib rebeneda.
Kolbkompressor on reeglina kallim, kuid ka meie klimaatilistele tingimustele vastupidavam (talub korrektse paigalduse korral ka miinuskraade), samuti ka suurema jõudlusega.
Üheks oluliseks komponendiks aereerimise juures on veel ka õhukivid või -voolikud, mis hoolitsevad õhupumbast tuleva õhujoa peenikesteks mullideks lahustamise eest. Neid on samuti saadaval lai valik.

Pumbad

„Tiigipump on veekogu südameks – senikaua, kuni pump töötab, toimivad efektiivselt nii puhastusseadmed kui ka looduslikud protsessid. Tiigipumpade peamiseks eesmärgiks suurte veehulkade liigutamine võimalikult madala voolutarbe juures. Seega on nende seadmete vee tõstekõrgused enamasti madalad – juba paarimeetrise tõusu juures langeb pumba efektiivsus tuntavalt,“ ütleb Viljo Jõela.
Üldiselt aga on pumpade valik sarnaselt eelloetletud tehnikale lai ja nende kasutusiga on nõuetekohase paigalduse puhul pikk. Valikul saavad määravaks kasutatava veekogu maht kuupmeetrites ning loomulikult ka pumba voolutarve.