Plaanid tiiki rajada? Vaata, millele pöörata tähelepanu toimiva tehisveekogu ehitamisel
Milline oleks tiigile parim asukoht? Tiigi asukoha valikul tuleks arvestada, et vesi toob aeda rohkem elu – tiigis elutsevad konnad, vesilikud, kõikvõimalikud putukalised, samuti käivad seal ennast kastmas ja joomas aeda külastavad linnud, loomad. Ideaalis võiks tiik olla nähtav elutoa aknast, terrassilt või lihtsalt puhkekohast.
„Tiigi vahetus läheduses ei tohiks olla suuri puid ning põõsaid, sest nendelt langevad lehed, okkad jõuavad tiiki ning nende lagunemine tekitab vette suurel hulgal orgaanilisi jäätmeid, mille ümbertöötlemine on tiigile tihtipeale suureks lisakoormuseks,“ seletab Viljo Jõela Tiigitehnika OÜst.
Kokkuvõtteks võib öelda, et otsese päikesevalguse käes olev tiik läheb liiga soojaks, seepärast on parim asukoht tiigile poolvarjuline, kuid mitte põlispuude all, samas siiski mugavalt kogu aiast jälgitav paik.
Kui sügav peaks olema üks toimiv tiik? „Tiigi sügavuse ja suuruse osas soovitaksin, et mida suurem ja sügavam, seda parem. Sellel on ka lihtne põhjus – suurem keskkond on stabiilsem, esineb vähem temperatuurikõikumisi, päikesekiired ei jõua tiigi põhja. Samas peaks jälgima siiski seda, et väikseses aias võib suur veepeegel liiga domineerivaks osutuda, suures aias väiksem tiik jälle visuaalselt ära kaduda. Tiigi sügavuse määrab üldjuhul tiigi otstarve – taimedega ilutiik võib olla tunduvalt madalam kui ujumiseks või dekoratiivkalade kasvatamiseks mõeldud veesilm. Soovitavalt võiks sügavus jääda vahemikku 70-200 cm,“ soovitab Viljo Jõela.
Tiigi rajamine kavanda perspektiivitundega
Kuidas rajada tiiki? Kui tegemist on naturaalse tiigiga, mis täitub põhjaveega, siis on vajalike ehitusmaterjalide hulk üsna tagasihoidlik: võib kasutada liiva või kruusa rannaala loomiseks, maakive kallaste ilmestamiseks, erinevat liiki puitu sildade või terrasside ehitamiseks.
Tehismaterjalidest tehtava tiigi puhu on Viljo Jõela sõnul loetelu tunduvalt pikem. Sõltuvalt pinnasest võib olla vajalik 10-15 cm paksuse liivapadja ehitamine tiigikile alla. Seejärel tuleks paigutada geotekstiil, mis kaitseb tiigikilet teravate kivide ja puujuurte eest.
Järgmise etapina tuleb paigaldada tiigikile ise. Tiigikilesid on erinevaid ning seega tasub tähelepanelikult jälgida tootjapoolseid juhiseid. Tiigikile peale sõltuvalt vajadusest ja tiigi suurusest paigaldada uuesti geotekstiil, millele omakorda panna koormus, et põhjavesi kilet üles ei kergitaks.
Viljo Jõela sõnul on tiigi rajamise kõige olulisem etapp kavandamine. „Mõelge enda jaoks kohe algul selgeks, millisena näete tiiki ja selle ümbrust paari, viie ja miks mitte ka kümne aasta möödudes. Mida pikemat perioodi suudate ette näha, seda vähem potentsiaalseid lisakulutusi peate hiljem tegema,“ lisab ta.
Järgmisena tuleb kalkuleerida eelarve. Kuigi tehismaterjalidest tiiki saab ehitada ka järk-järgult, on kasulik juba alguses paigaldada ka erinevate seadmete jaoks vajalikud läbiviigud.
Kolmandaks etapiks on ehitus. „Siin määravad protsesside kiiruse sageli ilm, tiigi asukoht ja põhjavee tase. On juhtunud, et ühel nädalal kaevatud auk on järgmisel nädalal põhjavett täis ning tiigikile paigaldus seetõttu raskendatud või üleüldse võimatu,“ seletab Viljo Jõela.
Kuidas tagada vee puhtus?
Loomulikult soovivad kõik, et rajatud tiigis oleks vesi puhas. Kuidas tagada tiigivee puhtus?
Viljo Jõela sõnul sõltub tiigivee puhtus ja läbipaistvus paljudest asjaoludest: milline on tiigi põhja kattev materjal, kas ja kui tihti tiigis ujutakse, palju on taimestikku, kas vesi tiigis on liikuv või staatiline, kas tiigis on kalu jne. Nendele küsimustele tuleb leida vastused tiigi ehituse esimeses etapis ehk kavandamisel.
Näiteks ainult taimestikuga ilutiigi puhul võiks arvestada, et veepeegel oleks 15-20% ulatuses taimedega kaetud. Sügavam osa aga peaks olema vähemalt 70 cm, et päikesekiired ei jõuaks veekogu põhjani. Sellisel juhul tekib stabiilne keskkond, kus taimed tarbivad bakterite poolt toodetud orgaanilised jäätmed ning vetikate vohama hakkamine on vähe ebatõenäoline. Sellisesse tiiki ei tohiks kindlasti lisada ühtegi kala, sest nende väljaheited on kõikvõimalike vetikate jaoks soodsaks väetiseks.
Looduslikku ujumistiiki aitab samuti puhtana hoida nii piisav taimede hulk kui ka sügavama ujumisala (100-200 cm) olemasolu.
„Tehismaterjalidest tiigi puhul on vee läbipaistvust küll näiliselt lihtsam saavutada – puudub põhjast üles kergitatav savi- või mudapilv, kuid samas tuleb siingi jälgida soovituslikku taimede osatähtsust veepeegli suhtes. Kui aga taimi ei soovita või ei saa neid istutada soovitatavas koguses, peab tiigivee puhtuse tagamiseks abiks võtma tehnika - erinevad filtrid, pumbad ja UV-lambid,“ seletab Viljo Jõela.
Tehnika roll
Tehnika mängib tehismaterjalidest rajatavate tiikide vee puhastamisel väga olulist rolli. Mehaaniline filtreerimine eraldab veest kõik tahked osakesed vältides erinevate setete teket. „Kui tegemist on ujumistiigiga või tiigiga, kus ei peeta kalu, pole täiendav filtreerimine enamasti vajalik. Kaladega tiigi puhul aga lisandub veel bioloogilise filtreerimise etapp, kus vees sisalduvad keemilised ühendid (ammoniaak ja nitritid) töödeldakse ümber vähemürgisteks nitraatideks, mis omastatakse anaeroobsete bakterite või veetaimede poolt,“ räägib spetsialist.
Viljo Jõela juhib tähelepanu, et kindlasti pole mõtet investeerida tehnikasse, mis oma näitajatelt jääb alla tiigi mahule. „Vastaval juhul lükkate võimalike vee puhtuse probleemide (roheline vesi, erinevad vetikad) ilmnemist ainult edasi, mitte ei välista neid. Pigem on soovitav puhastusseadmed üle dimensioneerida, et need tuleksid vaevata toime ka hooajaliste saastajatega, näiteks õietolm,“ lisab Viljo Jõela.
Hooldust ei tohi unustada
Millal peaks tiiki renoveerima ja süvendama? Viljo Jõela sõnul on seda vaja juhul, kui tiigis ilmnevad probleemid, mida korralise hooldusega ei eemalda. Kui eesmärk on aias omada taimestikuga (ujumis)tiiki, siis üldjuhul hoiab tiiki korras hooajaline hooldus – kevadel ja sügisel eemaldatakse vanad taimelehed, tõstetakse sügavamale või veest välja talvituma vesiroosid, eemaldatakse põhjasetted jne.
Kaldaäärsete taimede levikut võiks piirata ka suvisel ajal, sügavamalt niitmine annab looduslike tiikide puhul efekti enamasti ainult lühikeseks ajaks.
„Kui on tegemist tehismaterjalidest kalatiigiga ning vesi ei paista läbi ja vetikad vohavad kontrollimatult, siis tuleb esmalt välja selgitada probleemi põhjus ning alles seejärel asuda vigu parandama. Väiksemas aiatiigis võib täielik veevahetus probleemi mõneks ajaks peita, kuid see tekib üldjuhul uuesti,“ seletab Viljo Jõela.
Veetaimed ja kalad tiigis
Tehismaterjalidest tiikide puhul istutatakse taimed enamasti anumatesse, lisaks on võimalus taimede jaoks rajada spetsiaalne istutusala.
Tiigikalade valik on Eestis küllaltki lai – meie looduses on olemas kuld- ja hõbekoger ning linask - need liigid on tiigis üldiselt kõige vastupidavamad. Lisaks on meil saadaval valgeamuur ning pakslaup, kes söövad nii vetikaid kui ka taimi. Mõlemad kalad on abiks taimede kasvu piiramisel, samas kui neid kalu on liiga palju, tekib oht, et kõik tiigis olevad taimed süüakse ära.
„Eksootilisematest liikidest on Eestis saadaval erinevad kuldkalad, kuldsäinas ning –linask, samuti tuurad, sägalised ning dekoratiivkarpkalad ehk koid. Nende äärmiselt värvikirevate ning sotsiaalsete kalade kasvatamine on maailmas väga populaarne ning see on tõusev trend ka Eestis. Samas peab siiski koide puhul arvestama, et nende nõudmised tiigi suurusele ning vee kvaliteedile on tunduvalt kõrgemad kui näiteks kuldkalal,“ hoiatab Viljo Jõela.
