Paneme katused haljendama ehk kuidas rajada rohekatust?

Kvaliteetselt ehitatud rohekatus kestab kaks korda kauem kui tavakatus, sest haljaskate kaitseb katust päikese ja temperatuurikõikumiste eest. Muidugi on aluskihtide õigel paigaldusel väga oluline roll rohekatuse kestmisel.

Rohe- ehk haljaskatus kujutab endast olemasoleva või rajatava katusepinna katmist taimestikuga. Murukatuseid rajatakse oluliselt vähem, sest kasvupinnas peab sel puhul olema paksem, neid peab regulaarselt niitma ja kastma ning rasketele tingimustele ei pea rohi hästi vastu.
Sven Saar Priore OÜst ütleb, et variante rohekatuse katmiseks on mitmeid, kuid enamlevinud on eelkasvatatud taimestikuga valmismatid või külv ettevalmistatud kasvupinnasele. Ekstensiivsed katused on kerged ja kandekonstruktsioonile olulisi kaalupiiranguid ei ole. Kasvupinnasena kasutatakse väheviljakat mineraalset substraati. Muld, turvas või muu orgaaniline materjal selleks ei sobi, kuna laguneb ja kaob erosiooni käigus. Olenevalt katusekaldest sõltub kasutatavate aluskihtide valik.
Sven Saare sõnul sobivad haljaskatused enamikele lamekatustele. Katuse rajamisel tuleb muidugi arvestada lisakoormusega. Haljaskatuse puhul on ideaalne kalle kuni kümme protsenti. Haljastust on mõistlik rajada kuni 30protsendilise kaldega katusele — suurem kalle tõstab juba tunduvalt kulutusi, et pinnast kinni hoida.
Haljaskatust saab Sven Saare sõnul rajada ka kaarhallidele ja kuni 40 kraadisele katusele ning enamgi, kuid ehitamine on palju kallim ning vajab fikseerimiseks juba lisakinnitusi.

Haljaskatuseid on mitut tüüpi:
• Ekstensiivsed katused. Neid on võrdlemisi lihtne paigaldada, sest on kaalult kerged ja vajavad ka minimaalselt hooldust. Pärast rajamist tuleb haljaskatust 24-36 kuu pärast väetada. Kunstlik niisutamine ei ole vajalik. Kasvupinnast läheb nendele 30-130 mm. Arvestuslik kaal olenevalt lahendusest on 50 - 120 kg/m2. Ekstensiivsete katuste kasvupinnas on toitainete vaene ja õhuke. Taimekooslused peavad taluma erinevaid raskeid tingimusi: tugevad tuuled, põuad, rohked sademed, toitainete puudus. Sellega saavad suurepäraselt hakkama erinevad sukulendid, samblikud ja kukeharjalised.
• Intensiivsed katused vajavad eelnevat projekteerimist. Need on ka kallimad ning avaldavad suuremat koormust katusekonstruktsioonile. Tarvis on välja ehitada kastmissüsteem ning katus vajab ka suuremat hooldust. Hilisem hooldus tähendab mõningast rohimist ja vastavalt soovidele uute istikute istutamist. Kasvupinnas on vähemalt 200 mm ja oleneb kasvatatavast taimekooslusest. Intensiivsete katuste kasvupinnas on paksem ja toitainete poolest rikkam. See ei sea kasvavatele taimekooslustele nii karme tingimusi.
• Semi-intensiivsed katused on kahe eelneva tüübi vaheline lahendus. Näiteks katused, kus lisaks ekstensiivse katuse taimekooslustele soovitakse ka põõsaid ja puid istutada. See variant sobib hästi katuseaedade lahendusteks.

Rohekatusel on mitmeid eeliseid

Rohekatusel on tavakatuse ees ka hulk eeliseid. Ta on hea soojus¬isolaator ja loob majas parema mikrokliima. Talvel on ruumid soojemad ja suvel jahedamad, kokkuvõttes väheneb hoone energiakulu. Rohekatus on kõrge tulekindlusega ning seob linnakeskkonnas hästi tolmu. Ta kogub hästi sademevett ning see aurab järk-järgult, parandades niimoodi ümbruskonna mikrokliimat. Pealegi asendab niisugune katus ehitamisel eemaldatud looduslikku pinnakatet. Haljaskatus on efektiivne müratõke. 12-sentimeetrise substraadikihiga murukatus suudab vähendada müra 40 detsibelli võrra.
Ka päikesepaneelide tootlikkus suureneb, kui kattena on kasutatud rohekatust, sest ümbritsev pind on jahedam ja taimestik vähendab paneelipindade tolmumist. Haljaskate pikendab katuse eluiga 2-3 korda — tavaliselt on ju meie katuste suurimad vaenlased päike ja temperatuurikõikumised.
Pikaajaline üle 30-sentimeetrine lumekiht küll kaitseb taimi liigse külma eest, samas aga piirab nende õhuga varustatust, seega võiks üleliigse lume katuselt eemaldada. Üle 20-kraadine pakane võib katmata haljastuse ka hävitada. Kõige vastupidavam ongi kukehari, mis kasvab looduslikult kasinates tingimustes ning talub hästi toitainete vaesust ja äärmuslikke ilmastikutingimusi.

Õigete kihtide roll katuse kestma jäämisel

Rohekatuse rajamine ei ole just odav lõbu. Osavate kätega inimene saab paigaldusega muidugi ise hakkama, juhul kui ta kasutab ettekasvatatud taimematte. Üldjuhul paigaldatakse haljaskatus vettpidava katusekihi peale. Taimede kasvama mineku seisukohalt on mõistlik seda teha aprillis-mais, augustis-septembris.
Kallet silmas pidades paigaldatakse haljaskatuse alla drenaažisüsteem. Ülitähtsad on seejuures alumised drenaažikihid: need peaksid suutma vett salvestada ja ka ära juhtida, sest Eesti kliimas on nii vihmaseid kui kuivi perioode. Kindlasti tuleb silmas pidada, et paigaldatav rohekatus saaks korralikult isoleeritud. Vettpidava kihi paigaldamisel tehtud vead võivad olla otsustava tähtsusega.
Aluskatus peab olema vettpidav, rohekatus tuleb korralikult isoleerida juuretõkkega ning katuse isoleerimisel tuleb olla hoolikas – vead vettpidava kihi paigaldamisel võivad kurjasti kätte maksta.
Sven Saare sõnul on kihtide roll väga oluline katuse kestma jäämiseks: veekindel aluskiht (bituumen, SBS), juuretõke, dreeniv kiht üleliigse vee ära juhtimiseks, absorbeeriv kiht vee salvestamiseks ning taimestiku- või kukeharjamatt. Aluskihid erinevad sõltuvalt katusekaldest ja katuse kasutusest.
Rohekatuse maksumus on otseses seoses soovitud lahendusega. „Ekstensiivsete katuste rajamine on soodsam, kiirem ja lihtsam. Intensiivsete katuste rajamine on kallim ja keerukam. Maastikuarhitekti kaasamine ja lahenduste projekteerimine, väljaehitamine maksab. Maksumust mõjutab ka katusele ligipääs, ehk kas tegemist on kõrge tornmajaga või eramuga. Kokkuvõtteks on faktoreid palju,“ seletab Sven Saar.

Sobivad vastupidavad taimed

Katusekatteks kasutatakse mitmesuguseid lilli ning katuseaedade puhul isegi väikesi puid ja põõsaid. Eestis on enam levinud kukeharja-, mätas- ja murukate. Arvestada tuleb sellega, et liigid, mis katusel kasvavad, peavad vastu pidama nii külmale kui kuumale, nii tugevale tuulele kui vihmarohketele perioodidele. Temperatuurile on eriti tundlik taimede juurestik ning karmi talve korral võib taimedel ette tulla külmakahjustusi.
Tänapäevase maja katusele on ideaalne kukehari, mis vajab kasvuks tunduvalt vähem pinnast. Kukeharjakatus tuleb mitu korda kergem ning erinevalt tavalisest mätaskatusest ei vaja see ka hooldamist: taimi ei ole tarvis kasta ega niita.
Kukeharjamatt on nagu taimevaip, mis pärast veekindla katusematerjali ja drenaažisüsteemi paigaldust katusele rullitakse või siis laotatakse 1 m2 matid.
Lisaks harilikule kukeharjale sobivad katusel ka valge kukehari, roomav kukehari, nõmm-liivatee, paljalehine liivatee, nelgilised, kellukalised, maranad, kuumaasikas, harilik raudrohi.
Eestis on vegetatsiooniperiood võrreldes Kesk-Euroopaga tunduvalt lühem ning seetõttu jääb ka meie katusehaljastus pisut kahvatumaks.
Rohekatuse haljastus kannatab vaid lühiajalist tallamist. Juhul kui katusel soovitakse pikalt ja pidevalt kõndida, tuleb selleks rajada spetsiaalsed käimisrajad või ehitada laudadest platvorm.
Katusehaljastust on vaja regulaarselt kasta esimese paari kuu jooksul, kuivade ilmade korral iga päev vähemalt pool tundi. Haljastus talub lühiajalist läbikuivamist ja lühiajalist liigniiskust, aga kumbki variant pole pikalt hea.
Kukeharjakatus väetatakse ja kastetakse pärast installeerimist ning hilisemat kastmist pole sel puhul vaja. Järgmine väetamine 24-36 kuu pärast.
Kuna tänapäevaste haljaskatuste rajamise ajalugu ei ulatu üle 40 aasta, siis lõplikku kestvust on Sven Saare sõnul rohekatuste kohta veel vara öelda. Näiteks Rootsis 90ndatel avalikele hoonetele tehtud õhukesed kukeharjakatused kestavad hästi siiani.
Vaata ka haljaskatuste pildigaleriid!