Kuhu paigaldada õhksoojuspumba sise- ja välisosa?
Õhksoojuspump on põhiküte ehk soojusallikas, kust tuleb hoone kütmiseks mõeldud põhiline soojus. Abiküte on soojusallikas, mis lülitub soojuspumbale appi siis, kui viimane ei jõua enam hoonet ära kütta. Sõltub hoone soojustusest ja õhksoojuspumba dimensioneerimisest, kuid üldjuhul vajab soojuspump korralikult soojustatud hoones abikütet, kui välistemperatuur langeb alla kümne külmakraadi.
Arvesta alati nõuetega
Õhksoojuspumpasid müüvatel firmadel on tihti oma eksperdid. Nemad teavad kõige paremini tingimusi, kuidas panna paika õhksoojuspumba välis- ja siseosa. Kui arvestad nende nõuetega ja tegeled riskidega õigel ajal, ei pea hiljem ebameeldivaid üllatusi kartma.
Õhksoojuspump töötab soojuse pumpamise põhimõttel ehk soojus pumbatakse ühest keskkonnast teise. Kui paigaldad soojuspumba välisosa garaaži, hakkab see garaažist soojust majja pumpama ja samal ajal garaaži kiiresti jahutama. Välisõhust ei saa soojus aga kunagi otsa ja sel põhjusel peab välisosa asuma õues.
Seega ei tohi õhksoojuspumba välisosa paigaldada garaaži, keldrisse, pööningule, puukuuri ega ühtegi teise suletud ruumi.
„Kõige õigem on paigaldada maapinnale seadme välisosa koos raamiga. See on kindlaim viis, et vibratsioon hoonesse edasi ei kandu,” annab nõu OÜ ABC Kliima direktor Priit Pärn. Ta lisab, et täielikult see siiski välistatud ei ole, sest talvekülmaga võib vibratsioon ka mööda maapinda edasi kanduda.
Kõige suurem vibratsiooni edasikandumise risk on juhul, kui välisosa paigaldatakse puitseinale. Sel juhul pane välisosa tugihoidikutele alla spetsiaalsed külmakindlad vibratsioonipuksid. Asukoht seinal vali nii, et tekkida võiv müra ei häiriks magamist. Seadme välisosa asukoha valikul ilmakaartega arvestama ei pea.
Väga kõrge raam on kole
Soojusteguri parandamiseks teeb seade pidevalt sulatusi. Kui aurusti läheb härma, annab automaatika mingi aja möödudes käsu härmatis sulatada. Seetõttu tekib seadme alla palju vett ja jääd. Pärn juhib tähelepanu, et sõltuvalt ilmastikuoludest, seadme võimsusest ja hoone soojuskaost võib sulatusvee kogus vabalt olla näiteks üks liiter tunnis. Selle asjaoluga arvesta alati seadme välisosa asukoha valikul.
Seinale kinnitatava seadme alumise serva kõrgus maapinnast võib jääda vahemikku 1–2 meetrit. Maaraamiga võib seadet paigaldada maapinnast vähemalt 60 cm kõrgusele. Seda eeldusel, et pump on seinast vähemalt 40 cm kaugusel. Kui paigaldad seadme välisosa nõutust madalamale, on üsna kindel, et pead talvel mitu korda sealt alt jääd lõhkuma. Isegi 60 cm maapinnast ei taga, et kunagi jääd lõhkuma ei pea. Veel kõrgem raam on aga visuaalselt kole.
Seadet välisosa katusele või kaldkatusele pannes arvesta samuti võimalike probleemidega. Seadet on hiljem paha hooldada; seadme üle puudub järelevalve; tugevam tuul halvendab sulatusprotsessi;
sulatusveest tekkiv jäämass lõhub katust, lumetõkkeid ja vihmaveerenne.
Seinamudel lae alla
Siseosa paigaldatakse olenevalt seadme tüübist põranda kohale seinale (põrandamudel), lae alla seinale (seinamudel) või riputatakse lakke (laekassett). Kõige paremini sobivad kütmiseks seinamudelid, sest siis liigub soe õhk füüsikaliselt kõige õigemini. Seinamudel kinnitatakse seinale lae alla, kuid mitte kõrgemale kui 2,5 meetrit põrandast. Kui tekib vajadus soojuspumba siseosa kõrgemale paigaldamiseks, vali seade, mille puhumisvõimsus seda lubab. Kõrgemale pannes on hiljem filtrite puhastamine ebamugavam.
Paigaldustööde käigus võta arvesse, et läbi välisseina puuritakse 50–70 mm läbimõõduga ava, mille kaudu paigaldatakse soojuspumba torustik ja elektrikaablid. Kui seadme välisosa läheb samale seinale, kus on siseosa (üks ühel, teine teisel pool seina), paigaldatakse kalde alla läbi ava ka siseosa kondensaaditorustik. Kui kondensaaditoru välja viia ei saa, ühendatakse see haisuluku kaudu kanalisatsiooniga või kasutatakse kondensaadipumpa. Viimast soovitab Pärn kasutada ainult äärmisel vajadusel, sest see muudab maksumuse kallimaks ja on lisanduv müraallikas.
