Marmor — võluv ja tüüne kuulsus Itaaliast põhjamaises interjööris
Marmorit selekteeritakse ja kategoriseeritakse selle klassikaliste visuaalsete tunnuste põhjal. Kõige hinnatum Carrara marmor on maksimaalselt ühtlase tooniga valkjas, vaid õrnalt hajusa halliuduse mustriga, soonte ehk veenidega, nagu asjatundjad marmori voolutekstuuri kutsuvad. Siiski näivad kõige võluvamad pinnad praegu olevat just suuremustrilised, kirevama ja tugeva dekoratiivse karakteriga, kus heledama halli kõrvale on ürgsed kivimimassid surunud tumedamad võralised kihid kuni mustani välja. Siinkohal tahaks tähelepanu juhtida, et pilt aetakse tihti segamini Carrara marmori oluliselt dramaatilisema välimusega kallima vennaga Caldia marmoriga või ka Calacatta marmoriga. Carrara marmorigi väärtus on ajas tõusev, sest tema varud vähenevad väga kiiresti ja eriti kvaliteetseid tahvleid tasapindade tootmiseks peab tänapäeval pikalt otsima. Nendes toonides marmor on üsna lihtsasti peaaegu kõikide materjalidega sobiv, samas väga pilkupüüdev, efektne ja ainulaadne. Siiski, marmori valimine ruumi tahab kindlasti küllaltki põhjalikku süvenemist, läbimõtlemist ja projekti ettevalmistamist. Liiast pole isegi toormaterjali konkreetne väljavalimine, et mitte jätta tulemust juhuse hooleks. Kindlasti tuleks müüja juures tõsisemalt uurida põhjuseid hinnaerinevustes, küsida näha suuremaid pindasid ja mitte langetada otsust 10x10 cm näidistükikese varal.
Disain: Monica Freitas Geronimi. Carrara marmorist kraanikauss.
Marmor (päritolu kreekakeelsest sõnast marmaros ehk särav või sätendav kivi) on erinevalt üldlevinud kõhklustele küllaltki hästikasutatav mitmesugustel pindadel, nagu selle hindki on väga varieeruv kvaliteedi ja tooni järgi ning pole sugugi kättesaamatu materjal nii-öelda keskmise ja kõrgema hinnaklassi eelistajale. Tööpindu töödeldakse tänapäeval juba ka nanotehnoloogia abil. Hoolimata materjali poorsusest saavutatakse mustust, rasva ja vett hülgav tööpind. Näiteks Rootsi puhul võib vankumatult kinnitada, et tegemist on absoluutselt klassikalise viimistlusmaterjaliga — ca 80% köökides valmistatakse vähemalt tööpinnad praeguseni ja aina kindlamini Carrara marmorist. Nii ka üleüldiselt Skandinaavia interjöörides. Seda juba sellise iseenesestmõistetavusega, et hoolimata selle võluva kivimi päritolumaa geograafilisest kaugusest on see saanud skandinaaviapärase napi ja funkstionaalse disaini oluliseks tunnusjooneks. Kahtlemata näib marmori põnev graafika eriti efektne välja just minimalistlikus sirgjoonelises disainis — üks rõhutab ja toetab teist. Pinnatöötluse puhul vajab toonitamist, et kindlasti on domineeriv matt pind, mitte poleeritud. See töötlus on lausa vältimatugi, kui mõelda, et marmor on siiski pehmepoolne kivim ja poleeritud pinnad on varmad kuluma. Matina ei paista aga pinna kulumine kuidagi silma. Seetõttu peetakse ka tumedat marmorit pigem ülikliku luksusliku otseseks sünonüümiks.
Kujundusvalikut tehes ja sellesse põnevasse kivimisse armudes võib tekkida kihk kasutada marmorit hästi palju ja kõikidel pindadel. Võib tekkida tunne, et see eriliselt kuninglik materjal ei taha enda kõrvale võistlejat. Siiski, ehkki ka suure koguse valitud marmori kasutamine võib ruumis jääda väga efektne, võiks absoluutse südamerahuga kaaluda kombineerimist lihtsamate ja käepärasemate materjalidega. See aitab ära hoida marmoriga kaasa tulevat pisut kalki või külmavõitu tulemust. Seda väga sõbralikes helevalgetes-hallikates toonides kivimit on lust kombineerida näiteks betooni, corian’i, mitmetes naturaalsetes toonides kunstkivimitega, erinevate puitudega jm. Carrara marmor on täiuslik ja eriti trendikas kaaslane. Taust võib olla mitmetest toonidest metallidega — hõbedastest kuldseteni, süsimustana –, mati või läikivana, minimalistliku vormiga ja pinnaviimistluse poolest kaasaegsest rustikaalseni.
Foto: GREANNO.
Foto: Marmorist köögilaud ja aksessuaarid disainer Terje Talpsepa kodus (vaata lugu Terje kodust siit.)
See võluv ja tüüne itaallane ei ole kindlasti mitte ajutine trend, tulles ja minnes, pigem on jäädavalt vajutamas oma õrnamustrilist jälge pea igasugusesse interjööri, stiilivõtmesse ning aega. Kui mitte valitud jäädavalt kaunistama väärikaid seinu ja suuremaid pindu, siis vähemalt sümboolsena ja lippu kõrgel hoides mõõdukalt minimalistlikus disainiesemes.
LOE VEEL:
