45 aastat tagasi valmis Eesti esimene pilvelõhkuja. Viru hotellis pidi tank saama sõita teisele korrusele

Tänavu mais 45. sünnipäeva tähistav hotell „Viru“ on väga kireva saamis- ja ehitamislooga hoone. Viru hotelli võib julgelt pidada tänapäevaste ehitustehnoloogiate pioneeriks. Igati ikooni staatust väärt ehitis elas oma valmimise ajal üle nii mõnegi vapustuse, kuid neist hoolimata valmis maja 36 kuuga, konstruktiivne osa lõpetati sealjuures 14 kuuga. Ja seda kõike peaaegu pool sajandit tagasi.

End ajalukku jäädvustanud 23korruseline Eesti esimene pilvelõhkuja projekteeriti esialgu igaks juhuks nii, et soomlased saaksid vajadusel selle püstitada monoliitsest, kohalikud ehitajad aga monteeritavast betoonist. Läks aga nii, et Nõukogude Liidu suurprojekti sai endale kahele vennale kuuluv Savonlinna väikefirma Repo OY. See ajas muidugi närvi Soome kohalikud suurfirmad ning see sai hiljem väikesest provintsist tulnud Repole ka saatuslikuks.
Miks valiti just Soome firma ehitama, eks sel oli mitu põhjust. Tollal liikunud naljal, et tegemist oli suure Nõukogude Liidu kingitusega hädas kannatavale Soome töölisrahvale, oli ka oma tõetera sees. Tõepoolest valitses siis Soomes suhteliselt suur majanduskriis ja töötus. Soome kommunistlik partei pöörduski idanaabri poole palvega leida mingeid töid.
1965. aastal avati Tallinn-Helsingi laevaliin ning tekkis probleem - kuhu majutada kõik turistid? Hotelle oli vähe ja need olid muidugi ajast ja arust. Nii tekkis mõte rajada Tallinnasse suur ja esinduslik hotell, mis looks Nõukogude Liidu elust positiivse ja eesrindliku kuvandi. Sellest pidi saama näidismaailm lääne turistidele.
Muide, uue hotelli asukoht polnud esialgu sugugi kindalt paigas. Kaaluti nii Tõnismäe kui ka mere äärde Russalka lähedale püstitamist. Lõpuks valiti Viru väljak. Ja oma nimegi sai hotell alles ehitamise käigus.
Märtsis 1969 kirjutati ehitusleping alla ning aprillis saabus Tallinnasse üle 400 ehitaja (nende hulgas ka näiteks Sofi Oksaneni isa), kes majutati Mustamäele, Sütiste tee ühiselamusse. Lääne töömehi ei saanud ju mingitesse barakkidesse elama saata.

Soome ehitajad said aru, et meie töömehed streigivad

Soomlased tundsid uusi tehnoloogiaid ja olid väga distsiplineeritud ning kõrge töökulutuuriga. Töö ajal ei joodud ega logeletud niisama, kohaliku töökultuuriga ei andnud võrreldagi. Sellise kontrasti taustal tekkis ka naljakaid olukordi. Samal ajal tehti Kaubamaja juurdeehitust, kus kohalikud ehitajad hommikul pärast tööle saabumist panid lõkke põlema, tegid suitsu ja ei öelnud õlle joomisestki ära. Soomlased said seda pilti nähes aru, et kohalikud ehitusmehed streigivad ning kaalusid, et ehk peaks ka solidaarsusest streigi korraldama.
Soomlastel oli kõik moodne – nii töövõtted, tehnoloogia kui ka riietus. Kohalikud ehitusmehed käisid ringi töötegemist takistavates puhvaikades ja kirsades, soomlased aga spetsiaalsetes töökombinesoonides, mis tänagi vanadelt fotodelt paistavad väga kaasaegsed.
Kohaliku ehituspraktika taustal oli uudne vineeri kasutamine raketisena. See andis tulemuseks ühtlaselt siledad seinad, mis ei vajanud enam krohvimist ega pahteldamist.
Hotelli kõrghoone osa on rajatud 1,2 meetrise läbimõõduga toruvaiadele, karkass ja vahelaed on monoliitbetoonist. Alumiste korruste postidesse otsustati paigaldada terassüdamikud. Sobivat materjali tuli hankida Siberist. Hotelli madalas korpuses väärib tähelepanu Eesti kontekstis suhteliselt haruldane raudbetoonist seenvahelagi.

Õppematerjaliks terves Nõukogude Liidus

Viru hotelli ehitamine oli suisa õppematerjal meie ehitusüliõpilastele ja õppejõududele, kes käisid sageli kohapeal arutamas ja mõtteid vahetamas. Muide, Moskvas anti välja ka õppefilm kutsekoolidele, kuidas õigeid töövõtteid rakendada. See oli filmitud hotelli ehitustöödel, kuigi seda õppefilmis ei mainitud. Nii mõnigi mees on selle õppefilmi järgi pannud oma vannitoas plaadid seina. Sama projekti järgi ehitati ka hotell Volga äärde Togliatti linna.
Viru hotelli ehitus läks maksma umbes 17 miljonit rubla, samas kui Pribaltiiskaja hotell Leningradis läks viis korda rohkem maksma. Kui ehituse aeg on lühem, siis on loogiliselt ka kulud väiksemad. Tallinnas saadi hotell valmis 3 aastaga, Latvija hotelli Riias ehitati 6 aastat ja Leedu hotelli 8 aastat. Viru hotelli ehitamise tempo oli tollal revolutsiooniline - korrus valmis nädalaga.

Tulekahju tõi pöördelised muutused

Suure pöörde ja sündmusteahela tõi hotelli ehitamise protsessi 1969. aasta 18. detsembri suur põleng. Tulekahju puhkes äsjavalatud 10. korruse lae all ja mööda liftišahte levis tuli kiiresti alumiste korrusteni. Tuli algas külmal ajal värske betooni kuivatamiseks mõeldud kalorifeeridest, mis süütasid aknaaukude ees olevad katted ja lähedal oleva raketiste virna. Tohutu kuumuse käes sulas isegi betoon. Kuna tegemist oli väga külma ilmaga, siis järgmisel päeval seisis ehitis keset linna kui üks suur jäämägi.
Kohale kutsuti TPI professor Heinrich Laul, kel olid suured kogemused sõjajärgsel ajal tulest läbikäinud raudbetoontarinditega. Professor leidis, et olukord polnudki väga hull ning lõpuks tuli vaid väike osa konstruktsioonidest uuesti valada.
Väike ehitusfirma Repo jätkas küll tublisti töid ning ehitusel käis töö ööpäev läbi, et graafikus püsida. Repo arvutuste järgi oli firma põlengu tagajärjel saanud majanduslikku kahju 105 234 marka.
Firma oli sunnitud võtma pangast laenu, kuid pangad ei andnud. Selle taga nähti ka vandenõuteooriat, et suurte ehitusfirmade lobitööna pangad keeldusid laenamst. 1971. aasta detsembris läks Repo pankrotti. Ehituse lõpetas Haka OY Soome riigi garantiiga. Haka oli konsortsium, mille panid kokku suurettevõtted. Kuna betoonitööd olid valmis, jäi uue firma lõpetada viimistlustööd.

Trepp pidi kandma ka tanki

Paranoiline ühiskond sunnib inimesi veidraid asju tegema. Eks omajagu absurdi jagus ka esindushotelli. Paljud hotelli omaaegsed külastajad ehk mäletavad, et hotelli fuajee lõpus oli trepp, mis viis 2 korruse restorani. Kui 90ndate keskel hakati hotellis tegema kapitaalremonti, kus toodi logistika parandamiseks juurde veel 2 lifti, siis tuli vana trepp maha lõhkuda. Kui üldiselt kuluks lihtsa sirgelt kulgeva trepi lõhkumiseks ehk mõni tund, siis Virus kulus selleks nädal aega. Miks? Trepi sisse oli valatud raudteerööpad! Hotelli nähti kui strateegilist objekti. Kui läänest ehk mere poolt oleks tulnud dessant, siis vajadusel pidanuks tank saama sõita otse teisele korrusele ja pöörata oma toru mere poole.
Sadamast pidi ka tulema otse tee hotelli, et kogu turistide liikumine toimuks organiseeritult ja kontrollitud marsruudil. Ette jääv Rotermanni kvartal plaaniti lammutada. Õnneks ei jätkunud Tallinna linnavõimudel nende plaanide elluviimiseks raha ja suuremad lollused jäidki tegemata. Tänu sellele saame täna nautida suurepärast Rotermanni keskust.
Majandusruumid olid projekteeritud nii, et veoautod sõitsid hoone keskel asuvale majandusõuele, kus toimus kõikide veoste peale- ja mahalaadimine, et need tööd jääksid märkamatuks nii keskuses jalutajatele kui ka hotellikülastajatele.
Viru hotelli juurdeehituse projekt oli olemas juba aastast 1974. Selle järgi pidi tulema Postimaja vastu kolmekorruseline hoone. Ka see plaan jäi teostamata, sest lähemale hakkas jõudma olümpiamängude aeg ning kõik jõud suunati uutele objektidele, sealhulgas hotell Olümpia rajamisele.

Esimene bidee Eestis

Viru hotelli võib julgelt tuua esile kui 60ndate modernismi näidiseksemplari. Sisearhitektid Väino Tamm, Vello Asi, Loomet Raudsepp, Taevo Gans ja Kirsti Laanemaa tegid väga head tööd. Väino Tamm stažeeris tollal suisa Soomes.
Muide, selles majas oli Eesti esimene bidee. Muidugi kogu sanitaarkeraamika toodi läänest sisse. Ka hilisemate renoveerimiste käigus on püütud säilitada erinevate detailidega tollast ajastu hõngu.
Hotelli arengus sai pöördepunktiks Eesti iseseisvuse taastamise. 27.04.1994 ostis hotelli oksjonil 145 miljoni krooni eest AS Harmaron. Algas uus ajastu.