Näpunäiteid ja soovitusi trepiehituseks
1. Esmalt pane paika trepi asukoht. Siinkohal mängib rolli, millised ruumid teisel korrusel asuvad.
2. Kui teisel korrusel asuvad üksnes magamistoad ja ehk ka nende juurde kuuluv vannituba, võiks trepp asuda välisuksest kaugemal. Kui teisel korrusel asuvad ka teised tarberuumid ja õuest tulles minnakse kohe teisele korrusele, on parem, kui trepp ka õueukse läheduses paikneks.
3. Mõtle läbi, kuidas ja kas saab hiljem kasutada trepialust pinda.
4. Trepi rajamisel võiks arvestada trepi valemiga: 2h+b=60–63, kus h tähendab astme kõrgust ja b sügavust. Jäädes valemi piiresse, saab trepi, mida mööda on hea kõndida. Mida väiksem on saadav arv, seda järsem on trepp. Mida suurem see on, seda laugjamalt trepp tõuseb.
5. Rusikareegli järgi on trepiastme kõrguseks 15 cm ja sügavus 30 cm ehk enam-vähem täpselt jalalaba pikkus. Trepi optimaalne tõusunurk on 20–40 kraadi, kui tõmmata mõtteline joon üle astmeharjade.
6. Pelgalt eelnimetatud astmekõrguse rusikareeglist siiski lähtuda ei saa, sest võib juhtuda nii, et viimase astme kõrgus ei ole teistega võrdne.
7. Astmete arvu ja võrdse kõrguse tarvis mõõda esmalt ära kahe korruse vahel olev põrandapindade vahe ehk trepi kõrgus. Täpne astmekõrgus saab paika siis, kui on välja arvutatud, mitme astmega trepp tuleb. Astmete arvu aluseks ongi kahe toa vaheline kõrgus, mis jagatakse esialgu 15-ga ehk optimaalse astme kõrguse mõõduga.
8. Näiteks on maja kahe korruse vahe 280 cm. Jagades selle nüüd 15-ga, on tulemuseks 18,7, ent trepil ei saa ju olla 18,7 astet, vaid täisarv, näiteks 18 või 19. Et ka trepimade loetakse astmeks, võiks lahenduseks olla ka näiteks kahemarsiline trepp, mille üks osa koosneb 9 astmest, siis tuleb made ja seejärel jätkub 9 astmega tõus. Ent sobib näiteks ka 18 astmega ühemarsiline lahendus. Väga pikka treppi ühemarsilisena teha ei maksaks.
9. Kui astmete arv on paigas, arvutatakse välja trepi reaalse astme kõrgus, mis 19 astmega trepi puhul on 14,7 ja 18 astme puhul 15,6 ning mis mõlemad sobivad. Samuti sobib ka 17 astmega trepp. Sobivust kontrollitakse eelnimetatud trepi valemiga. Ehk siis näiteks soovides ehitada 17 astmega treppi, korrutatakse astme kõrgus 16,5 kahega ning liidetakse sellele astme sügavus 30 cm. Tulemuseks on 63, mis mahub hästi trepivalemiga antud piiridesse. Siinsed näited ei ole ainuvõimalikud lahendused, vaid lihtsalt näited sellest, mida trepi rajamisel silmas pidada.
10. Igapäevaselt kasutatavaks trepiks ei tasuks valida keerdtreppi, mida mööda pole kuigi mugav üles-alla liikuda. Iseäranis eakatel.
11. Kindluse mõttes võiks trepil olla käsipuud, nii laste kui ka täiskasvanute huvides.
12. Vertikaalsete võrede vahe ei tohiks olla suurem kui 10 cm – et laps ei saaks sealt oma pead läbi toppida. Hea turvaline lahendus on küljelt purunematu klaasiga kaetud käsipuu – siis ei saa laps pista kuskile oma käsi ega jalgu vahele, peast rääkimata.
13. Mugava käsipuu läbimõõt on 3–5 cm. Seinast võiks käsipuu olla minimaalselt 4,5 cm kaugusel, et sõrmed vahele ei jääks.
14. Treppe ehitatakse puidust, metallist, looduskivist, glasuurplaatidest, klaasist, betoonist. Mitmed neist on kasutuses omavahel kombineerituna. Näiteks nii, et kandev osa on metallist ja astmed puidust. Või on kandev osa metallist ja astmed klaasist või on astmed looduskivist, näiteks graniidist. Betoontrepi astmed kaetakse tihti puiduga, looduskivist või glasuurkivist plaatidega.
15. Kõige mõnusam ja soojem paljale jalale on puitastmetega trepp. Kivi, metall ja klaas on külmad.
16. Astmeid saab libisemiskindlaks muuta näiteks puitastmetesse sooni sisse freesides või astmetele karedaid ribasid paigaldades.
Näpunäited on pärit autori varasemast artiklist „Et trepp tuleks mugav ja ohutu”.
