KODU KOLLASES MAJAS: Juhtub igas peres, et nädal aega ei liiguta lillegi

On olnud vaikne nädal. Habemik käis Hispaanias, näost isegi näha — see on päikest saanud. Olen väike kadekops, sest juhtumisi on see maa mu lemmik. Seega, öelgem ausalt, et kollases majas pole lillegi liigutatud. Viimati sai miskit tehtud möödunud pühapäeval. Mina parandasin lae iluvigu — neid auke ja ühenduskohti ja muud, mis silma riivas. Sain tehtud esiku ehk et põhimõtteliselt mitte midagi.

Kasutasin akrüülvärvi, määrisin seda näpuga ja/või kummist silikooni kaabitsaga pragudesse ja aukudesse. Muidugi jääb küllaltki märgatav värvivahe sisse parandatud kohtade ja algsete osade vahel. Ajab kohe harja punaseks, mismoodi see laudis küll tehtud on või mille tarbeks?! Võib-olla arvati, et ma selle endale kuuri seina taon? Sinna see sobiks tõepoolest etemini. Ehk et jah, lõikekohtades jäävad erinevused kenasti silma, sest laua keskosasse poleks justkui värvi hästi jätkunud. Erinevused siis selles mõttes, et üks koht on valge, teine veidi heledam valge, kolmas veel heledam jne. Mul on seda tööd tehes värvipott ka niikuinii kõrval — eks ma seal siis võõpa niimoodi, et üldmulje normaalne jääks. Muutus on muidugi juba märkimisväärne — ikka palju ilusam kohe, kui suuremad ebatasasused ja praagid on peitu pandud.

Pingelised 10 päeva ees

Tahaksin lähipäevadel oma projektiga jätkata, kui bossil mind muidugi kuskil tähtsamal ülesandel vaja ei lähe. Tõenäoliselt läheb. Järgmisel kümnel päeval läheb rahmimiseks. Show me what you got! Leppisin köögi inimestega (www.dsk.ee) kokku, et 13. märtsist võivad nad mööblit paigaldama tulla. Mis tähendab, et selleks ajaks olgu meil lagi laes, põrand maas, torud survestatud. Ehk et tõsised tööpäevad (pigem nagu õhtud ja ööd) ootavad ees. Loodetavasti leiame endale selleks puhuks ka lapsehoidjad. Kummaline, et hetkel ongi meie suurim probleem lapsehoidjate leidmine. Võiks nagu arvata, et neid siin jagub, sest noh neid ju ikka ongi omajagu, aga reaalsus paraku teine. Mis teha. Vahepeal käis lausa mõte, et peaksin tasulist lapsehoidjat otsima hakkama, sest kuidagi ei jõua kõigi kohustustega toime tulla. Eriti kui Habemik kuskil soojas peesitab (no ok, tööd teeb).

DSK Mööblist tellisime ka valamukapi, mis peaks meieni jõudma köögiga samal ajal. Kapi jaoks on vaja tellida tammest liimpuitkilp, mis tööpinnaks läheb. See vajab veel õlitamist, lakkimist, mõõtu lõikamist ja ka valamu jaoks augu tegemist. Valamu ise ootab juba auto pagasiruumis.

Foto on illustreeriv. Foto: Shutterstock

“Nutikas” idee — ära hinda vaata

Peaaegu igal pool on nüüd ka elektripistikud ja -lülitid paigas. Te ei taha teada, palju need maksid. Ma ka ei taha teada. Päriselt. Käisime elektritarvete poes 15 minutit enne sulgemist (sest pood pannakse kell 17 kinni), koos lapsega (keda mööda poodi taga tuli ajada) ning praeguseks näib, et keegi meist (Poisikest küll vist ei saa arvestada) ei küsinud nende toodete hinda. Kas pole mitte arukas? Ehk et nagu mingid kasukates jõmmid, vehkisime aga näpuga, mida tahame ja olgu olla. No mida sa teed nii lollide inimestega?! Ega’s midagi, nautigem siis nüüd oma uhkeid lüliteid! Dialoog Habemikuga: “Sa ei vaadanud siis hinda või? Ee, kas ei vaadanud? No kas tõesti saab nii olla, et ei vaadanud? Kas hinnad ei olnud seal samas väljas? …” Isver-susver.

Vaikselt mõtleme valgustite peale

Suur osa valgustitest tulevad süvistatud, aga osa sooviksin ka rippuvad panna — elutuppa ja äkki ka meie magamistuppa. Rippuvate all pean silmas neid eriti lihtsaid kangasjuhtme otsas ja ühe pirniga. Hullult äge, et on selline koht nagu www.kangasjuhe.ee, kus saab endale meeldivad komplektid kokku panna. Üks rippuv valgusti tuleb ka Poisikese toa lakke, sinna tahan esialgu paberist pallikest, see on nii lihtne ja armas. Veel tuleb söögilaua kohale midagi nuputada. Esmalt oleks muidugi vaja leida the laud, see oma kohale sättida ning välja selgitada, mis ja kuidas lakke panna, et pind piisavalt valgustatud saaks.

Söögilauaks on kaks varianti — üks vana ümmargune, mis restaureerimist vajab ning teine on see i-me-li-ne eksemplar, mille leidsime Furgneri veebilehelt. See viimane on lihtsalt unistuste unistus!

Foto Furgneri kodulehelt

Arvake, kas meil on see üleliigne summa söögilaua jaoks?! Samas maksab vana restaureerimine ka juba 200-300 raha, kui just ise ei ürita. Ehk peakski ise proovima, et kasvõi ajutiseks konstrueerida koht, kuhu taldrik panna?!

Jõudu meile selleks viimaseks pingutuseks, olen põnevil-elevil, mis saama hakkab!
Hoidke siis ikka meie tegemistel silma peal ka Facebookis ja Instagramis.

LOE VEEL:

Sisustusnõuanded: väikeses köögis mõtle suurelt ehk kuidas ruumist maksimum võtta

Vaata, millised on köögimööbli trendid 2017

Disainer Hiie Härm: Neid vigu teades ja vältides kujundad hästi toimiva köögi