Külastame maalikunstnik Katrin Karu inspireerivat kodu Lutheri kvartalis
Ideaalne kodu on nii suur, et igal pereliikmel on võimalik omaette olla, aga ühtlasi nii väike, et sinna ära ei kaoks ja oleks õdus ühiseid tegevusi korraldada, ütleb Katrin Karu.
Katrin on end oma perega — abikaasa ja kaks teismelist poega — sisse seadnud väärika ajalooga Lutheri kvartalis. Piirkonna arendus sai alguse tosin aastat tagasi ja kui Katrini Kadrioru-kodu hakkas väikseks jääma, mindi uudistama just Lutheri kvartalit. Esialgu suhtus Katrin piirkonda skeptiliselt — asub see ju keset liiklust ja linnakära –, aga kohapeal ootas ees üllatav vaikus. Hoovimaja, mida ümbritsevad kõrgemad hooned, kõnetas neid sedavõrd, et tagasiteed enam polnud, kuigi väljaminek ületas uue kodu ostmise eelarvet. Kui sinna oleks veel paar kuud varem satutud, oleks saanud ehk kaasa rääkida ka siseviimistluses. Hoovimajja koliti elama esimeste asukatena.
Keskkond ja naabrid on olulised ning Katrini arvates on kvartalisse elama asunud sarnase elu- ja mõtteviisiga inimesed. Katrini sõnul on ideaalne kodu nii suur, et igal pereliikmel on võimalik omaette olla, aga ühtlasi nii väike, et sinna ära ei kaoks ja oleks õdus ühiseid tegevusi ette võtta. Kodu sisustamise olulised märksõnad on hubasus, soojus ja isikupära.
Esmalt hakkavad Katrini kodus silma tõesti kõrged aknad. Neist avanevad õuevaated elamise mõlemalt korruselt. Loft-tüüpi korteris on nii palju kõrgust ja avarust, et seda sisustades peab mõtlema palju suuremalt. Näiteks telliti suur-suur laelamp, aga laes tundus see väga väike. Ja põrandale sai väga suur loomanahk, mis mõjus avaras ruumis kui põrandakalts. Praegu on põrandal suur kirju vaip, mis sai toodud Marokost. Üldiselt meeldib kunstnikule, kui interjööris on palju halli, valget, tumesinist ja musta — taustaks elavate värvidega aktsentidele või maalidele seinal, et need saaksid särada.
Toona uut kodu sisustades sooviti kindlasti kasutada betooni. Mööblifirma Enterior valmistas kööki kapid, betoonist töötasapinnad ja kraanikausi. Betoon on siiani hästi vastu pidanud ja mõned tekkinud laigud, näiteks sidrunimahlast, on ju osake elust. Et oleks huvitavam, sai kapid võõbatud sügavsiniseks. Köögist elutuppa ulatub suur söögilaud, mis on kodu kõige olulisem ühine koht: selle taga saadakse perega kokku ja tavaks on ühised õhtusöögid.
Katrinile meeldib nii uus kui ka vana ning esemed võivad olla loodud millestki muust — näiteks veinikastidest toolid tema enda kodus. Ühtlasi arvab ta, et asjadel on hing, ja taaskasutusel olevatel mööbliesemetel peab seega olema ilus hing, huvitav minevik. Nende esikus on näiteks aukohal vaas, mille vanatädi kunagi oma kätega tegi. Häid tundeid kannavad endas reisidelt toodud esemed. Belgia laatadelt ostetud kaunis kuldse sisuga sinine kohviserviis ning õrnsinised mati viimistlusega 1950-ndatest pärit nõud leiavad kasutust pidulikel puhkudel või kui keegi külla tuleb.
Päeval toimekas öös kulgeja
Tavaliselt ostab Katrin ikka talle meeldiva asja ära, üldiselt olenemata hinnast. Nii sai soetatud kümneeurone kuldse jumega põder, mis annab meeleolu jõulude ajal. Kripeldama on jäänud aga ühel Belgia laadal nähtud elevandikuju, mis tundus olevat siiski veidi kallis, ja nii ta sinna jäi. See oleks sobinud ideaalselt aknalauale, kuid läks teisiti. Eriti tähtis on valgustus, mis loob õige meeleolu, annab sära, on päikese eest, kuid pakub ka intiimsust. Katrin armastab küünlaid — mida rohkem, seda parem.
Katrinile meeldib töötada öösiti. Ta on leidnud oma rütmi ja jaganud selle töö ja pere vahel. Tema tööaeg ateljees algab õhtul, kui pere on magama läinud. Üldiselt teavad sõbrad-tuttavad, et enne keskpäeva ei tasu talle helistada, sest ta magab. Ärgates ootavad ees mitmesugused toimetused, tööks vajaliku materjali tellimine jms. Pere saab taas kokku kella 18–19 ajal, kui süüakse õhtust ja pärast tehakse koos midagi põnevat või ollakse niisama.
Traditsioonilises mõttes tööelu Katrinil ei ole ja vahel tunneb ta puudust kolleegidest, kuid suhtlemisest iseenesest selle töö puhul puudust ei tule. Hea on, et otseseid tähtaegu pole, see annab vabadustunde. Vahel juhtub, et ateljeesse jõudnud, istub ta seal kolm tundi, püüdes sisse elada, aga õiget tunnet ei tekigi. See käibki loomingulise töö juurde. Üldiselt püüab Katrin saavutada, et teosega ei tekiks üle kolme päeva kestvat pausi, muidu kaob õige tunne. Kui see juhtub, siis tõstab ta töö kõrvale oma aega ootama.
Üldiselt on Katrini pea lennukaid ideid täis, aga aega jääb väheks. Tähtis on, et endal oleks huvitav, muidu ei tule midagi head välja. Kui tekib mõni mõte, mängib ta selle peas läbi ja ühest ideest sünnib kolm-neli pilti. Muidugi algab see loomeprotsess ühtemoodi, aga mõte on ju vaba ja keha dikteerib ning kunagi ei tea, milline pilt täpselt välja tuleb.
Hiltonisse loodud maalid
Katrin Karu maale saab uudistada suure- pärase interjööriga Hiltoni hotelli avalikes ruumides, ainult dirigent Eri Klasi kujutav maal asub temanimelises sviidis. Kuigi nime järgi võiks oletada, et Katrin on Armin Karu sugulane, pole see nii. Hiltoni meeskond ise otsis Katrini tema tehtud tööde pärast üles. Uudis, et tema on välja valitud, tekitas aukartust äratava ja põneva tunde. Proovikivi oli suur, kuid ühtaegu inspireeriv. See oli hoopis midagi muud kui korraldada näitus valgete seintega galeriis, mille seintel ongi üksnes maalid, või teha maalid olemasolevasse ruumi.
Oluline oli, et maalid peavad mõjuma hästi eri nurkadest ja suundadest vaadatuna — igalt poolt peab avalduma teoste mõju. Hiltoni hotelli puhul olid ju enne ainult ehitusjoonised, hiljem ka 3D-pildid, näidised tekstiilidest, plaatidest, värvidest jne. Pidi kujutlema valmis hotelli. Formaadid ja ühikud olid teada ning töö võis alata.
Rohkem kodumaist kunsti
Katrin tegi maalid avalike ruumide jaoks ja see tähendab, et iga huviline saab neid uudistada. Kui rääkida kunstist hotellis, siis ka seal viibijatel peab olema huvitav, aga seejuures ei tohi segada ega pealetükkiv olla. Katrini arvataes on äärmiselt tore, et otsustati kasutada ka Eesti kunsti ja disaini. See on tegelikult oluline eeskuju. Üldse võiks meil Katrini arvates olla rohkem kodumaist kunsti ja disaini: linnaruumis, kortermajades, ühiskondlikes ruumides jne. Arhitekt võiks tellijat suunata. Näiteks kaunis skulptuur uue korterelamu trepihallis mõjuks kindlasti elanikele hästi. Inspiratsiooni ammutab Katrin eri kohtadest, näiteks ajakirjadest, kellegi meeldivast sallimustrist, loodusest — igalt poolt ümberringi. Ükskõik mis kunsti sa teed, ikka pead oma tegemisi suunama, aega võtma, maha istuma, läbi mõtlema. Kui mõnele pakub inspiratsiooni valu, armuvalu, meeleheide jms, siis Katrin vajab positiivset laengut. Ühe viimase suure tõuke andis film „La La Land”. See tiivustas niivõrd, et sündisid maalid lilledest. Ka muusika võib mõjuda ja positiivsega laadida.
Näiteks käis Katrin poola lauljatari Anna Maria Jopeki kontserdil, mis mõjus nii inspireerivalt, et indu jagus mitmeks kuuks.
Lennukust jagub ja olulisimaks nimetab Katrin koduste toetust — nemad sellise elukorralduse talle võimalikuks teevad.
