Aili on veendunud, et kõik kolm Vinti – Tõnis, Toomas ja õde Maara – on saanud tahtmise kunsti teha just sellest aiast, sest suur aed oli kevadest sügiseni õisi täis. Nende ema jumaldas lilli. Tema kõige rohkem korratud lause oli: „Vaata ometi, kui ilus lill!” Nüüd tegeleb aiaga Aili. Ümber hiidkastani on ta ehitanud kloostrikividest suure auringi. Ringist väljaspool, õuemuru seest ilmuvad kevade esimesed lilled. Nendest on kasvanud juba pea meetrilaiune krookustering. Nii kingib loodus ise ja igal kevadel kastanile hiiglasliku sünnipäevatordi.

Kevadel on kirevad krookused, aga sügiseti on hea istuda kirjutuslaua taga ja vaadata avarast aknast kastanile otsa – kuni too viimasest lehest lahti laseb. Viimasel kolmel aastal on Ailil õnnestunud just viimase langemist näha. Sama põnev on kevadel jälgida, kuidas kastanipungad pakatavad. Suveks on oksad oma raskuse all maani vajunud ja kui pimedas kastani all prožektor süüdata, on aias roheliselt ergav elus pühakoda. Varem elasid Aili ja Toomas suures põhimajas. Kui sealt väiksesse sai mindud, algas justkui uus elu. Elu hakkab nagu tagasi kerima ja sa muutud nooremaks. Ailile see meeldib. Temas on paras annus julgeid mõtteid ja lapsemeelsust, mis aitavad elu värvikamana näha.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid