Päikesekollase kodu ümber loodud värviküllane aed
Viieaastane peretütar Liisu Olivia limpsib naabritädilt saadud jäätist ja palub emalt luba, kas sõbrad võivad liivakasti mängima tulla. Külalisi palub ta tungivalt tulla vaatama kivil sibavat punast lehetäid.
Selle kodu uksed on naabrilastele ja sõpradele alati valla. Tegelikult ei olegi Liivode kodul väravat, mis kinni käiks. Pole ka klassikalist piirdeaeda, sest selle ülesande täidavad eesaias kivid, okaspuuvormid ja nende vahel looklevad pinnakatjad — müürililled, kukerpuud, mägisibulad, aga ka punakat tooni helmikpöörised, lillakassinised metssalveid ja muidugi hostad!
Hostade võimas etteaste algab juba tänavapoolsest küljest, kus kontpuuheki ees kulgeb nende võimas rivi. Vaid selles kohas on perenaine kasutanud peenravaipa, mille peal on multšina killustik. Nii on pääsetud palju tööd nõudvast majaesisest muruniitmisest ja tänavapoolne osa on peaaegu hooldusvaba. Kontpuuheki valis perenaine teadlikult, sest sügisel ja talvel pakuvad tema punased oksad, eriti kui neid katab valge ja kohev lumi, imelist vaadet. Kinnistu nurgal soleerib raberemmelgas ‘Bullata’, selle alust pinda katab hostade ring. Kerakujulise võraga puu istutati peremehe soovil ja aastatega on see kõvasti pikkust visanud.
Kivid salvestavad soojust
Pille ja Urmas hakkasid Kiili lähedale Vaela külla Oti uusasumisse oma maja ehitama ja aeda rajama kaheksa aastat tagasi. Aia kujundamine algas kividest ja hekkide istutamisest. Mõni pidas kindlasti neid peast ogaraks, sest tavaliselt on tükk tegu, et krundil asuvatest kividest
lahti saada. Liivod aga vastupidi tahtsid enda aeda palju kive — neid toodi suisa kraanaga kohale ja lükati kopaga paika.
“Maja ette panime kõik kivid kopaga oma kohale — mina näitasin kuhu ja kuidas,” ütleb Pille. Kivid mõjuvad siin aias nii loomulikult, nagu oleks need siin kogu aeg olnud. Tagaaias on kolm hiiglaslikku kivimürakat, igaüks isemoodi reljeefi ja mustrimänguga. Ühele kivile oleks keegi justkui mälestuseks oma käpajäljed jätnud.
“Lisaks ilule on kividel ka teine, väga tähtis roll. Et kivid akumuleerivad soojust, sulab tänu neile siin aias lumi kiiremini, isegi muru läheb rutem roheliseks. Ka hiliskevadiste öökülmade eest kaitsevad kivid taimi, sest annavad sooja,” selgitab Urmas.
Hekitaimedeks valis Pille elupuud, kuused ja kontpuu ‘Siberian Pearls’. Tema sõnul on elupuuheki võtmesõnaks pügamine ja tihe kastmine algusaastatel — see annab neile kiire kasvu. Tagantjärele oleks ta ehk kuuski hekina rohkemgi kasutanud, sest jutud nende aeglasest kasvust pole siin aias sugugi vett pidanud.
Võlukunsti valdaja
Pille on lõpetanud Räpina aianduskooli, ja seda kunsti, et üks taim mõjub haljastuses suure laiguna märksa paremini, valdab ta täiuslikult. Kui ikka on metssalvei, siis olgu teda palju! Kui krookused, siis suure sinise laiguna. Ja nii iga taimega.
“See aed on sündinud paljundamise teel. Siin võib jääda rikkalik mulje, kuid olen hästi kokkuhoidlik. Ma ei osta kunagi üle kolme taime, kuid juba istutades jagan need mitmeks. Jagan kevadel, sügisel, aga ka muul ajal, ent reeglina mitte taime õitsemise ajal ja nii saan lühikese ajaga katta ühe taimeliigiga suure ala,” ütleb Pille.
Hiibapuu on peremehe lemmik, lavendlid jälle perenaise südamerõõm. Iga kord, kui Pille suvel lavendlisalust mööda käib, tõmbab ta käega õrnalt mööda taimi, et nende lõhna oleks rohkem tunda. Huvitaval kombel on lavendel ise paljunedes ka värvitoone muutnud — nüüd on tumedama lilla kõrval ka heledat ja isegi valget. Ning kastmisega Pille ennast ei vaeva.
“Tegelikult tuleb taimedel lasta olla ja kohaneda tingimustega, sest kui juba kastma hakata, siis jäädki kastma. Kui talvel lund roogime, kuhjame selle alati lavendlite kohta. Tundub, et see sobib neile,” räägib ta.
Tänavune külm tegi ka Pille aias pahandust. Näiteks punased helmikpöörised ei pidanud vastu ja ka varem on see taim talvekülmale alla jäänud. Turbaaiaski on pakane oma korrektiivid teinud. Kenarbikud, mis on aastaid väga ilusad olnud, võitlevad praegu elu ja surma piiril. Tagaaias läks välja kaks roomavat kadakat.
“Olen õppinud, et liigne agarus on ogarus. Kui tundub, et mõni taim on välja läinud, ei tasu teda kohe välja kaevama hakata. Näiteks punane vaher ei ilmutanud ühtki elumärki, kuid alles nüüd on hakanud punaseid lehekesi ajama,” ütleb Pille. Samas pidasid roosid talvel vapralt vastu, ehkki paljudes aedades ei jäänud neist midagi alles. Urmas kattis roosid liivakasti liivaga ja see nad tõenäoliselt päästiski.
Terrass pikendab tuba
Terrasse on kaks, terrassipinda kokku aga u 100 ruutmeetrit. Võib öelda, et tubane elu läheb sujuvalt üle õuealale. Ühele terrassile paistab hommikupäike ja sellel saab esimesi kiiri nautida juba kevadel.
“Märtsis oli terrassil veel lumi, aga mina juba päevitasin siin,” meenutab Pille. Selle terrassi päevinäinud, ent hästi vastu pidanud pruuni tiikpuidust mööbli värvisid Urmas ja Pille mõni aasta tagasi vahemerelikult siniseks. “Olime ise selle üle nii õnnelikud ja kilkasime nagu lapsed. Ise mõtlesin, et kui mu kadunud isa seda näeks, kukuks vist pikali,” ütleb ta. Maja seintel köidavad pilku lilleamplid — vanad kraanikausid! Pille sõnul leidsid sõbrad ühe Eesti, teise aga Urmas Soome metsast. Mõlemad sai metallivärvidega üle värvitud ja need on juba neli aastat vastu pidanud.
Pole tööd, mida Pille ja Urmas teha ei oskaks. Maja ja terrassid ehitasid nad ise, soojustuse ja laudise panid ka ise. “Urmas saagis nurgikuga laudu, mina lõin seina,” ütleb Pille. Urmas oskab mosaiiktehnikat ja vitraažikunsti. Paar päeva enne meie külaskäiku tegi ta õuelauale allesjäänud keraamilistest tükkidest uue mosaiigi. Saunaaknale aga meisterdas vitraaži.
Terrassitee kulgeb piki maja äärt, seda ääristavad ja ühtlasi eraldavad kastidesse rajatud tarbeaiast madalad kerakujulised elupuud.
Köögiviljamaad polnud algselt aga üldse plaanis, sest suuremad lapsed on juba pesast välja lennanud.
“Kui aga viis aastat tagasi last ootama jäin, tekkis kohe ka vajadus tarbeaia järele. Meil on kärgpere: minu vanem tütar on 26 ja elab Austraalias, Urmasel on kaks tütart, kes elavad samuti välismaal ja meiega on pesamuna Liisu Olivia.”
Just tema tarvis ehitati õuele mängumaja, selle ümber on lastele nosimiseks istutatud kuumaasikaid ja herneid. Tarbeaias kasvab kastides sibul, petersell, till, lehtkapsas, koriander, küüslauk, maasikad, marjapõõsad jpm.
Maja taga on terrassiga sisehoov ja see on tõeline suvine õuetuba! Siia katuse alla mahuvad muu hulgas söögilaud, diivan ja aedniku töölaud. Viimase meisterdas Urmas Pillele sünnipäevaks. Majaseintele on riputatud pildid, siin-seal köidavad pilku meeleolukad sildid ja suur kell!
Amplid on Liivode õuel hiiglaslikud ja nende hingeelu tunneb kõige paremini Urmas. “Küsimus on kastmises. Kasta tuleb pikkamööda, kannatlikult, vett niristades. Kas või veerand tundi seisad tema kõrval ja kastad. Korra nädalas anname neile ka väetist,” avaldab ta saladuse.
Aastaid tegi Pille ampleid ise ja sättis neisse vastavalt oma maitsele eri värvi taimi.
“Enam ma ise ei tee. Aiandis tehtud amplid on siiski kaunimad ja kasvavad võimsamaks. Samamoodi olen maha rahunenud ja ei põlga enam ära plastist amplipotte, mis varem mulle sugugi ei meeldinud. Kui on korralik amplitaim, ei paista ju pott selle alt väljagi,” leiab ta.
Kollane laudis majal ja punased aknaraamid seavad oma reeglid ka suvelillede värvidele. Pillele meeldivad väga punased ja sinised suvelilled, kuid peale lobeeliate, pelargoonide ja petuuniate neid väga rohkem polegi.
“Ma ise tajun, et roosad ja lillad suvelilled ei sobi meie maja värvidega kokku, aga Urmas on julgem eksperimenteerija. Samas tahaks ju vaheldust ja nii oleme näiteks sel aastal siiski lillat värvi suvelilled valinud.”
Aed kui foonilooja
Liivode aed ei ole vaatamisväärsus pelgalt suvel, vaid läbimõeldud aiakujundajatena on nad selle osanud teha igal aastaajal nauditavaks. Kevadel õitsevad siin tulbid, krookused, hüatsindid, sinililled, iirised. Suvel pakuvad õieilu metssalveid, lavendlid, brunnerad, kurerehad, sininokad, roosid, jaapani ülased, liatrised, vesikanepid, siilkübarad jt. Sügisel võtavad võimust küpsed toonid, õitsema hakkab kukehari, punaseks värvuvad kontpuu ja pihlakas ‘Dodong’. Tänu igihaljastele puudele ja põõsastele on ka talvel aed justkui elus, punane kontpuu ja valge lumi lisavad rohelusele veelgi vürtsi juurde.
“Mõneti mulle meeldib see rahulik roheline foon. Teinekord mõtlen, et õitsejaid võiks isegi rohkem olla,” ütleb Pille. Üks on kindel, oma aia ori ei taha ta olla. Kui peres kasvab viieaastane laps, on prioriteedid paigas ja palju aega kulub talle. Liivode aed on loodud nii, et väga palju aega selle korrashoidmine ei nõuagi. Kunagi õpetati Pillele Räpina aianduskoolis, et kõige suurem aja- ja kuluallikas on muruniitmine, ja seda on nad teadlikult vältinud. Praegu kulub kahe murulapi niitmiseks u 20 minutit. Kunagi plaanib Pille osta robotniiduki, et ka sellest koormusest vabaneda.
Et taimed on suured ja lopsakad ning katavad hästi maapinda, ei kasva siin ka väga palju umbrohtu. Urmas ütleb, et kui ka kaks kuud midagi aias ei tee, saab kahe päevaga aiale ring peale.
Sel suvel plaanib pere lõpuni ehitada maja läänepoolsel küljel asuva lehtla, laiendada sealset istutusala ja ehitada jalgrajad. Visioon, milline see välja nägema hakkab, on neil juba üsna selgelt olemas.
“Sellest saab tõeliselt romantiline õhtupäikese nautimise koht. Viinapuud katavad lehtla kõiki kolme külge, kahelt poolt tulevad siia teerajad ja murupinda jääb vähemaks, selle võrra tekib peenraala rohkem, istutame huvitavad taimed — siin võib südamesaladusi sosistada,” räägib Urmas.
