11 küsimust: Arhitektuurifotograaf Maris Tomba
Milliste sõnadega ennast tutvustaksid?
Ratsionaalselt emotsionaalne ja põikpäine päikeselaps.
Kust kõik alguse sai ja mis on teinud Sinust selle, kes oled?
Kust mujalt kui lapsepõlvest. Nii palju, kui tean ja näinud olen, siis kõik minu vanavanemad on olnud väga suure töövõimega, hea huumorimeele ja väljapaistvate käeliste oskustega. Mu vanemad aga suured unistajad, tegutsejad ning tegemistes ja isiklikus plaanis väga kirglikud: kõik peab olema korras ja organiseeritud, ent siiski säilitama ruumi ka mõnusale kaosele ja juhuslikkusele. Mulle on õpetatud, et kui midagi väga tahta, siis selleks tuleb endal vaeva näha, keegi kandikul midagi ette ei kanna — kõik on enda teha. Lapsepõlves tuli teha palju füüsilist tööd, küll mitte raha eest, nagu tänapäeva noor võiks arvata. See oli töökasvatus, millest saavad aru pigem maalapsed, kellel on kodus laudatäis loomi, hoolt vajavad põllulapid, suur iluaed, väiksemad õed-vennad (minu puhul kaks vinget venda). Kui kuhugi või midagi tahtsin, pidin vanematele ära tõestama, miks see just mulle vajalik on. Minul küll miski ülemäära lihtsalt pole tulnud — pigem läbi sihikindluse ja kire. Olen oma tegemistest jäägitu ning ennastohverdav.
Meerhofi korterelamu
Kuidas on möödunud Sinu loomingulised tegemised arhitektuuri- ja interjöörifotograafina?
Uusi ja põnevaid väljakutseid otsides ja vastu võttes. Kõik oleneb tellimustest ja aastaaegade vaheldumisest, ilmast. See tähendab, et hingan peamiselt ehitusettevõtete, tootva tööstuse ja arhitektidega suhteliselt samas rütmis. On unistused, mille poole pidevalt püüdlen. Laias mõistes arhitektuurifotograafia on ainus valdkond, milles tegutsen ning ei tee seda mingi teise töö kõrvalt hobikorras — loorberitel puhkamine ei tule kõne allagi. Ei tea, kuidas teised sama valdkonna fotograafid töötavad, kuid mul on täiskohaga assistent, kes on ühtlasi ka mu elukaaslane. Nii et mul on pisitilluke pereettevõte. Assistent on abiks pildistamistel — kui on vaja abikäsi interjööri sättimisel või linnas turvamisel, fototehnika tassimisel. Pikematel väljasõitudel on tema ülesanne ette valmistada teekonnakaart, navigeerimised, ööbimiskohad. Aga see väljasõitude teema on üldiselt palju pikem, keerulisem ja põnevam jutt… Ühtlasi on meil ära jagatud järeltöötlusprotsess, kus assistent teeb eeltöötluse ja mina lõpliku viimistluse. Usun siiralt, et suured teod ja vallutused on veel ees.
Eramu
Milliste raskustega oled oma erialal silmitsi seisnud?
Kõige keerulisem on olukord, kus aeg ja ruum on äärmiselt piiratud. Näiteks olen libedal ja tundmatul mägisel teel roolis olnud 6 tundi järjest ja tean, et kohale jõudes on pildistamiseks täpselt kaks tundi; selle ajaga pean endast kõik välja panema, sest päike on kohe vajumas ja siis on pime öö ning et sellest kohast on edasi vaja sõita veel näiteks 4 tunni tee. Siis hotelli jõudes tunnen, et palavik tõuseb, higistan öösel kui loom… Selline pidev tamp on näiteks kaks nädalat. Isegi haigus on kiire tulema ja minema, sest pole aega sellele keskenduda, mis on sellises pingesituatsioonis muidugi äärmiselt tore. Tunnen end vahel kui tuuritav superstaar. Ainult et ei anna kontserte, vaid pildistan väga uhkeid villasid või puhkemajasid. Kusjuures adrenaliin on pidevalt sees ja meeled püsivad eriliselt erksad.
Helsingi muusikamaja
Kas on välja kujunenud efektiivne töörutiin? Milline?
Kõige olulisem on, et akud oleks pidevalt laetud ja kott haardeulatuses, sest ette võib tulla väga ootamatuid väljakutseid. Mul on tellimuste nimekiri, mis saab pidevalt täiendust. Hoian neil silma peal, et millega on kiire ja millega kannatab oodata. Väljasõite katsun planeerida nii, et ei peaks ülepäeviti näiteks Narva sõitma, vaid kui tellijal või mõnel teisel kliendil on samal suunal mitu objekti, siis korraldan nii, et saaksin selle päeva või paariga ära katta, vahepeal kuskil majutuda ja edasi tegutseda. Kodukontorisse jõudes tõmban esimese asjana failid kõvaketastele, jagan objektid õigete kaustade vahel ära ja algab töötlusprotsess. Mingit raketiteadust siin pole, küll aga vastates küsimusele — see on paras annus rutiini.
Hilton Tallinn Park hotell
Kes on eeskujuks?
Ühesõnalist või –nimelist eeskuju ei oskagi välja tuua, sest ma ei ole kunagi erilise fänlusega tegelenud. Mis puudutab aga konkreetselt arhitektuurifotograafiat, siis sellel püüan pilgu peal hoida hästi avaralt — sirvides valdkonna raamatuid, ajakirju, surfates internetis, külastades näitusi, nautides disaini, reisides. Samas on see isiklik sabakonditunnetus, kuidas ära tunda see miski, mida kirjeldada ei oska ega saagi. Arhitektuurifotograafias oleneb muidugi väga palju objektist, mida kujutatakse, aga ka esmapilgul täiesti tavalist kasti või kuupi on võimalik kujutada üsna erilisel moel… ka heliredelil on vaid kaheksa nooti, millest suudetakse luua täiesti erakordseid helisid. Mina muusikat luua ei oska, selle asemel kasutan loomisvajaduse väljendamiseks fantaasiat ja fototehnikat. Loomulikult, hästi palju annab juurde keskkond, kuhu hoone on loodud, mis materjale on kasutatud, milline on sisustus, valgus, millised inimesed hoones sees elavad või töötavad. See kõik on üks suur-suur kompott, millest fotograafina end inspireerida ja oma aistingutel tegutseda lasen.
Olen oma lähenemises ja eeskujuotsingutes ehk veidi vabam seetõttu, et ei oma traditsioonilist tausta — ma pole väljaõppinud fotograaf. Usun, et see annabki hoopis teise tunnetuse, et olen valgusega maalinud esmalt teatrilavasid — olen diplomeeritud valguskujundaja; sealt edasi liikunud televisiooni ahvatlevatesse koridoridesse — õppides edasi režissööriks. Televisioon osutus lõppkokkuvõttes minu jaoks liialt kiireks ja pealiskaudseks, kus on viimistlemise jaoks liialt vähe aega, sest masinavärk peab käima ja aega iluks ning süvenemiseks pole just ülemäära palju. Ühel hetkel mõistsin, et ilma kaamerata enam elada ei saa — sellest saigi minu leib ja loomingulistes otsingutes unetu vähkremine voodilinade vahel.
Deloitte Bjørvika. Oslo
Mis või kes inspireerib?
Mind inspireerib ehk kõige enam muusika ja kontserdid, kuid kindlasti üldisemalt kaunid kunstid, muidugi reisimine ja juhuslik katsetamine. Konkreetsemalt fotograafina inspireerib mind esmalt tellija, kellest tunnen ära, kas talle endale läheb ta töö väga korda. Järgneb vestlus, mida minult oodatakse, milleks ja kus fotosid kasutada soovitakse. Hästi oluline on esimene side kliendi ja fotograafi vahel, ning seejärel tagasiside, mida fotode kohta antakse.
Rahandusministeerium enne lammutamist
Milline on suurem eesmärk? Mis on see, millega soovid meelde jääda?
See küsimus ongi olnud minu senise teekonna üks kõige suuremaid teemasid, millega seni tegelenud olen: miks ma siin olen ja mis on see suurem eesmärk, miks olla? Nagu eelnevalt räägitud, olen teinud väga erinevaid asju, vahepeal elanud justkui kellelegi teisele ja siis ikkagi jõudnud selleni, et kõige olulisem olengi MINA ISE. See kõlab äärmisel enesekeskselt, kuid kui olla iseendast kaugel või endaga pahuksis, siis mis mõtet sel kõigel oleks. Oluline on olla õnnelik, elada inspireerivat ja kirglikku elu. Meelde tahan jääda ikka oma tööde ja isiksusega. Isegi kui ma kunagi nende inimestega personaalselt ei kohtu, kellele oma fototeenust või visuaalset elamust pakun, siis minu salasoov on ikkagi meelde jääda kui fotograaf.
Eramu
Kuidas elab meie arhitektuurifotograafia ja kas on põhjust tunda muret või rõõmu?
Ma usun, et vahepealsest “iga mehe seebikarbiajastust” hakkame vaikselt välja tulema. Meil on nii kunstpildistajaid kui häid dokumenteerijaid, kelle poole alt üles vaatan ja imetlen. Loomulikult on ka üksjagu uusi tulijaid, kes pingutavad. Tundub, et turul käib päris tihe siblimine. Muidugi on hulganisti ka nn üheööliblikaid, kes veidi vett sogavad, aga neid on alati. See on valdkond, kus head tulemused ei tule lihtsalt, see nõuab tegijalt püsivust, täpsust ja süvenemist. Ikkagi “karmide meeste” ala. Pigem, mulle tundub, et üha enam on väga teadlikke tellijaid või siis olen ise jõudnud sellesse ringi, kus tellija teab, keda ja mida ta tellib ning ootab.
Dvigateli hoone Ülemistes
Mis on olnud suurim väljakutse sinu töös?
Eks väljakutseid on erinevaid ja õnneks on see piisavalt rutiinivaba elukutse. Pigem ütlen, et väga põnev on töötada pikaajaliselt ühe arhitektiga, õppides teda tundma tehtud tööde kaudu. Objekte üles pildistades hakkad tajuma tema käekirja, sarnaseid jooni, viisi kõneleda ja kõnetada, leiad erinevatelt objektidelt teadlikult lisatud sarnaseid detaile ja materjale, värve, kujundeid. Oi, see on fotograafile tõeliselt huvitav avastamine. See on segu antropoloogiast, semiootikast, psühholoogiast ja siis sellest keemiast, mis tekib arhitekti ja fotograafi vahel. Selle tunde ja avastamisretke nimel jätan ära kõik perekondlikud sündmused, lükkan edasi kohtumised sõpradega ja ei mõtle näiteks selle peale, mida õhtusöögiks teha või kas üldse teha.
Lemmikobjekt enda loomingust? Miks?
Võib kõlada kuidagi sinisilmselt ja lapsikult, kuid mul toimib see, et ma vaimustun ka kõige lihtsamast ja lakoonilisemast objektist, otsides nurki, perspektiive, detaile, oodates valgust… Kui ma ei suuda vaimustuda, siis ei suuda ka pildistada. Mõtlen objekti enda jaoks ilusaks ja huvitamaks, vaimustun ning hakkan pildistamise käigus objekti armastama. Nii mu pildid sünnivadki. Vahel olen väga kurb, kui ootamatult tuleb pildistada objekti, mis on veel pooleli, kõik on ligadi-logadi ning ma pean seda armastama hakkama, tegema enneolematuid vaateid. Aga usun, et kõik mu kõige lemmikumad on ees… Kõik järgmised, mida pildistan.
Hilton Tallinn Park hotell
Lugu ilmus esimest korda Eesti Ekspressi kuukirjas Moodne kodu 28. septembril 2016
