Kohtusime Soho Fondiga ja uurisime, kuidas sünnivad tema ulmelised valgustid ja kujundused.

Oled korraga kunstnik, sisekujundaja ja disainer. Kuidas need kolm ametit omavahel kokku sobivad?

Et tegutsen vabakutselisena, siis õnnestub mul neid ameteid oma töös väga edukalt ühendada. Paljud objektid ongi sisustatud nii minu maalide kui ka valgustitega, ning suur osa neist valmibki paralleelselt sisustusprotsessiga. 1990. aastate alguses tegelesin Eestis, Soomes ja Venemaal ehituse ja sisustusalase nõustamisega, omamata professionaalset kunstiharidust. Alles 2002. aastal astusin Eesti Kunstiakadeemiasse tootedisaini erialale. Et arhitektuursed joonised ei olnud minu teema ja mul oli suur huvi maalikunsti vastu, läksin üle vabade kunstide osakonda. Kunstiõpingud ja kunstnikuks olemine sõi ära kõik mu säästud ja disainimiste ning kujundusprojektidega sain kunstiõpinguid toetada. Nii olengi paralleelselt teinud kõike — alates maalimistest ja näitustest kuni valgustidisaini ja sisekujunduseni. Sealjuures hindan taaskasutust ja esemetele uue elu andmist. Kunstniku ja disaineri oskused tulevad selles protsessis palju kasuks.

Kui vaadata näiteks Manna La Roosa või Tai Bohi eklektilist interjööri, siis tundub, et viimase hooaja trendide järgmine ja uued tooted sisustussalongides ei ole vist väga sinu teema?

Mulle meeldib asju ise teha — see on algusest peale olnud minu põhimõte. Kujundaja pole minu jaoks ainult see, kes ütleb, millisest poest milliseid asju kohale tuua. Tähtis on ka ise leidlike esemetega atmosfääri rikastada. Tihti ei leiagi poest asju, mida sisustuses ette kujutan. Näiteks valgustitega, mida ise teen on just nii, et selliseid lihtsalt ei ole. Tegelikult on valgusti tegemine imelihtne ja selle võib teha ükskõik millest, vaja on vaid pirnile pesa ja juhet.

Kas sinu kujundatud korterid on sama hullumeelsed kui restoranid?

Olen teinud ka väga lihtsaid euroremonte ja tagasihoidlikke kodusid. Kõik algab ikkagi ruumist, selle funktsioonist ja tellijast. Usun, et suudan paindlikuks jääda ja ma ei suru oma stiili peale. Lähtun kliendi isikust ja vajadusest ning püüan alati mõelda, et mis ma teeks, kui oleksin tema?
Manna La Roosas ja Tai Bohis mul väga rangeid piire ees ei olnud ja seal oli võimalik end loominguliselt vabamalt tunda. Toitlustusasutused eeldavad suuremat erilisust ja seal saab loovamalt läheneda. Ise pean kohvikute juures sisekujundus ülioluliseks. Olles sees restoraniäris, võib öelda, et heasse sisekujundajasse tasub investeerida. See on sama oluline kui hea kokk ja hea söök.

Oled sa kunagi pidanud mõningaid kujundusi tellija soovil ümber tegema?

Alguses oli Manna La Roosas kisa palju, et pealuud ja hõbelaed võivad ehk inimesed ära ehmatada. Mõned kuud hiljem aga leiti, et see sama kardetud pealuu võiks lausa logoks saada. Et olen maja juhatusega seotud, siis oli suurem julgus oma visiooni järgida. Kui oleksin lihtsalt tellitud sisekujundaja, ei oleks mul olnud jaksu nii tõsiselt oma nägemuse eest võidelda. Samas ei pane ma kogu disaini päris enda arvele. Ideid ja vihjeid tekkis mitmete inimestega koos fantaseerides. Üks osanikest tõi Aasiast kohale puitelemendid ja sambad ning mitmed kunstnikud, kes käisid siin siseviimistlust tegemas, jätsid oma jälje.

Räägi lähemalt oma valgustitest — kuidas sellised veidrad asjad sünnivad?

Lambid on minu jaoks samamoodi kunstiteosed, nagu maalid, installatsioonid või skulptuurid. Kogun kokku igasuguseid vidinaid ja kui loomeprotsess ruumis tööle läheb, hakkab ka visioon kujunema. Teen valgusteid kõigest — mänguasjadest, mahakantud plastmassist mannekeenidest, sulgedest, klaasitükkidest. Vahel disainin ümber juba olemasolevaid valgusteid, laenates sealt karkassi või mõnda olemasolevat detaili.

Kirjelda palun valget värvi lühtri lugu — miks seal nii palju käsi on?

Valgustitega on tihti nii, et mingi detail ruumis annab algipulsi, laiema visiooni või põhja.
Eelnevalt oli selles ruumis sakraalse hõnguga laemaal, mis nõudis temaatilist valgustit viitamaks looja kaitsele. Nii saigi võetud aluseks üks Türgi valgusti, mille karkassile ehitasin käed ja suled ehk sobiva sümboolika.

On sul üldse oma stiil ja kuidas seda defineerida?

Mulle tundub, et see võiks olla segu šikist kitšist ja etnoelementidest. Samas hindan ka väga jaapani stiili, puhast betooni ja minimalismi. Pigem hindan oskust asju kokku sobitada. Tänapäeva maailm on ju täis eklektikat ning pea igas ruumis kohtuvad mitu asjastut ja erinevat kultuuriruumi.

Vaata kõiki pilte fotogaleriist: