Gerda Noorlind kirjutas oma virtuaalsesse päevikusse nii: “Siin ma siis nüüd istun. Üks beebi, üks magistrikraad ja üks maja hiljem. Ja mõtlen, et … me ei ole Madisega rikkad inimesed. Vastupidi. Mõnel päeval ulub meil rahakotis külm tuul ja pankrot koputab vaikselt uksele. Hetkel, mil meist said majaomanikud, pidime paljust loobuma, kaasa arvatud soojamaareisidest. Me käime väga harva väljas söömas ja kunagi teineteisele lubatud kord kvartalis kahekesi spaas kvaliteetaja veetmisest on saanud pigem kord aastas meie tähtpäeval üksteise üllatamine.


Meil on peres ainult üks auto ja seegi on Škoda Superb, mitte BMW X5 ega Audi Q7. Jah, me pole oi kui mitmel tasandil rikkad inimesed. Ja ometi istun ma siin, oma kodus, oma väljavalitud ja Madise tädilt laenatud rahaga kinni makstud diivanil, akende ees viimaste säästude eest ostetud kardinad ja seinas sisekujundaja soovitatud ning dekreedirahadest soetatud tapeet.

Vaatan enda ümber ringi ja … ma ei tunne end mitte ühestki otsast vaesena. Vastupidi! Mõnel päeval sellises poosis istudes ja elu üle juureldes, samal ajal kui Madis ja lapsed ülakorrusel õndsat und näevad, pean end hoopis näpistama, et aru saada, kas see kõik on tõesti tõsi või näen ma und. Me oleme Madisega terved, meil on imeilusad ja terved lapsed, iga päevaga järjest enam meie nägu minev kodu ja meil on kõhud täis. Kõige selle kõrval, mis maailmas toimub, oleks patt nuriseda.”

“Kallis, ma ostsin meile maja”

Gerda ja Madise majalugu algas tegelikult juba kolm aastat tagasi, kui noored elasid Keila-Joal üürikorteris ja planeerisid perelisa. See kant meeldis neile, kuid oli ilmselge, et kahe lapse ja koeraga jääb korter kitsaks. Tasapisi hakkasid nad piiluma majamüügikuulutusi.

“Käisime ühel suvel pea kõik Keila vallas müügil olevad majad läbi. Panin meie hinnaklassi kuuluvad aadressid kirja, võtsin Google Mapsi lahti ja nii me neid onne omal käel, ilma ühelegi maaklerile helistamata otsisime. Mõnikord piilusime aia tagant, teinekord kiikasime aknast sisse või kui pererahvas veel sees elas ja kodus juhtus olema, palusime luba toad üle vaadata. Pea iga kord ohkasin ära sõites sügavalt ning ütlesin Madisele, et ma tõesti ei näe end siin elamas,” meenutab Gerda.

Paaril korral tundus Gerdale, et nüüd on nad leidnud selle õige, ja paigutas juba mõttes tubasid ringi, rõdule lillekaste … kuid asjata. Ühe puhul ei jõutud majaomanikega hinnas kokkuleppele ja teise puhul otsustasid omanikud kodu tol hetkel veel mitte müüa.

Tundus, et majaost jääb ära ja sel teemal noored kodurahu huvides omavahel enam väga ei rääkinudki. Vahepeal sündis perre pesamuna ja juba paarinädalase poja kõrvalt naasis Gerda ülikooli.

“Esialgu korraldasime seda nii, et Madis jättis meile hommikul auto, mina püüdsin kella neljaks imiku autosse pakkida ja Madise töö juurde sõita, et ta mind kella viieks ülikooli viiks ja ise lapsega koju tagasi sõidaks,” räägib Gerda. “Ühel sellisel teisipäeval, kui olime just Madisega autos kohad vahetanud, küsis ta minult enne sõitma hakkamist, kas mul on kotid pakitud. Mina kinnitasin parajasti turvavööd ja vaatasin talle juhmilt otsa, et mis kotid — vajuta nüüd gaasi ja hakkame minema, ma jään loengusse hiljaks. “Kotid, kallis, kas sul on kotid pakitud? Ma ostsin meile maja.” Vaatasin teda endiselt juhmi näoga, suunurgad vaikselt üles kerkimas, ega suutnud oma kõrvu uskuda. Mis mõttes ta ostis meile maja — kuhu, kui suure, mis seisukorras, miks ma sellest alles nüüd kuulen? Mees vastas seepeale: “Sa ju ütlesid, et ei taha enne midagi teada, kui midagi kindlat pole. No ma käisin just ostu-müügilepingut allkirjastamas. Nii et me päris kindlasti kolime.”

Soojad ja soolased pisarad

Uus kodu oli nende üürikorterist kõigest kilomeetri kaugusel ja juba samal õhtul läksid nad seda koos vaatama.

“Ma isegi ei mäleta oma esimesi emotsioone, sest see ei olnud see koht, et vaatame, kas meeldib või ei meeldi — nüüd tuli lihtsalt harjuda mõttega, et meil on maja. See maja,” ütleb Gerda. Kuidas ka ei üritanud, ei suutnud ta kuidagi mõelda ennast ja oma peret sinna elama.

“Köök ei kannatanud kriitikat, elutuba oli nagu üks pime urgas, vannituba tekitas minus tülgastust, vana vaibaga kaetud keerdtrepp ajas külmavärinad peale ja Mia Karolina tulevast tuba nähes hakkas mul lihtsalt lapsest kahju. Tegin rõõmsa näo pähe ja ütlesin hiljem Madisele telefonis vaid, et noh, teeme vähe ringi ja küll ta ükskord ilusaks saab,” meenutab Gerda.

Mullu mais kolisid nad uude koju ja volbriööl ööbisid nad esimest korda päris oma kodus, küll mitme teki all, sest toas oli sooja vaid 16 kraadi. “Järgmised päevad möödusid asju lahti pakkides, koristades ja pisaraid valades — kord räämas köögikappe pestes, teinekord äädikalahusega maal Madise keldris seisnud kümme aastat vana külmkappi küürides,” kirjutab oma blogis Gerda, kes mõtetes meest sellise maja ostu puhul maapõhja kirus.

Et suur osa pere säästudest läks majaostu sissemakseks, pidid noored valima, kas alustada vannitoa kapitaalremondist, köögimööbli väljavahetamisest või aia ehitamisest.

“Kuna vannituba näis olevat kõige kehvemas seisus ja eluks vajalikum kui näiteks aed, pidime mujalt kokku hoidma. Seega tuli leida ajutisi säästulahendusi, mis muudaksid maja elukõlb­likuks, aga ei jätaks rahakotti haigutavat auku. Niisiis ei jäänud üle muud kui käised üles käärida, kummikindad kätte tõmmata ning kodukeemiaga vanu köögikappe küürima hakata, soojad pisarad mööda põski alla veeremas ja tundes, kuidas ma seespidiselt suren,” kirjutab ta. Köök, sh telliskivisein värviti üleni valgeks, osteti uus valamu, segisti, töötasapind ja pliit. Kapid värviti valgeks, vanad mustad uksekäepidemed said asendatud hoopis käepäraste köitega.

Parim investeering — sisekujundaja

Enne ehitustööde algust kutsus Gerda külla sisekujundaja Kadi Jairi. Kogu maja disainiplaani polnud noorel perel võimalik piiratud eelarve puhul tellida, kuid Gerda otsustas, et paaritunnine konsultatsioongi oleks suureks abiks. “See oli kõige targem investeering, mis ma siiani majja teinud olen ja just nimelt tänu Kadile ongi meie kodu selline helge ja hele. Sisekujundaja Kadi soovitas alustada esiku, köögi ja lagede valgeks värvimisest, aitas valida elutoa ja tütre toa tapeete ning diivanit, pani paika Mia Karolina toa paigutuse ja andis mõtte teha koledasse garderoobiurkasse vahva pesa. Ta isegi visandas meile kiiruga esimese ja teise korruse plaanid, tõstis paberil trepi teise kohta ja tegi köögi totaalselt ümber, kuid vaatasime Madisega teineteisele otsa ja teadsime kohe, et nii suurteks muudatusteks meil hetkel võimalusi pole. Saatsin Kadile paar kuud hiljem meilile elutoa nurgast pilte ning ta ei uskunud oma silmi, et olime nii vähese ajaga nii palju korda saatnud. Kui ta vaid teaks, et me seda kõike nii väikse eelarvega tegime!”

Gerdal tiirleb peas palju plaane ja tõenäoliselt on aasta pärast maja ümber aed, aiamaa, suur terrass, kasvuhoone ja palju suvelilli.

“Ma ei kahetse sugugi, et Madis mulle seda maja enne ostmist ei näidanud. Ma poleks tal mitte kunagi seda osta lubanud, sest ma poleks näinud potentsiaali, mida nägi tema. Meil on siin nii lastele kui endale piisavalt ruumi ja kõik — nii kole tapeet, vana valamu, tumedad laed kui ka puuduvad seinad — on muudetav.

Nagu Madis mulle vannitoa ehituse ajal põrandaplaate valides ütles: see on sinu vannituba ja me saame selle teha täpselt selliseks, nagu sina tahad. Aasta aega hiljem pean tõdema, et suurem osa majast ongi minu nägu ning kuna meil on Madisega sama maitse ja ta on andnud mulle kodu sisustamiseks täiesti vabad käed, pole me kunagi ühegi lambi, tooli ega diivani pärast kakelnud. Jalutan nüüd oma kodutänaval käruga ringi — ühes aias kilkavad lapsed batuudil ja teises niidab naabrimees muru, tädikesed rohivad peenraid ja aedade taga klähvivad koerad — ning tunnen siirast rõõmu suvilarajoonis elamisest.

Mind ei häiri sugugi, et majad on lähestikku ja meil on neljas küljes naabrid. Isegi minu privaatne miljoni dollari vaatega jooksurada siinkandis jäi alles. Aga mis peamine — Madis ise seda ei teagi, aga meile kodu ostmisega tegi ta teoks minu 20 aastat tagasi alguse saanud unistuse, ajast, kui mu vanemad oma maja said ja ma seitsmeaastase tüdrukuna vaimusilmas päris oma tuba kujundama hakkasin. Seda tuba pole mul siiani, aga nüüd on mul maja. Ja mu sisekujundajahing on lõpuks ometi rahul. Oleks ainult rahakott pisut suurem, et saaks kõiki mu peas olevaid ideid realiseerida,” kirjutab Gerda.

“Ahjaa, kõige parema osa oleksin juba unustanud. Kui esimest korda majja astusin ja endine omanik mulle maja tutvustas, vaatas ta mind muhelevalt ja naeris siis, et näete nüüd — te oletegi olemas. “Me siin naisega arutasime, et kuidas on võimalik, et mees ostab perele maja ilma naisega läbi rääkimata, ilma seda talle näitamata. Et milline mees küll nii teeb. Hakkasime juba mõtlema, et ei tea, kas see Gerda üldse eksisteeribki.””

Lugu ilmus esimest korda Maakodu septembrinumbris.

LOE VEEL: