INTERVJUU: Eesti pikim catwalk tulekul!
Rõivadisainer on tuntuks saanud linaste rätikleitidega, kuid on arenenud erinevate julgete kollektsioonidega ja jõudnud mitmete naiste lemmikute hulka.
Kohtume Marilin Sikkaliga tema Nõmme avaras koduateljees, mis on ühtaegu inspireeriv oma loodusläheduse ja avarusega. Naine toob välja, et talle meeldib, kui ilusad asjad väljas on. “Kui riided on välja pandud, siis neid ka kantakse, mitte ei jäeta kappi seisma,” lausub ta. Samuti on alati hea meel, kui näeb tänavapildis enda kollektsioonidest riideid.
Alustame algusest. Kuidas moe juurde sattusid?
Lõpetasin Gustav Adolfi Gümnaasiumis keelteklassi ning mõtlesin keskkooli lõpus minna tekstiilikunsti õppima. Olen alati olnud hetkes elaja ning pärast keskkooli lõpueksamite lõppu avastasin, et EKA tahab portfooliot, mida mul muidugi ei olnud. Otsustasin aasta tööd teha, aga see päädis sellega, et kõik tuttavad läksid majandust õppima ning rääkisid, kui äge see on. Läksin samuti EBSi ettevõtlust ja ärijuhtimist õppima. Nii saigi minust hoopis ettevõtja ning tegelikult ema veel enne seda. Jätsin moe üldse kõrvale. Pärast kolmandat last hakkasin mõtlema, mida elult soovin ja teha tahaksin. Tegin kutsesobivustesti, mis näitas väga tugevalt tekstiili suunda, rõivatootmist ja ‐tööstust. Ja nii olengi seda kaheksa aastat teinud.
Ma arvan, et minu klient on sarnane minule endale — Eesti naine, kes hindab kvaliteeti, praktilisust, naturaalsust ja multifunktsionaalsust. Inspiratsioon kollektsioonideks tulevad enda vajadustest ja soovidest. Olen ise pikk naine ning poest on väga keeruline midagi leida. Kanga valikul leian inspiratsiooni loodusest ja rahvakultuurist. Eks ole ka lilltikand saanud inspiratsiooni loodusest.
Mida saame Moekilomeetril näha ja kohata?
Idee teha Moekilomeeter tuli arvatavasti unes. Ikka on soov teha midagi teistsugust, mida pole varem tehtud. Mul tulevad tavaliselt ideed kl 5 hommikul puhanuna. Kollektsiooniideed tulevad ka reisidel ja lennukis. Kahe viimase kollektsiooni ideed ongi lennukis poole tunni jooksul üles
joonistatud.
Moekilomeetriga on soov liikumist propageerida. Sõbrannaga kokku saades ei pea ilmtingimata koogitama‐kokteilitama‐kohvitama, vaid võib ka jalutama minna. Kuna teen mugavaid riideid tavalistele inimestele, siis tahaksingi, et neid esitleksid samuti minu kliendid ehk naised meie seast, mitte supermodellid. Olen varemgi koostööd teinud oma klientidega ning nad tulid kenasti kaasa.
Üks näidetest on Moevaksal, mille protsess oli minu jaoks väga huvitav. See oli minu jaoks nagu Eesti moeajaloo peatükk, mille jaoks panin pool aastat kokku kahekümne Eesti parima moekunstniku näitust.
Moekilomeetrile läheb välja ka uus kollektsioon, nagu ka eelmised, mis kõik moodustavad ühe terviku. Kokku näeb kangastest nii siidi, teksakangast kui ka trikotaaži.
Uus kollektsioon on inspireeritud noortest ning grafitist. Noored on uuenduste altid ja tahavad ise palju uuendusi rakendada, aga neil pole tihtipeale võimalusi, sest on tihtipeale kellestki või millestki sõltuvad. Grafiti on aga omaette kultuur ja kunst laiadele massidele. Mul on kasutusel mitmeid kangaid, millel on ägedad sõnumid. Ma ei kannata kiirmoodi ning hindan väga isikupärasust, mida on ka mu kollektsioonidest näha. Muid sotsiaalseid sõnumeid ei tahaks avaldada — igal vaatajal on äratundmisi ja tõehetki.
Lisaks uuele kollektsioonile on näha mõningaid eksemplare paari aasta tagusest kollektsioonist Urban Prisoner, mis tõi linnainimese selga midagi loodusest. Riietel võis näha kurgi ja teisi linde, samuti ka põtru — ja oli esimene linnateemaline. Nüüd olen igal sügisel seda teemat veidi
puudutanud. Eelmisel aastal valmis kollektsioon Labour Girl töötavale linnanaisele. See ei olnud klassikaline kontoririietus, vaid veidi vabam ja boheemlaslikum. Need riided on inimesele, kes saavad teha seda, mis neile meeldib. Soovin luua neile, kes teavad, mis nad tahavad, ja teevad, mis nad tahavad.
Uus kollektsioon on inspireeritud noorest — kuidas praeguse hetke noored Sulle tunduvad?
Vaatan oma laste pealt, et nad on lahedad. Neil ei ole piire. Suurem tütar on 13‐aastane ning tema moto on, et pole võimatuid asju, vaid on saamatud inimesed. Seda ütles juba 11‐aastaselt! Tahaks, et see julgus ja kirg säiliks. Kuid mõnikord on vaja ülesanded järjekorda sättida. Noored tahavad kõike kiiresti ja kohe.
Minu enda nooruses polnud küll, et keegi oleks hirmsasti toetanud. Ikka öeldi pigem seda, kui oli midagi valesti. Praegu on rohkem inspiratsiooni ja innustamist. Oluline on keelamise korral näidata, kuidas õigesti teha. Miks ma ise moeteema enda jaoks maha matsin, oli ka see, et öeldi kohe, et nii ei tohi teha või nii ei sobi. Ära lõika siit, ära lõhu. Kogu aeg olid keelud. Praegu märgatakse andeid paremini ja pakutakse võimalusi.
Kuidas on oma brändi loomine käinud ja kui pikalt ette mõtled?
Inimesed on erinevad — on olemas käivitajad, elluviijad ja analüütikud. Igaüks peaks ise ära tundma, mis on tema tugevus ning teadustama, mis on nõrkused. Mina ei ole analüütiline. Olen hetkes, hea kui natuke ette mõtlen. See annab aga hea tunnetuse. Mõni elabki tulevikus, mõni minevikus. Isegi külalisi kutsun harva pikalt ette — pigem ikka, et ilus ilma — tulge külla.
Mul on väga hea õmblustiim ja võin soovi korral kasvõi ainult kuu aega ette mõelda. Nüüd muidugi mõtlen kaks‐kolm kuud kuni pool aastat ette ning ideed on isegi ootel. Ega alati ei saa vaka all neid hoida ja ikka tahaks osa juba ära teha ning teistele näidata. Kontseptsioonid on tihti seotud mu enda arengu ja stiiliga. Püüan leida parimat tasakaalu olemises ja tegutsemises.
Ma ei ole teadlikult brändi loonud, aga kõik tuleb mõnusa protsessina. Kollektsioonid tunduvad küll erinevad, aga moodustavad tegelikult terviku. Sügis on alati monokroomsem ja rahulikum, kevad lööb rohkem õide. Ma ei jälgi trende, millal on moes sinepikollane või sinine, aga see sügis tuleb taas monokroonne ning kaamoslik.
- Marilin Sikkal korraldab 15. septembril kell 19-20 suurejoonelise rõivadisainisündmuse, kus catwalkina kasutatakse endist Kultuurikilomeetrit ehk siis Kultuurikatla ja lennusadama vahelist ala.
