Kuidas luua peaaegu hooldusvaba tarbeaed

Professionaalne aednik Diana Roolaid on oma majas elanud juba kaheksa aastat, kuid aiaga on ta jõudnud tegelema hakata alles hiljuti. Et kingsepp käib ikka paljaste varvastega, sai Diana kiire töö kõrvalt mahti oma aias ilu looma hakata alles pärast kolmanda lapse sündi puhkusel olles.

Diana Tiskres asuva maja taga päikeselises kohas asub eelmisel aastal lõpuni valmis saanud kompaktne linnaaeda sobiv tarbeaianurk. See suurematest ja väikematest kasvatuskastidest koosnev, hooldusvabal killustikupadjal puhkav aiaosa loodi mitte paberile jooniseid tehes ja suuri plaane pidades, vaid nagu kõik muugi selles aias — järk-järgult, meeldivuse järgi ja vajaduspõhiselt.

Väikestest vigadest õppimine

“Kõigepealt tahtsin ma, et oma aiast oleks midagigi võtta, ja nii saigi esimese asjana laotud fibo­plokkidest ristkülikukujuline peenar. Kui nüüd aus olla, siis see tegelikkuses ei näinud välja üldse nii, nagu ma ette olin kujutanud. Pigem lausa riivas vaatamisel silma,” räägib haljastusfirma omanik Diana oma kauni ürdiaia saamisloost.

“Pidasime abikaasaga pikalt aru, kuidas muidu praktilise ja õiges suuruses peenra välimust parandada. Lõpuks otsustasime lüüa fibo­ploki üle kena immutatud terrassilauaga. Hiljem jätsime plokid juba vahele ja ülejäänud kastid on tehtud vaid laudadest,” selgitab ta.

Ruumipuudus utsitas tagant

Hetkel koosneb ürdiaed kolmest suuremast ristkülikukujulisest ja neljast väiksemast, ruudukujulisest kasvatuskastist. Ürdiaed on selliseks kasvanud paari aasta jooksul, kuna kasvupinda oli pidevalt liiga vähe. Diana hakkas tasapisi looma ka iluaia osa, kus on püsilillepeenrad. Ta soovis suurema osa taimi ise seemnest kasvatada või pistikutest paljundada. Väikeste taimehakatiste esimeseks kasvukohaks sobis aga suurepäraselt soe ja hea mullaga täidetud kasvatuskast.

Tüüpiline olukord “nokk kinni ja saba lahti” oli kerge tulema. Kasvatuskastid said kiiresti püsililletaimi täis ning planeeritud köögivilja- ja maitsetaimi polnud jälle kuhugi panna. Sellele olukorrale nähti vaid üht ja ainuõiget lahendust — kasvatuskaste tuli ehitada rohkem!

Aed on õppevahend lastele

Väikesi lilletaimi poputades märkas Diana oma lastes tõsist aiandushuvi ja nüüd ta avaldabki oma salajase plaani, kuidas lapsi paremini kõike tervislikku sööma panna. Nimelt tuleb neil endal lasta toitu kasvatada. “Taimede eest hoolitsemine õpetab kohusetunnet, õigesti valitud kultuuride kiire kasv valmistab lastele palju rõõmu ning meelitab köögiviljade ja maitsetaimede puhul neid ka innukalt proovima. Omakasvatatut tahaks ju ikka põske pista ja eriti tore on veel selliseid kogemusi sõpradega jagada!” on kolme lapse ema endas kindel.

Nii saavad lapsed igal kevadel oma käega salatit külvata ja väikesi taimi istutada. Hommikuti maitseb aga salatileht võileival seda parem. Oma käega mulda poetatud hernest kasvanud taimelt kaovad kaunad juba ammu enne valmimist. Suure hoolega väikese kastekannuga kastetud maasikad on igal aastal suured ning magusad — väikeste aednike silmis ei anna neid turult tuleva saagiga võrreldagi!

Püsikud kipuvad laiutama

Püsivalt kasvab ühes kastinurgas iga aastaga üha vägevamaks rabarber, millest nüüdseks saab kevaditi nõrkemiseni kooki küpsetatud ja jätkub veel hoidistesse ka. Taim on viimastel aastatel lausa niivõrd palju jõudu kogunud, et võtab teistele mõeldud ruumi liigselt enda alla ning vajab peagi vähendamist.

Eelmisel aastal sai valmis spetsiaalne peenar mustikatele, mis täpselt juhendi järgi happelisest turbast tehtud ja igast servast kangaga vooderdatud. Lisaks neljale erinevale mustikataimele kasvab nende vahel ka samasse peenrasse hästi sobivaid, hiigelsuurte marjadega kultuurjõhvikataimi. Kuna taimed on veel noored, pole neist paar aastat väga palju marju loota, kuid aja edenedes peaksid need vähesed taimed kogu pere vajaduse katma.

Ühes väiksemas ruudukujulises kastis kasvavad maasikad. Sinna on kitsalt kokku istutatud päris mitu sorti, kuid ruumipuudus ei paista neid väga häirivat. Marju saab siit suhu pista igal suvel piisavalt. Eri sortide valik aitab ka saagiaega tunduvalt pikendada.

Isekülv toimib hästi

Paljud aednikud on hädas sellega, et taimed end ise külvama kipuvad ja seetõttu on neist raske lahti saada. Diana aga leiab, et parim lahendus sellele probleemile on mitte kasvatada neid kultuure, keda aeda hiljem ei soovita. Loomulikult võib ka jälgida ja mitte lasta seemnetel laiali puistuda, kuid milleks loodust nõnda segada.

Tema ürdiaias kasvavad igal aastal iseenesest külvatuna till ja kurgirohi. Lisaks veel üks väga imelik kultuur — moon. Eelmisel aastal proovis ta nimelt porgandipeenart põnevamaks muuta ja seal pisut segadust tekitada. Nii kasvasid peenras korraga juurviljad ja õitsesid säravad moonid. Porganditele see mingit mõju ei avaldanud — juurviljad tulid suuremadki, kui oleks oodanud. Moonid aga jõudsid end kõikjale külvata, ning õiteilu on ka sellel aastal oodata. Väikesed moonitaimed on õnneks lihtsasti väljarohitavad ja mingit suurt vaeva või kahju neist pole siiani näha.

Mitu kasvatuskasti on spetsiaalselt hooajataimedele mõeldud. Nende valik muutub igal aastal vastavalt sellele, milline tuju parasjagu on. Tänavu on nendel kasvukohtadel endale alalise elupaiga leidnud rullkõrvitsad ja õuetomatid. “Neid kulub suuremas koguses ikka igas peres, kus vähegi süüa tehakse,” arvab Diana.

Kuna iluaed ei ole kindlasti veel valmis, on ka lilletaimede kasvatamiseks ja paljundamiseks oma koht. Seemnest kasvanud suvelilled saavad just samades peenardes natuke suuremaks, enne kui rõdukasti või amplisse rändavad.

Hooajalistest maitsetaimedestki saab igal aastal midagi uut ja põnevat kasvatatud. Seekord pannakse kindlasti mulda basiilik, ja kui mõni huvitav taim aiandis ette jääb, leiab tallegi aianurgas platsikese.

Püsikutest ürdid on lemmikud

Diana süda kuulub vaieldamatult lavendlitele, kuid nende jaoks on iluaiaski suurepäraseid paiku piisavalt. Tema aias pole ka nende talvitumisega mingeid probleeme ja nii kaunistavadki lopsakad vahemerelised lavendlihekid püsilillepeenarde ääri.

Ürdiaias aga on tema suurimaks lemmikuks salvei. Neid on ta endale aeda kogunud mitmesuguseid sorte. Kõik nad on õnneks ilma igasuguse vaevata ka talved üle elanud. Puhmaste suurust hinnates võib kindlat väita, et tänavu ei tule sellest võrratust maitse- ning ravimtaimest enam puudust. “Salvei on meie köögis täielikult alahinnatud. Minu pere armastab seda maitset ja me kasutame värskeid lehti toidutegemisel väga palju.”

Laialdasemalt leiavad nendest peenardest kasutust ka tüümian, murulauk ja pune. Kõiki neid maitsetaimi saab muidugi edukalt ka talveks säilitada. Selleks kasutab Diana peamiselt kaht moodust — kuivatamist ja värskelt külmutamist. Mõlemad meetodid õigustavad end tema sõnul täielikult.

Välimuse dikteerib mugavus

Sellel, miks kõnealune ürdiaed just nii välja näeb, on oma kindel põhjus. Üks neist on muidugi ka atraktiivne ning moodne ilme, mis hästi sobib majaga, kuid palju suurem iva on hooldusvabade pindade loomises.

“Kõigepealt on kogu alalt kooritud ära iga viimane kui kübe muru, siis on paigaldatud sinna kasvatuskastid. Nende põhjas pole midagi, kuna taimede juured võivad tahta sellest paarikümnesentimeetrisest kastist sügavamale minna ja nende hea tervise nimel on mõistlik neile seda võimalust ka pakkuda,” selgitab Diana. Ainus erand on tehtud mustikapeenra puhul, kus juuretõkkekangas kaitseb mulla segunemise eest.

Kastide ümber laotati maha seesama juuretõkkekangas ning sellele on raputatud paras ports ilukillustikku. Nüüd on rohimist vajav pind pea olematu. Ja killustiku pealt on ka lihtne seemnetest kasvavaid umbrohtusid hävitada — ühest korrast rehitsemisest tavaliselt piisab. “Keegi ei soovi ju endale vabatahtlikult iga päev tööd juurde tekitada. Nii tuligi leida lahendus, mis oleks võimalikult mugav hooldada. Praegu tundub see igatahes ideaalselt toimivat — julgen soovitada!” ütleb perenaine ning võtab oma kauni ürdiaia serva paigutatud toolil istet, et puhata ning suve nautida.

5 soovitust tarbeaia rajamiseks

• Mõelge hoolega läbi, kuidas juba kohe oma edaspidist vaeva vähendada.
• Kasvatage vaid neid sorte ja liike, mis teile kõige enam meeldivad ja millest ka kasu on.
• Jätke igal aastal natuke ruumi spontaanseteks katsetusteks.
• Lubage lastel lihtsamatel töödel kaasa lüüa ka siis, kui see neil kõige paremini ei õnnestu.
• Kasutage oma aiasaadusi julgelt ja varuge neid ka säilitamiseks — ürdiaial pole mõtet, kui sealt lehtegi murda ei raatsi.