11 küsimust: Maastikuarhitekt Minea Kaplinski suhtub olemasolevasse pieteeditundega
Milliste sõnadega ennast tutvustaksid?
Ennekõike olen vist mõtiskleja. Mulle on oluline vaadata ja märgata ümbritsevat, osata hinnata ja ära tunda, mis on selles ilusat, ja panna tähele ka seda, mis on halb ja mida saaks muuta. Hingelt kipun pisut maailmaparandajaks, aga ennekõike katsun sellele lõputule ülesandele läheneda disaini ja ruumikeskkonna kaudu.
Kust sai kõik alguse ja mis on teinud sinust selle, kes oled?
Arvan, et kõige rohkem on mind mõjutanud maal veedetud lapsepõlvesuved, loetud muinasjutu- ja loodusraamatud ning minu kergelt introvertne perekonnaring, kus oli ruumi vaikseteks omaette olemisteks ja nokitsemisteks.
Maastikuarhitektuur kui selline jõudis minuni alles keskkooli lõpuaastail, enne seda arvasin edasi tegelevat bioloogiaga. Avastus, et on olemas eriala, mis ühendab kõik mulle südamelähedasemad asjad, tuli väga ootamatult, aga väga õigel ajal.
Kuidas on möödunud sinu loomingulised tegemised maastikuarhitektina?
Eks kõik algas ikka koolipingis kursuseprojektide, töötubade ja muude tegemiste käigus, mis andis võimaluse otsida, katsetada ning mõelda julgelt ja suurelt. Kooli kõrvalt aitasin kaasa mõningate dendroloogiliste hinnangute juures, kus muidugi loovusele suurt kohta polnud — asju tuli vaadata pigem mõistuspäraselt ja rangelt, et pärast mõnele pargikülastajale puurondid pähe potsatama ei hakkaks.
Pärast kooli on tulnud ette igasuguseid töid alates mänguväljakutest, eraaedadest ja pargiprojektidest kuni mõisaparkide hoolduskavadeni. Seda aga peangi maastikuarhitektuuri juures üheks kõige tänuväärsemaks osaks: eriala on niivõrd vaheldusrikas, et mingist rutiinist on raske rääkida.
Milliste raskustega oled erialaselt silmitsi seisnud?
Kõige keerulisem on tajuda ja teadvustada vastutust, et igasuguse väliruumi kujundamine peab lähtuma väga paljude inimeste vajadustest ja soovidest. Kõigesse olemasolevasse peab maastikuarhitektina suhtuma äärmise pieteeditundega, kaugelt liiga lihtne on kogemata ja mõtlematusest midagi väärtuslikku jäädavalt ära rikkuda.
Kas on välja kujunenud efektiivne töörutiin? Milline?
Ma ei ütleks, et tegu on otseselt konkreetse rutiiniga, aga iseendale olen seadnud üsna karmid nõudmised. See tähendab, et kui ikkagi tähtaeg on lähenemas või lubadus antud, suudan vajadusel tööle keskenduda niimoodi, et kipun unustama söömisegi. Kui aega on rohkem, meeldib mulle asjadele rahulikumalt läheneda. Üle kaheksa tunni järjest loomingulist tööd teha on kurnav ja tihti isegi võimatu. Tuleb leida hetki, et mõte vabaks lasta ja end natuke koguda.
Kas mõtled tööd tehes keskkonnasäästlikkusele? Kuidas?
Ikka mõtlen ja võimalusel proovin sellest võimalikult palju ka lähtuda. Tööde iseloomust tulenevalt võib see küll tähendada väga erinevaid asju. Parkide hoolduskavade koostamisel proovin seista selle eest, et muruplatside asemel jääksid alles ka mõned õitsvad ja liigirikkad niidud. Projektide juures pean silmas, et lõpptulemus oleks võimalikult hooldusvaba, kasutatud materjalid võimaluse piires naturaalsed ja kodused.
Kes on eeskujuks?
Võib-olla on see pisut kummaline, aga oma kõige suuremaks eeskujuks ei pea ma mitte ühtki prominentset maastikuarhitekti, vaid hoopis Tove Janssonit, kelle elu ja looming on minu jaoks kuidagi äraütlemata inspireeriv. Maastikuarhitektuuri vallast imetlen konkreetseid töid, mitte tingimata kogu ühe autori loomingut.
Mis või kes inspireerib?
Ennekõike ikkagi kogu maastik kogu oma värvikirevuses ja elurikkuses. Minu jaoks on loodus alati olnud väga tähtis, ja kui ma iga natukese aja tagant ei saa kuhugi võsa vahele põgeneda, tunnen end üsna õnnetu ja väsinuna. Samamoodi on tähtsad reisimine ning võimalus avastada uusi ja vanu kohti; näha seda, mis töötab ja mis mitte.
Loomulikult on olulised ka teiste maastikuarhitektide huvitavad tööd. Tore on vihmastel ilmadel end teetassi kõrval kerra kerida ja vaadata pildigaleriisid, kus järjest hüppavad ette uued ja põnevad projektid.
Milline on suurem eesmärk? Mis on see, millega soovid meelde jääda?
Eesmärk on ühelt poolt banaalselt lihtsakoeline ja teiselt poolt hulluks ajavalt keeruline. Teisisõnu tahaksin, et inimestel oleks keskkonnas hea olla. Proovin anda endast parima, et iga tööga selle poole püüelda. Kui hästi see välja tuleb, näitab ilmselt aeg.
Kuidas elab meie maastikuarhitektuur? Kas on põhjust tunda muret või rõõmu?
Eestis on maastikuarhitektuur veel üsna noor ja roheline, eriala paljuski alles otsib endale väljundeid ning proovib oma eksistentsi õigustada ja kinnitada. Eks need asjad liiguvad muidugi aeglaselt, aga olen oma loomult ikka optimist ning arvan, et küll kõik lõpuks paika loksub. Viimastel aastatel on palju ära tehtud ning ka linnapildis või vanades parkides hakkab järjest rohkem silma häid ja õnnestunud lahendusi.
Lemmikobjekt enda loomingust? Miks?
Palju olen tegelenud hoolduskavade ja dendroloogiliste hindamistega, mis ei ole oma olemuselt just väga loomingulised tööd. Muidugi on nendegi puhul vaja konkreetsesse objekti süveneda ja otsuseid langetada, aga see ei ole tingimata koht, kuhu poetada julgeid või uuendusmeelseid mõtteid ja lahendusi. Seetõttu pakuvad loomingulises mõttes rohkem väljakutset ikkagi parkide, linnaruumi ja eraaedadega tegelevad projektid. Kõige huvitavamana neist julgeksin nimetada Kolga mõisa parki. Tegu on hiiglasliku alaga, mille lahendamine oli üks väga suur ja aukartustäratav ettevõtmine, samas põnev kogemus. Oli tore tuhnida vanades arhiivides, otsida fotosid ja plaane kunagisest pargiruumist ning proovida jõuda parima lõpplahenduseni, mis arvestaks ja rõhutaks mitme ajajärgu kihistusi.
Lugu ilmus esimest korda Eesti Ekspressi kuukirjas Moodne kodu 29. juunil 2016.
