11 küsimust: Kanadas kanda kinnitanud sisearhitekt Bella Mang
Milliste sõnadega ennast tutvustaksid?
Olenemata sellest, kas konkreetne lõpptulem on linn, maja, tuba või mööbel, mõtlen endast üldjoontes kui disainerist. Ruumilised probleemid, ükskõik kas väljas või sees, on tihtipeale niivõrd seotud, et mulle meeldib tegeleda mõlemaga paralleelselt. Olen uudishimulik ja üritan üha rohkem oma mugavustsoonist välja astuda.
Kust kõik alguse sai ja mis on teinud sinust selle, kes oled?
Alguse sai ilmselt ikka kõik minu emast Tiina Mangist, kelle suurtel mööblijooniste kalkadel lapsena mängisin. Kodust sain kaasa kriitilise ja tundliku meele kõige visuaalse suhtes, olgu tegu tootedisaini või maastikuarhitektuuriga. Ruum köitis mööblist rohkem, ehk selle teatud hoomamatu ja dünaamilise iseloomu tõttu. Erinevalt tootest on seda keerulisem määratleda ja kontrolli all hoida — see teeb loomeprotsessi eriti huvitavaks. Võimalik, et oleksin sisearhitektuurist arhitektuuri valda liikunud ka muidu, aga Põhja-Ameerikasse kolimine andis selleks kohese lükke.
Kuidas on alanud sinu sisearhitektikarjäär?
Arhitektuurikoolid on olnud väga töömahukad nii Eestis kui ka USAs, et kogu see pikk aeg on peamiselt möödunud kateedris katsetades. Professionaalselt ei ole veel palju otsast lõpuni viia jõudnud. Prioriteetideks on olnud valida töid peamise eesmärgiga õppida midagi uut, võimalikult palju reisida ja aktiivselt teiste disainerite tegemisi jälgida.
Milliste raskustega oled erialaselt silmitsi seisnud?
Raske on olnud kohaneda uute keskkondadega. Vahetult pärast EKAs sisearhitektuuri lõpetamist Kanada läänekaldale jõudes avastasin, et sellist eriala seal naljalt ei ole. See pani korralikult proovile. Ehitatakse kiiresti ja odavalt, sisearhitektuur on tihti pelgalt arhitektuuri jääknäht, sisedisainerid töötavad pigem turunduse kui ehituse valdkonnas. Tuli oma oskused ümber mängida ja puuduv juurde õppida. Tuli teha nägu, et „oi, arhitektuur — jah oskan küll!”, ja õhtuti müstikaga vundamendidetaile dešifreerida, et hommikul oskaks tööl ühtteist joonestada. Mul oli õnn õppida väga kannatliku ülemuse alluvuses, kes joon joone haaval kõik lahti rääkis.
Kas on välja kujunenud efektiivne töörutiin? Milline?
Selle arendamisega tegelen ikka päevast päeva. Neid päevi, kus kaheksa tundi laua taga istun ja lineaarselt projekti joonistan, on väga vähe. Pidevalt eksperimenteerides on keeruline rutiini arendada, sest protsess on tihti veel teadmatu. Põhimõte, mida viimasel ajal järgida püüan, on „Alusta kõigega varem, kui plaanis oli”.
Kas mõtled tööd tehes keskkonnasäästlikkusele? Kuidas?
Jah, kindlasti. Kuigi mitte niivõrd materjalide päritolu või koostise, vaid pigem jätkusuutlikkuse mõttes. Meie vajadused on muutunud palju kiirema tempoga kui arhitektuuri eluiga. Seega on mulle väga tähtis luua ruum, mis on ühteaegu paindlik ja kestva väärtusega. Ruum, mis ei takista ja mida oleks lihtne ümber organiseerida. Nagu öeldakse: kõige keskkonnasäästlikum auto on kasutatud auto.
Mis või kes inspireerib?
Pühendunud ja vastutustundlikud inimesed, ükskõik mis alal. Olin siiralt õnnelik selleaastase Pritzkeri auhinna võitja Alejandro Aravena üle. See näitab teatud meelestuse muutust arhitekti rollis, kes ei saa olla enam pelgalt muudest valdkondadest eraldunud autonoomne looja, vaid peab tegelema laiemate probleemidega, otsides neile võimalikult mõjusaid lahendusi.
Milline on suurem eesmärk? Mis on see, millega soovid meelde jääda?
Mul on olnud õnn ja luksus kasvada üles ilusates kodudes, nautida valgust, avarust, puhtust. Kodu on olnud hea baas kõigeks, mis on tehtud sellest väljaspool. Sellest on kasvanud välja soov teenida arhitektina, kes annaks panuse eluasemete parandamisele. Kui ma oskaks karjääri lõpuks pakkuda ühe hea võimaliku lahenduse probleemile, kuidas ehitada väheste vahenditega paljudele, kvaliteetselt ja nii, et indiviid ennast sellest infrastruktuuris kehtestada saaks, oleks küll hästi.
Kuidas elab meie sisearhitektuur ja kas on põhjust tunda muret või rõõmu?
Niipalju kui ma distantsilt jälginud ning Ameerikaga võrrelnud olen, ehitatakse väikese riigi kohta väga-väga palju ja kvaliteetselt. Just see, kui palju uusi avalikke ruume igal aastal luuakse, on märkimisväärne. Üha enam tehakse toredaid asju Tallinnast väljas, mis on igati positiivne.
Olen märganud, et kasutajate arvu ja ruumide suuruse suhe näib vahel tasakaalust väljas. Palju on üpris vähe kasutatud kohti, ja ükskõik kui lahe restoran või kohvik ka pole, tühjana on ta ikka kohmetu. Näeksin hea meelega rohkem väikeseid ja ehk ka robustsemaid kohti, mis ei töötaks efektiivselt ainult tipphooaja tipptunnil, vaid kogu aasta.
Mis on su enda loomingu lemmikobjekt? Miks?
Iga projekt on olnud siiani pigem õppeprotsess kui töötav lahendus. Kui peaksin midagi esile tooma, siis Lava Mae — väljakandmisele läinud liinibuss, mille konverteerisime mobiilseks pesuruumiks San Francisco kodututele. Tegu oli projektiga, millele ei olnud näidislahendust ja mille kogu protsess oli tervele tiimile suur mõistatus — kuidas ehitada veesüsteemi ratastel ja kuidas linnalt sellisele asjale luba saada? Seda enam on tore, et idee sai ellu viidud ning buss sõidab iga päev San Francisco naabruskondade vahet.
Mis on sinu jaoks praegu aktuaalne ja millega tegeled?
Rahvastikutihedus linnades ja sellest tulenevad probleemid-võimalused. On positiivne näha uue generatsiooni linnatungi — aina aktiivsemad kodanikualgatused ja nn hipsteritrend ju tegelikult töötavad täiesti ülla eesmärgi nimel linnast uuesti inimestele normaalne elukeskkond luua.
Arvan, et sisearhitektuurselt tekib lähitulevikus väga palju huvitavaid väljundeid — kuidas kasutada ära kogu juba olemasolev linnaruum uute vajaduste kohaselt? Kuidas saaksime hakata taas tihedamalt koos elama, ilma et näeksime seda vaeva või tülina? Kuidas panna vanad parkimismajad ja laiad tänavaid teistmoodi käiku, kui tulevikus isesõitvad autod linnas tunduvalt vähem ruumi võtavad? Kõik need on väga huvitavad küsimused just sisearhitektidele.
Alustasin praktikat New Yorgi firmas nimega SsD ja valmistun vaikselt magistritööks. SsD-s teeme uurimistööd nn mikrourbanismi kohta — vaatame, kuidas planeerida linna väikeste lüketega suurte pintslitõmmete asemel. Meie hüpotees on, et planeerides väikeste elementidega (mikroaiad, väikesed eluasemed, tihedam infrastruktuur), saab korraga efektiivselt ja vastutustundlikult katsetada, aga samas lahendusi korrates suurt mõju avaldada.
Kuna SsD ehitab ühtlasi Aasias, kus linnaplaneerijad tegelevad just vastupidi meeletult suurte otsustega, on eesmärk mikrourbanismi põhimõtteid teostada just seal.
