Nõnda hõlmab maastikuarhitekti tööpõld nii linnakeskkonda, loodusmaastikke kui ka eraaedu ja kõike sedagi, mis jääb nende suurte kategooriate vahele.

Põhiline eesmärk kogu maastikuarhitektuuri juures on see, et inimkonda ümbritsev ruum oleks ilus, funktsionaalne ja kasutajale mugav. Selle kohta, mismoodi oleks õigeim kõnealune objektiivselt hea ja ilus ruum saavutada, on arvamusi muidugi vähemalt sama palju kui inimesi. Kas tõeline ilu peitub betoonis või puidus, geomeetrias või organiseeritud korratuses, julges tulevikudisainis või minevikutraditsioonides, sõltub juba konkreetsest situatsioonist, kohast ja inimestest.

Vaadeldes moodsat maastikuarhitektuuri aga märksa laiemalt, hakkavad väliste detailide kõrval välja joonistuma mõned laiemad põhimõtted. Tegu on suunistega, millest paljud uued projektid ja planeeringud kontseptuaalselt alguse saavad ning mille mõistmine aitab ka kõrvalseisjal paremini aru saada sellest, mis nüüdisaja välisruumis toimub ja mille poole üldised arengusuunad püüdlevad.

Inimväärne ruum

Kogu tänapäevase maastikuarhitektuuri kõige lihtsamalt arusaadava ja samas tähtsaima eesmärgina julgeksin nimetada soovi luua kohti, kus inimesel oleks hea olla. Just nimelt inimesel endal, ilma et ta peaks end sulgema autosse, ühissõidukisse või siseruumi nelja seina vahele. See tähendab aga väsimatut tööd selle nimel, et muuta stiilikaanoneid, mis juba üle poole sajandi on ruumikeskkonda vaadelnud ja kavandanud kui masinat.

Nii ongi kujunenud kõledad, autokesksed ja üksluised linnad, mille sees on inimene kuidagi sootuks ära kadunud. Ei ole ta õieti leidnud kohta autoteede servadesse surutud kõnniteedel ega suurte majade vahele laiaks venitatud, oma mõõtmetelt hoomamatutel promenaadidel, väljakutel või muruplatsidel.

Kopenhaagen — linn, kus jalakäijad end turvaliselt tunnevad. Foto: Shutterstock

Nüüd tahetakse linn masinate käest tagasi võidelda ning anda inimestele tagasi. Tegu pole kaugeltki lihtsa ülesandega, sest igasugune püüe olemasolevat olukorda kardinaalselt muuta ja autodelt ruumi ära võtta toob endaga kaasa tohutu vastuseisu. Seda isegi hoolimata tõsiasjast, et üle maailma on lugematult hulk näiteid selle kohta, kuidas jalakäijaid ja jalgrattureid esiplaanile seadev kujundus on toonud linnakeskkonda elu ja tegevusi ning ergutanud ettevõtlust ja koostegemislusti.

Kopenhaageni jalakäija- ja jalgrattasõbralikku linnaruumi näidatakse eeskujulikuna kogu maailmas. Fotod: Shutterstock

Sellise praktika klassikalise õpikunäitena tuuakse ikka ja jälle välja Kopenhaageni vanalinnas kulgevat Strøgeti-nimelist tänavat, mis muudeti jalakäijate alaks juba 1962. aastal. Protsessi saatis suur pahameeletorm, ent skeptikud pidid peagi oma sõnu sööma. Tänavast sai kiirelt kogu Kopenhaageni üks armastatumaid kooskäimiskohti, lisaks kasvas sealsete kohvikute, poodide ja teiste asutuste külastatavus ning tänavaelu tärkas õitsele.

Strøgeti tänavapildis pole kohta autodele — tänavaruum on täidetud jalgratturite ja jalakäijatega. Foto: Ty Stange, www.copenhagenmediacenter.com

Tulles hetkeks laiast maailmast kodusesse mõõtmesse, pole ehk liialt ennatlik tõmmata paralleele Strøgeti ja Tallinna peatänava konkursi vahel, mille eesmärk on samuti vähendada autoliiklust ning luua uus ruumikeskkond, kus esikohale on seatud kergliikleja.

Jalakäijate eelistamine linnaruumis on vaid üks näide sellest, kuidas moodne maastikuarhitektuur ja linnaplaneerimine püüavad tagasi tuua inimkesksust ja inimmõõdet. Samamoodi on päevakajalisteks märksõnadeks ruumi liigendatus (kus vahelduksid hooned, väljakud, platsid ja pargid), funktsioonide mitmekesisus (kus kõrvuti asetseksid poed, kohvikud, asutused, korterid, töökohad) ning aktiivne tänavafront (kus tummade majaseinte asemel avaneksid tänavale uksed ja vaateaknad). Kõigi nende põhimõtete eesmärk on luua keskkond, kus inimesel oleks huvitav, turvaline ja hea olla.

Säästlik ruum

Seda, et taastumatud loodusvarad ühel heal päeval otsa saavad, ennustab vääramatu jõuna ette juba nende nimi ise. Nii on ka maastikuarhitektuuris üha enam päevakorda tõusmas säästlikud ja jätkusuutlikud, n-ö rohelised disainiprintsiibid. Õnneks või kahjuks on inimkonnal kasutada tehnoloogiad ja võimalused kujundada looduskeskkond ümber oma suva ja äranägemise järgi. Igaühele peaks aga olema selge, et isegi kui kiviktaimla rajamine mülkasohu on teoreetiliselt võimalik, on selle eest hoolitsemine võitlus tuuleveskitega.

Seetõttu püüabki moodne maastikuarhitektuur läheneda asjale pieteeditundelisemalt — võtta arvesse looduslikke tegureid, kohaliku taimestiku-loomastiku vajadusi ja kliima iseärasusi ning kujundada ruum lähtuvalt neist tegureist. Tähtsad on nii reljeef, mullastik, tuulesuunad, ilmakaared kui ka veetingimused ning selleks, et lugeda disain õnnestunuks ja kauapüsivaks, peab see olema kõigi mainitutega kooskõlas.

Peamiseks märksõnaks on kujunemas põhimõte, et lahendus hakkab olema võimalikult hooldusvaba ja isemajandav. Üks võimalus, mida siinkohal rakendatakse, on monokultuursete, nii majanduslikult kui ka ökoloogiliselt ebaotstarbekate murupindade osakaalu vähendamine, asendades need kas õitsvate niitude või teiste hooldusvabade taimekooslustega. Üleliigse sademevee kanalisatsioonitorust allajuhtimise asemel proovitakse võimaluse korral kujundada vihmaaedu, kus liigvee kasutaksid ära puud ja põõsad. Kasutatavate materjalide puhul on esiplaanile seatud kohalik tooraine, kestvus ja hooldusvabadus.

Ühe taolise suurprojektina, mis just eelnimetatud ideid reaalsuses katsetab, võib nimetada Hiinasse rajatud Vanke Research Centerit (Vanke uurimiskeskust), mille autoriteks on Z+T Studio maastikuarhitektid Dong Zhang ja Ziying Tang. Tegu on projektiga, mis eksperimenteerib säästlike maastikukujunduse võtetega, põimides kokku esteetika, ökoloogia ja tehnoloogia. Tulemuseks on tulevikku vaatav, oskuslikult materjale ja haljastust kombineeriv pargiala, mis selle asemel, et loodusele vastu töötada, toimib vastavuses looduslike protsesside loomuliku kulgemisega. Ja lõpuks võidavad sellisest lahendusest kõik — võidab tellija rahakott, võidab ökoloogiline keskkond ning võidab kasutaja, kellele on loodud harmooniline, kauapüsiv ja meeldiv välisruum.

Vanke Research Center on projekt, milles esteetika on ühendatud uute loodussäästlike tehnoloogiate ja materjalidega. Fotod: Hai Zhang, www.oceanmate.com

Uue hingamisega ruum

Viimase punktina, mille alusel võib kogu maastikuarhitektuuri iseloomustada, nimetaksin põhimõtte, et mitte ükski paik ei ole puhas leht, vaid lugu, mida peab oskama lugeda. Paiga vaim, ehk genius loci ei ole muidugi uue aja leiutis, vaid maastikukäsitluste keskse terminina kasutusel juba 18. sajandist. Selle põhimõtte olulisus pole aga sajandite vältel sugugi kahanenud, vaid ajalookihistuste lisandumisel muutunud üha tähtsamaks. Piltlikult tähendab see, et igasugust tööd alustades peab maastikuarhitekt läbi analüüsima konkreetse paiga eripära ja selle tähenduse, et mitte olemasolevaid väärtusi lõhkuda, vaid neid rõhutada ja vajadusel neile uus elu anda.

Just moodsas maastikuarhitektuuris on iseäranis jõuliselt esile kerkinud võimalus kinkida unustusse vajunud, koledaks ja väärtusetuks peetud kohtadele uus elu. Jutt käib ennekõike vanadest tööstuskompleksidest, tehnorajatistest ja jäätmaadest, mis on tekkinud tootmisüksuste koondumise ja kolimise või transpordikoridoride ümberpaiknemise tõttu.

Soov kujundada neist klassikalistele ilukaanonitele mittevastavatest hääbuvatest aladest rohelised puhkealad, jättes alles ka tehaseajastu kihistus, on nõudnud üksjagu julgust. Näited, kus sellist lähenemist on oskuslikult rakendatud, on aga kiirelt saavutanud maailmakuulsuse. Nii kinnistavad need projektid põhimõtet, et igasugune vana ja olemasolev ajalookihistus, olgu selleks ülekasvanud põõsaviirg koduaias või roostetav raudteesõlm linnakeskuses, võib oskusliku kujundaja käe all muutuda omaette hindamatuks väärtuseks.

Jalutuskäik High Lane`il annab võimaluse kulgeda piki pilvelõhkujatevahelist rohelist koridori. Foto: Shutterstock

Üks kõige kuulsam seesugune uue-hingamise-projekt on New Yorgis asetsev High Line. Tegu on vana tõstetud raudteekoridoriga, mis kulgeb läbi Manhattani ning jäi kasutuseta juba 1980. aastatel, mil tõusis tõsiselt päevakorda kogu struktuuri lammutamine. Raudtee jäi siiski püsti ja lagunema kuni 2004. aastani, kui Diller Scofidio + Renfo maastikuarhitektidele ja haljastusdisainer Piet Oudolfile anti ülesandeks kujundada selle peale lineaarne park. Projekt ehitati valmis aastatel 2006–2014 ning seda on algusest peale saatnud tohutu menu — iga aasta külastavad parki miljonid turistid. Koht on olnud eeskujuks teistele sarnastele projektidele üle kogu maailma.

High Lane. Foto: Shutterstock

Artiklis ära märgitud ideed, põhimõtted ja näited on muidugi vaid osa moodsa maastikuarhitektuuri toimetamistest. Nagu öeldud, tegeleb maastikuarhitektuur iga päev sellega, et muuta elukeskkond huvitavamaks, ilusamaks ja inimsõbralikumaks. Töö selles vallas ei näi küll iial otsa lõppevat. Hea välisruumi eest seismine on omaette võitlus — sageli tuleb taluda kõhklusi ja vastuseisu ning otsida kompromisse. Eesmärk on aga üllas, head näited julgustavad ning parema elukeskkonna pakutavad väärtused tasuvad kõik selle sünnivalud.

Lugu ilmus esimest korda Eesti Ekspressi kuukirjas Moodne kodu 25. mail 2016.