Vanale tallile antud uus sisu — avara söögisaaliga köök
Nüüd tulete kohe sööma!” hõikab perenaine Lii Karro, kui jala üle lävepaku saame. “Kaugelt tulnud külalistel tuleb esmalt ikka kõht täis sööta. Nii on meil kombeks!”
Hõrgud praelõhnad teevadki kõhu kohe tühjaks. Suu hakkab veelgi enam vett jooksma, kui kööki piilume. Seal on kaks imekaunist kooki oma serveerimisaega ootamas. Paraku ei saa me perenaise sõna kuulata, vähemalt mitte enne, kui jutud räägitud ja pildid tehtud.
Veidi päikest pliidile
Kui Lii ja Alari Karro kümme aastat tagasi mehe vanavanemate tallu kolisid, oli köök maja üks pimedamaid ruume. Alari vanaisa eluajal oli see ka palju väiksem, söögilaud asus pliidist vaid paari sammu kaugusel, ja nagu talus kombeks, ikka otse akna all.
Maja selles tiivas, kus praegu asuvad köök ja väike pesuruum, oli kunagi hoopis hobusetall. Enne noorte sissekolimist seisis maja kaks aastat tühjana. Talus oma pereeluga alustanud noored soovisid, et elutähtsas ruumis oleks rohkem valgust ja soojust. Esik, mis küll asus hoone lõunapoolsel küljel, oli ometi hämar ja pisike ruum. Samamoodi oli pime ka tolleaegne köök, sest seal oli vaid üks aken.
Lii ja Alari, kel peres on kasvamas kolm last — August (8), Rosalie (5) ja Johannes (3), otsustasid päikesevalguse kasuks ning loobusid eeskojast. Selle asemel on välisukse kõrval köögiga ühel ajal tellitud kena seinakapp ja suur peegel, kahel pool välisust aga kaks kõrget akent. Päike pääseb nüüd kenasti tuppa ja muudab nii sisenemise kui ka köögi rõõmsamaks.
Ammuseid aegu meenutab vaid oma kohale jäänud puuküttega pliit-ahi, mis on praegugi kasutusel. Päikesekiired küünivad isegi pliidi ees askeldajani. Samuti näeb nüüd köögist, kui keegi hoovi sõidab. Nii saab tee või kohvi täpselt õigel ajal keema panna.
Köögi sisustuse tellimisel ei vaieldud peres värvi, materjali ega köögimööbli üle. Koos otsustati, et kogu sisekujundus peaks olema võimalikult looduslähedane. Kipsplaadist loobuti. Tehtud otsus tähendas puidu ja muude looduslike viimistlusmaterjalide kasutamist. “Kui aus olla, siis saime selle pisiku minu õelt Mailt, kes pooldab mahedat ja ökoloogilist,” märgib Lii.
Lubikrohv tõrjub vaenlast
Maja terviseteema on noorel perel seotud kibedate mälestustega. Köögi remondi tegemise põhjuseks oli majavamm, mis avastati köögiakna lähedal. Osa seinapalke eemaldati ja asendati uutega. Seina pandi uus roovitus. Interneti abiga jõuti lubikrohvi meistri Helari Sirelpuuni, sellest kujunes väga tore koostöö. Meister käis kohapeal, vaatas köögi üle, andis nõu, mida ja kuidas teha.
“Panime paika töögraafiku, siis tõi Helari kaasa oma töömehed Lembit Looritsa ja Janek Riivaldi, kõik vajaliku materjali Tartu Safrani poest, ja töö võis alata!” meenutab Lii. Roovitusele kinnitati roomatid ja algas seinte katmine lubikrohvi kihtidega.
““Seda tööd ei saa teha kiirustades! Kiht kihi kaupa ja vahepeal kuivada lastes võtab see protsess aega,” ütles Helari juba esimene kord meiega kohtudes ja toonitas seda veel mitu korda ka hiljem. Tulemus aga on kiiduväärne! Majavammile lubikrohv ei meeldi, loodame, et nad ei saa omavahel läbi,” märgib Lii.
Vana köögi ajaloolise asukoha meenutuseks maaliti krohvitud seinale kaunis mustririba. Motiiviks sobiv šabloon ning seinavärvist veidi tumedam kollane värv leiti samuti Safrani varude hulgast. Head nõu köögis õigete materjalide, toonide ja mustrite leidmiseks andis Margit Pensa. “Tänapäeval on materjalivalik ja värvikaartidel olev võimalustemaa nii suur, et on väga hea, kui keegi saab kõrvalt nõu anda ja näeb ruumi kui tervikut.”
Vanaisa köögilaua asemel on akna all nüüd retrohõnguline diivan, millele Lii õmbles peale toreda katte. Sellel saab nüüd leiba luusse lasta, nagu vanarahvas armastas öelda, või lastele muusikakoolis üles antud viiuli- ja trompetiharjutusi kuulata ning samal ajal pliidil toimuval silma peal hoida.
Mööbel uude kööki telliti Arensi Tartu salongist. “Läksime köögimööblit uudistama, kaasas firma reklaambrošüür, millelt oli kindel valik juba kodus tehtud. Müügisalongis pärast konsultant Jane Mändrega põhjalikku vestlust ja enese arendamist-täiendamist köögimööbli maailmast ja võimalustest, muutusid pere plaanid 180 kraadi. Nad leidsid salongist oma kodu jaoks selle kõige-kõige õigema lahenduse, mida pole siiani kordagi kahetsetud.
Köögimööbel on nüüd oma koha leidnud ja perenaine meenutab, kuidas ühe kausi kättesaamiseks pidi ta varem poolest kehast saadik kapisügavusse sukelduma. Kapiuksed avanevad-sulguvad kergelt ja pöördriiulid toovad asjad ukseava juurde kätte ühe näputõmbega. Köögimööbli puidu pind on siidine, see mängib valguses ja varjus. Et tööpinnatagune krohvitud sein koledaks ei läheks, otsustati sinna panna keraamiline plaat.
Keraamilise plaadiga plaaditi ka kogu köögi põrand. Jah-sõna plaatimiseks andsid koolivennad Kalev Karo ja Randel Vaher, kes tegid kõik, et pere jõuluks jälle oma koju sisse saaks kolida.
Võluvad eakad nõud
Lauda kattes paneb Lii lauale kauni mustriga laudlina, peened vanaaegsed nõud ja isetehtud lilleseade. “See on vanaema pulmaserviis,” märgib perenaine. Neid taldrikuid kasutatakse vaid erilistel ja pidulikel juhtudel. Lii tunnistab, et tal on nõrkus ilu vastu — olgu selleks siis vanad nõud, lilleseaded või kaunid peenrad. “Õige perenaine teeks enne porgandipeenrad, aga mina tegin peenrad lilledele.”
Muusikaakadeemia lõpetanud ja muusikaõpetajana töötanud Lii läks laste kasvatamise kõrvalt Räpinasse maastikuehitust õppima. “Arvasin, et see kõik on palju lihtsam. Seal õppides taipasin aga, kui vähe ma tegelikult tean,” nendib ta.
