Talumajja rajatud köök, mis pakub helgust ja valgust
Päev on hallipoolne, vaid metsa kohal taevas paistab kitsas valguseviirg. Selle toel tungib tuppa lumevalgus ja peegeldub tagasi köögi heledatelt palkseintelt. Kellaosutid mõõdavad aega, aga tiksumist pole kuuldagi. On imepärane valguse ja vaikuse hetk.
“Köögis on kell ikka tarvilik ese,” ütleb perenaine Mare Raidma. Ent heliloojast kaasale Toivo Tulevile ei meeldi segavad helid. Nii leidiski Mare poest kella sisu, mille tiksumist pole kuulda. Selle passitas ta kokku seintega sobiva valgest papist sihverplaadiga.
Märjamaa lähedale Pajaka külla sattusid Mare ja Toivo tänu mehe jahiretkedele. Unistuseks oli esialgu üksik mahajäetud talukoht läheduses, aga siis selgus, et Luha talu peremees soovis müüa oma elamise usaldusväärsetele inimestele — Mare ja Toivo sobisid. 2007. aastal veetsid nad siin oma esimesed jõulud. “Kohe tekkis tunne, et siit ei tahakski enam ära minna,” meenutavad nad.
Luha talul on pikk ajalugu. Rehielamu ehitus ulatub 1700. aastate lõppu. Rehetoa seinas on siiani säilinud muistne suitsuluuk, mis lubab arvata, et algselt oli tegu suitsutarega. Korstna sai maja alles hiljem. Kahe kambri ja rongivagunit meenutava kitsa köögiga uus osa ehitati rehielamu külge 1935. aastal. Remonti on pererahvas teinud siin mitmel-setmel aastal, kusjuures vahepeal on elatud ka telgis. “Aga seegi oli tore aeg, mida meenutada!”
Vahekambriga avatud köök
Tänavune talv on esimene pärast suurt remonti. Paistab, et maja võttis külma väljakutse julgelt vastu. Ka kõige pakaselisemal päeval oli köök mõnusalt soe. Elu kulgebki praegu suuresti köögis.
Vana köök pererahva nõudmistele ei vastanud, see oli liialt ahtake. Nii otsustati üks kahest kambrist köögiks ümber ehitada. Vana kööki aga hakati kutsuma vahekambriks. Kambri seinad ja laed olid kaetud papiga. Kui papp maha võeti, tulid selle alt välja heas seisus palgid. Need puhastati ja peitsiti vahaga heledaks. Põrandalauad aga olid nii pehkinud, et need tuli asendada soojustatud betoonpõrandaga, katteks parkett. Sedasi sai põrand väga soe ja — mis pole sugugi vähetähtis — hiirtel seal pidu pole. Sisekujunduse võttis teatri- ja filmikunstnikust perenaine Mare oma õlgadele. Ta on teinud seda suure pühendumisega.
Vana pliit lammutati, selle koha peale laoti põllukividest põrand. Plaatide vahele pandi klaaskuulikesi, mis valguse käes kenasti sädelevad. Uue pliidi, ahju ja leso meisterdas tubli pottsepp Riina Siimar. Ahjusuu on vahekambris just selle kohal peal, kus kunagi asus vana pliit. Uue pliidi kõrval korstnajala ümber paikneb leso. “Lebama sinna küll ei mahu, see-eest on lesol istudes mõnus telerit vaadata,” kiidab Mare.
Sobivat mööblit otsiti tükk aega, lõpuks leiti firma Toakraam OÜ, mis valmistab talu- ja maakodustiilis puidust käsitöömööblit. Kappide kavandi joonistas Mare oma vajadusi arvestades.
Pliidi kohal on kubu, mis toiduaurud ära tõmbab. Seejärel algab kapirida, mis kulgeb kraanikausi ja nõudepesumasina kohal, kapi sisse on ehitatud ka külmkapp. Kapiuste sees on väikesed nelinurksed õhuaugud, mis harmoneeruvad pliiditaguste keraamiliste plaatide mustriga.
Seina äärde akna kõrvale jääb tööpind, mis kapist välja kasvab. Tööpinna all on sahtlitega kapike väikeste köögividinate tarvis. Lahtiste riiulite ja sahtlitega köögisaarel on rattad all, seda on vajadusel kerge liigutada. Kõik on käepärane ja mugav.
Ka meekärge meenutavad must-valged keraamilised põrandaplaadid pliidi ees on sobilik valik. “Tegelikult ootasid need oma aega umbes sada aastat,” seletab Toivo. Tema vanaisa ostis need Belgia kivid oma valmivasse Oru tallu 1910. aasta paiku, aga jäid miskipärast keldrisse seisma. Sealt mulla alt need välja kaevatud said. Plaadid olid ebaühtlased ja nende paigaldamisega oli tükk tegu, ent tulemus on hea.
Loobuda tuli ka vanadest akendest, uued puitaknad telliti firmalt Viking Windows. Eritellimuse peale tehtud, servamata tammelauast aknalauad on lakitud, seal on oma koha leidnud maitsetaime- ja toalillepotid. Akende ees on valged puuvillased kardinad, mida ääristavad pitsid. Laual on lumivalge piluäärisega linane lina. Valgustil on peas uhke heegeldatud “müts”. Kõik on lihtne, samas viimse piirini välja peetud.
Kõige uhkem mööbliese on kahtlemata Toivo vanaisa saarepuust kummut, pärit 1920.–1930. aastatest. Kummut on perega aastaid kaasa rännanud, aga see pole tema tervist kahjustanud. Selle väljatõmmatavatel tööpindadel on Toivogi lapsepõlves lõiganud-hakkinud, lapsed on lahedasti kummutisse peitu mahtunud.
Igal toolil oma lugu
Kõige väärtuslikumad aga on neli viinamarjanikerdustega pirnipuust tahvlit kummuti uste peal. Toivo mäletamist mööda maksnud neist igaüks viis marka. See oli tollal vaat et hiigelsumma, mistõttu sellest ka nii palju räägiti. Ka igal toolil on oma lugu — mõni siit talust pärit, mõni perega kaasas käinud.
Haruldast vanavara leiab siin muudki. Näiteks kasepahast uuristatud suhkrutoos, Mare vanaisa meistritöö. Hinnaline on nahaga kaetud talupaberite vutlar, seinal ripub margapuu, leidub omaaegseid nõusid… Paljud neist asjadest on kasutusel olnud ka eelmistes kodudes.
Perenaise sõnul peaks tikritega kaunistatud spinatikook Marjamätas imiteerima, kuidas jõhvikad mätta peal kasvavad.
