Uurisime, kuidas interjöörid sündisid, millised tingimused olid ette antud, kui keerukas oli töid teostada, kuidas võrrelda loodut eramu projekteerimisega, kuidas tulemus valmiskujul autorile meeldib ja milline nominent oli kandidaatide eneste lemmik. Vaata kaheksat võrratut interjööri lähemalt!


Autorid: Margit Aule, Margit Argus, Pelle-Sten Viiburg, Sander Aas
Graafiline disain: Kadri-Maria Mitt, Robi Jõeleht (Polaar Studio), Kaarel Nõmmik

Margit Argus (KAOS Arhitektid OÜ):
2009. aastal korraldati avalik arhitektuurikonkurss, kuhu laekus 23 ideekavandit. Meie oma meeldis žüriile kõige rohkem ja osutusime valituks. See oli ka KAOS Arhitektide esimene objekt, millega 2009. aastal uue firmana alustasime.

Lähteülesanne oli keeruline, sest arvestada tuli olemasoleva kaitsealuse hoonega, interjööridetailide ja tulevase ekspositsiooni rajamisega. Muutsime palju ka funktsionaalset ruumiplaani. Sissepääsu ja kõik tugifunktsioonid viisime korrus madalamale, sest soovisime säilitada ajaloolist turbiinisaali autentsel kujul. Hoones on säilinud ka vanad malmist generaatorid, mida kannavad võimsad betoonpostid. Avasime kõik postid seintest ja hilisematest viimistluskihtidest ning rõhutasime nende massiivsust. Rajasime nende vahele ka trepid, millega lahendasime hoone vertikaalsed liikumisteed. Lisaks ülivõimsale turbiinisaalile on kahel alumisel korrusel päris põnev ruum, mis pakub külastajatele rohkelt avastamisrõõmu.

Ajaloolise interjööri kohta tuli muinsuskaitseametilt päris palju ettekirjutusi — kõigega tuli arvestada ja lahendused ametkonnaga kooskõlastada. Vanade hoonetega tegelemine on põnev väljakutse, sest olemasolev kehand ja uus loodav funktsioon peavad sulanduma. See ongi võti, kuidas panna vana maja toimima uues rollis nii, et üks ei segaks teist.

Minu hinnangul olid igati auhinnaväärilised kõik laureaadid. Eriti hea meel on Art Priori üle, sest see koht on väga hästi õnnestunud nii sisult kui ka vormilt. Hea näide sellest, mismoodi saada terviklikult toimiv ruum, kuid tervikelamuseks ei piisa vaid heast ruumist — tähtis on ka teenus, mida seal pakutakse.


Autorid: Mari Kurismaa, Indrek Allmann

Mari Kurismaa:
Eisma sadamahoone on üsna eriline maja ja kannab endas kahte funktsiooni. Juurdepääsutee poole jääb avalik tsoon: sadamakapteni tööruum, klubi- ja saunaruumid ning õppeklass. Maja teises otsas paikneb privaatne eluruumide pool. Nende kahe tsooni vahel on avar paadikuur.
Töö jõudis minuni arhitekt Indrek Allmann kaudu, kes on ka varem väikesadamate teemaga tegelenud ja kes on selle projekti sisemise osa kaasautor. Tellijaga tekkis väga hea kontakt ja meile anti tegutsemiseks üsna vabad käed.

Kuna maja ise on skulptuurse loomuga jõuline maamärk, nägin oma ülesandena siseruumi võimalikult puhastatud ja nappi esitlust. Mõjule pidi pääsema tugev arhitektuurne vorm koosmõjus imeliste loodusvaadetega. Valge kuuselaudisega vooderdatud seinad, jõulised kaldpinnad ja lae arhitektoonika toovad esile puukiriku ja paadikuuri sümbioosi. Just puidu ehe loomus annab sidet maaga, laudise suundade vaheldumine lisab dünaamilisust ja rõhutab ruumi voolamist. Kõik sissehitatav mööbel sai tumehall ja väga lihtne.

Eluruumides tahtsime mahendada mahtude sakraalset mõju, lisada värvi ja vabadust. Indreku soov oli kasutada Margus Triibmanni valgusteid — neid sai päris ohtralt. Oranžide juhtmetega isikupärased valgustid annavad tervele majale lõbusa ja vaba tunde. Omalt poolt lisasin emotsioonipaketti mõned Marko Mäetamme 1990ndatest pärit rõõmsad ja imelikud linoollõiked. Peab ütlema, et tellijal oli moodsa kunsti suhtes ebatavaliselt hea silm. Ühest väheldasest linoollõikest kudus Anneke Laigo hiigelsuure gobelääntehnikas põrandavaiba.

Eks kogu protsess polnudki muud kui tugeva iseloomuga tänapäeva hoonesse sisearhitektuurse lahenduse loomine, kus nii villa kui ka sadam on sama terviku osad. Seda tööd oli huvitav teha.

Lemmiknominenti ei oska nimetada, sest kahjuks pole olnud võimalust neid külastada, kuid vahetu ruumielamus on mulle alati ülitähtis.

Sisearhitektuur: Urmo Vaikla, Tüüne-Kristin Vaikla (Vaikla Stuudio)
Arhitektuur: Allianss Arhitektid

Urmo Vaikla:
Projekt jõudis meieni 2011. aastal sisearhitektuuri konkursi kaudu. Otsiti sobivat sisearhitektuurset kontseptsiooni ajaloolisele Pärnu mudaravilale ja sellele lisandunud hotellikompleksi hõlmavale spaale. Mudaravila renoveerimiseks ja juurdeehituseks oli arhitektuurikonkurss juba toimunud — selle võitis Allianss Arhitektid. Töö lähtekohaks ja raamiks oligi nende loodud eskiis.

Loomulikult oli tellijal oma ootus ja nägemus, millega tuli arvestada. Töö kujunes pikemaks, kui keegi oodanud oleks, ning majanduslikes tõmbetuultes seisis projekt vahepeal lausa aasta. Lõppkokkuvõttes tulid piiratud võimalused ülemusele isegi kasuks, eriti arvestades vana maja säästmist liigsetest ümberehitustest ja ülelimpsimisest. Soodsamate lahenduste otsimisel säilisid näiteks vanad põrandad, mis sellest, et pragulised, kuid samas täis ajalugu ja väärtuslikud. Tellija toetus oli olemas, meie ideid respekteeriti.

Minu jaoks on ühiskondliku objekti projekteerimine lihtsam. Kodu kujundamine on alati väga isiklik ning seotud omaniku maitse-eelistuste ja soovidega. Tihti on raske oma tõekspidamisi sellega ühitada. Ühiskondlikul objekti puhul on mõtlemisvabadust rohkem, kuid sellega kaasneb ka suurem vastutus. Arvestada tuleb veel igasuguste normide ja ohutusnõuetega.

Üldjoontes oleme tulemusega rahul. Eks mõnegi asja, eriti teostuse puhul oleme kriitilised, kuid jäägu see meie enda teada ja külastaja avastada. Põhilised ideed ja tervik vastab ootustele. Olen kindel, et iga Hedon SPA külastaja saab ruumielamuse.

Autorid: Janno Roos, Andres Labi (Ruumilabor), Ionel Lehari, Maret Põldre (Identity), Taavi Rull

Janno Roos (Ruumilabor):
Installatsiooni kujundamist pakkus meile riigikogu kantselei, kellega koostöös on valminud veel mitu õnnestunud näituseprojekti. „Installatsioon” ei olegi ehk päris täpne määratlus, sest tegu on siiski üsna klassikalise näituseformaadiga, lihtsalt väljapaneku kontekst oli ebaharilik.

Lähtematerjali süvenedes tunduski kõige keerukam see, et sooviti kokku panna rändnäitus ja eksponeerida seda kaubanduskeskustes üle Eesti. Teisalt oli see intrigeeriv väljakutse — luua kompaktne, kujunduslikult mõjuv kontseptsioon, mis oleks kaubakeskuse visuaalses virvarris nähtav ja jälgitav. Kuna tegu oli rändnäitusega, pidi loodav lahendus olema ka lihtsalt teisaldatav.

Esmapilgul polnud just palju loomisvabadust. Samas, piirangud ongi sageli käivitavaks jõuks, mis sunnivad loovalt mõtlema ja tavatuid lahendusi katsetama. Suureks abiks oli kuraator Illi Ong — siinkohal tänusõnad kaasamõtlemise ja usalduse eest.

Avalikku ruumi lahenduste loomine on huvitav ja ilmselt ka mõneti lihtsam kui eratellimus, sest tavaliselt kaalub veenev kontseptsioon üles isiklikud maitse-eelistused, seda nii tellija kui ka arhitekti poolt vaadatuna.
Oleksin liialt tagasihoidlikud, öeldes, et pole rahul.

Autor: Tarmo Piirmets

Tarmo Piirmets (Pink):
Muuseumiprojekt tuli minuni konkursiga. Näitust tegin esimest korda, aga ajaloomuuseumi jaoks see probleem ei olnud. NOA omanikega on mul pikem koostöökogemus. Hingame ja mõtleme üsna samas rütmis, ilmselt olin neile loomulik valik.

Mõlema töö puhul peale tavapärase mõistlikkuse ja ratsionaalsuse piiranguid ees ei olnud. Tellijad on omas valdkonnas suurte oskuste ja teadmistega. Hea asi tühjast ei sünni, ning kui sünnibki, siis tühja kotina kaua püsti ei seisa. See tähendab, et sisu tekitavad ikkagi tellijad, sisearhitekt vaid aitab seda organiseerida ning olustiku luua, aga kui sisu poleks, siis midagi usutavat teha on keeruline. Seega kiitused meeskondadele mõlema töö taga!

Leian, et ei ole vahet, mida kujundada. Kui on olemas mõte ja nägemus, saab kõigega hakkama. Iga kujundus, arhitektuur, sisekujundus on mingisugune ressursi kulutamine. Meie valdkonnas on kulutused tavaliselt suured ning seega peab vähenevate varudega maakeral tegutsedes omama alati head õigustust igasugu ressursi kasutamiseks. Seda tuleb teha viisil, et sünniks midagi tavatut. Tavapärane pole piisavalt hea. See omakorda ei eelda, et kulutama peab palju, küll aga mõtlema.

Milline valvsust uinutav seisund see oleks, kui jääksin mõne oma tööga lõplikult rahule! Rahuolematus hoiab terve ja värskena ning sunnib järgmistel kordadel rohkem pingutama.
Vastus kõlab küll poliitiliselt korrektselt, kuid esitatud töödest meeldisid mulle paljud. See, et laureaadiks osutusin just mina, tundub pigem lugematute juhuste õnneliku kokkulangemisena. Mulle on alati meeldinud Ruumilabori ja KAOSe tööd. Art Priori on muidugi sädelev pärl.


Autor: Kristel Jakobson

Kristel Jakobson (Haka Disain):
Olin tellijaga ka varem töötanud, ilmselt viis üks projekt teiseni. Alguses oli vaid üks kindel soov — restoran, kus saab eksponeerida kunsti. Ei plaanitud n-ö gurmeerestorani, kuid tundus, et toitki taldrikul peab olema kunst.

Minu jaoks ei tohi ruum kunsti näitamist segada, mistõttu on detailsus ja dekoratiivsed rõhuasetused seal, kus need väljapanekut ei häiri ega koorma. Sisearhitektuursete lahenduste ja disaini otsimisel selgines nägemus väärikast kujundusest vaikselt ka tellijal. Olgugi et tegutsemiseks anti vabad käed, tuli mõne detaili puhul tellijat ümber veenda ja ideid uuesti põhjendada. Tellija soovis rohkem dekoratiivsust seal, kus mina nägin minimalistlikku lahendust.
Kindlasti ei sündinud projekt vaid minu nägemuse järgi, pigem ikka dialoogis, sest tellija on lõpuks otsustaja. Tema usaldus ja hea maitse on väga tähtsad ning teevad töö lihtsamaks.

Oma töösse tuleb suhtuda alati kriitiliselt ja põhjalikult, olgu see siis avalik või eraprojekt.
Kõiki kandidaate ei ole ma reaalsuses kahjuks näinud, mistõttu on lemmikut raske nimetada, aga kummitama jäi installatsioon „Paper Library” arhitektilt Tomomi Hayashi — seda oleksin tahtnud külastada küll.

Autorid: Ville Lausmäe, Kariina-Kristiina Kaufmann, Peeter Klaas, Kadi Karmann (VLS)

Ville Lausmäe:
Tellijaga on varem olnud väga hea koostöö ja nõnda see ka jätkus. Oluline polnud koht, vaid väärtused, mida maja esindab. Luua tuli keskkond, mis paneb inimese hea meelega tööd tegema — kujundada toimiv ja ühtne korporatiividentiteet.

Büroo ehitati juba vanasse vägagi tüüpilisse hoonesse ning selle projekti puhul välimus ja sisu omavahel ei suhestu. Traditsioonilist interjööripaigutust polnud võimalik luua ja see polekski olnud hea. Eesmärk oli kujundada soliidne, kvaliteetne, kõrgtehnoloogilise ideega interjöör, mis positsioneerib end professionaalselt, samas tekitada vinge, inspireeriv, esteetiline, helge ja tulevikku vaatav lahe koht, mis erineb hipsterikontorist. Kumerad klaasboksid moodustasid üks-teise-sees-teema.

Eramu või büroo interjööri kujundamisel on mõnes mõttes mõlema puhul küsimus identiteedis. Inimene ei taha kodu, mis temasse ei puutu — elustiil, esteetika jne. Ettevõtte puhul peab vaatama suuremas plaanis, kuidas kaasa aidata firma identiteedile. See on mugavam ülesanne, sest subjektiivsust on vähem.

Tartu büroo puhul on hea meel, et mõtted õnnestus ellu viia. Vahelduseks tegime midagi omanäolist. Lemmikkandidaat oli hoopis ajalooline villa Pärnus: ühtpidi hästi renoveeritud, teistpidi värske, modernne ja uueilmeline.

Lugu ilmus esimest korda Moodne Kodu kuukirjas 22. detsembril Eesti Ekspressi vahel.