OMA PESA: L-elementidest plaatvundament – lihtne lahendus, palju küsimusi

Nädalake on ehitusjuttu vahele jäänud, kuid nüüd naasesime puhkuselt ja on aeg kirjutada täpsemalt, mis vahepeal tehtud. Pikemalt tuleb juttu vundamendist, mis on praeguseks valmis saanud. Kindlasti pakub see nii mõnelegi huvi, sest tegemist ei ole Eestis veel väga levinud tehnoloogiaga.

Tegu on L-elementidest rajatud plaatvundamendiga, kus nii elemendid kui ka soojustus on valmistatud vahtpolüstüroolist ehk lühendatult ja rahvakeeli EPS-ist. Sellise vundamendi rajamisel on väga tähtis õigesti tehtud aluspinnas, kuhu peale laotakse elemendid ja soojustuskihid. Kui tavaliselt kujutatakse vundamenti luues ette suurt ja sügavat auku, siis meie puhul jäi sügavuseks 20-60 cm, sõltuvalt sellest, kui kiiresti tuli kandev pinnas vastu.

Kindlasti tekib mõnel küsimus, et miks me ei kaevanud ühtlaselt sügavat auku? Sellepärast, et ei tekiks vanni efekti, kus vesi jääb kandva pinnase peale seisma. Vee kogunemist ja sellest tekkivat külmakerget ennetades on oluline, et vesi saaks ära voolata loomuliku kalde abil või drenaažiga.

Eelpool sai mainitud, et sellist tehnoloogiat kasutades ei ole Eestis just väga palju vundamente rajatud. Plaatvundamendid on küll populaarsed, kuid need ehitatakse enamjaolt külmumispiirist allapoole. Nii tekkis ka palju arvamusi ning arvajad jagunesid kahte. Negatiivse poole pealt toodi välja, et selline vundament võib kergelt murduda ning on ohustatud külmakergetest, vajumisest ning konstruktsiooni nõrkusest. Positiivsena toodi välja, et ei tasu olla kinni iganenud arusaamades ning tänapäeval on uusi tehnoloogiaid ja materjale ning lähtutud on rohkem teaduslikust poolest, millele tugineda.

Traditsiooniliselt lähtutakse sellest, et mida rohkem materjali kulutada, seda tugevam ja kindlam konstruktsioon tuleb, kuigi õigesti kasutades võib sama tulemuse saavutada vähema materjalikuluga. Mainin siinkohal ära, et vundamendi ehitusel võttiski kõige suurema ajakulu vastuste otsimine, sest proovisime enda jaoks läbi mõelda kõik plussid ja miinused. Selleks kuulasime ära mõlemad osapooled, kogusime infot välismaa tootjatelt ja ehitajatelt, lugesime Tallinna Tehnikaülikooli tehtud uuringuid ning pidasime nõu inseneridega. Pärast kogu seda juurdlemist ja arutelusi jäime endale kindlaks ning otsustasime ikkagi plaatvundamendi ehitada. Peamiseks põhjuseks oli kiire ja lihtne rajamine ning tehnoloogilised omadused. Lõppkokkuvõttes võib öelda, et kõik, mis on vanasti tehtud, ei tähenda, et on alati õigesti tehtud.

Kui ehituse juurde tagasi tulla, siis sai augu täiteks tellitud mitu suurt veoautotäit liiva, mille mahuks oli ca 150 tonni. Siinkohal on oluline ära märkida, et liiva kulus algsest arvestusest rohkem, kuna vahepealsete pinnasetihendamistega oli vaja aluspinda tõsta. Miks me valisime täitematerjaliks liiva? Valida oleks olnud erinevate materjalide vahel nagu näiteks killustik, paekiviliiv vms. Meie valisime liiva, sest see on soodam, täitematerjalina väga tihe ning ei ole külmakerkeline.

Enne L-elementide paigaldamist käis geodeet objektil ja märkis vundamendi välisnurgad täpselt krundile. Seejärel looditi liivapinnas lõplikult õigele kõrgusele, et kõik ääreelemendid jääksid samale tasapinnale. Kõigepealt rajati kogu välisperimeeter ning kontrolliti, et diagonaal- ja pikkusmõõdud vastaksid vundamendiplaanile. Selleks, et vältida liiva lendlemist, paigutati ka põrandaalune isolatsioon kohtadesse, kus ei olnud vaja rajada kanalisatsioonitorustikku. Seejärel alustati kanalisatsiooni rajamisega ning siinkohal oli kõige olulisem jälgida, et torustike kalded oleksid õige nurga all. Samuti käisime ja mõõtsime hoolikalt vundamendist väljatulevate torude otste asukohti, et hiljem wc-pott keset elutuba ei ilutseks. Pärast kanalisatsioonitorude paigaldamist ja mõõtmisi sai ka põrandaalune soojustus paika pandud.

Meie majale tuleb ka tsentraaltolmuimeja, mille jaoks oli vaja rajada torustik ülemisse EPSi kihti. See töö kestis vaid mõned tunnid ja kui tehtud sai, siis kaeti soojustus ehituskilega ning asuti paigaladama veetorustikku. Kuna otsustasime topeltarmeeringu kasuks, siis paigaldati järgmiseks esimene armatuurkiht, mille peale laoti põrandaküttetorustik ning kõige lõpuks pandi teine armatuurkiht.

Plaatvundamendi puhul on üheks kõige tähtsamaks kohaks betoneerimine.

Meie maja puhul sai valatud 100 mm paksune betoonplaat (vundamendi ääred 200 mm), milleks kulus 26 m³ betooni. Valamise puhul oli oluline seda järjestikkuselt teha, et ei jääks sisse pikemaid pause. Seetõttu sai ka neli seguautot 20-minutilise intervalliga tellitud. Peale viimast autot tehti lõplikult betoonitihendajaga kogu vundament üle ning kontrolliti veelkord kõrgusi. Seejärel kaeti kilega ning vundment jäi ootama järelhooldust, mis tehakse teemantlihvkettaga kümne päeva möödudes.

Väikse vihjena saab öelda, et loodetavasti juba kolme nädala pärast saan teile pildis ja/või videos näidata maja püstitust ja katuse alla saamist.

---

Laura teistele tegemistele saad pilgu peale heita tema blogis nautigehetke.com.