Midagi uut ja midagi vana — avarusega täidetud metsavahitalu

Vana metsavahitalu Lääne-Virumaal pole tihnikust sisse piiratud, see seisab metsa ja mere piiril, olles avatud tuultele ja valgusele. Neljaliikmeline perekond, kes iga päev töö ja kooli tõttu Rakveres elab, kutsus vanasse majja avarust ja funktsionaalsust juurde tooma sisearhitekti Liis Tarbe.

1928. aastal ehitatud vana metsavahimaja praegused omanikud, eestlanna ja tema ameeriklasest abikaasa, unistasid majast juba ammu enne selle omanikeks saamist. See on pika ajaloo ja hea tundega maja, mis asub nii metsa sees kui ka mere ääres, pole linnast liiga kaugel ning on samas ikkagi keset vaikust ja rahu. Ainus asi, mida mõnda aega seal sees elanud perekond pidi tunnistama — see polnud just kõige mugavama planeeringuga ja ehkki kogu pere lemmikkoht, polnud see üldse ka nende pere nägu.

Hobikokast perenaine armastab korraldada õhtusööke nii Eesti kui ka Ameerika sõpradele-sugulastele ning vanasse majja sobiva funktsionaalse ja kauni köögi loomine oli suvekodu uut interjööri luues üks olulisemaid eesmärke.

Külalislahke ja väikelinna pereema stereotüübist kaugel olev perenaine on täiesti juhuslikult hobikokk, kes pealtnäha mängleva kergusega planeerib ja valmistab sõpradele imelisi õhtusööke — mis tähendab, et ta vajas korralikku kööki ja pikka lauda, mille taha kõik sõbrad õhtuti koguneda võiks.

Sellele polnud kohta. Esimesel korrusel oli liiga palju väikeseid tube, samas polnud kusagil jällegi piisavalt magamistube. Nad tahtsid oma asju, oma värve, oma ruumi.

Nii helistasid nad Liis Tarbele, kes oli perele linnakodu juba loonud, ja hakkasid oma unistuste suvemaja ehitama. Kuna linnakodu on modernne, oli selge, et kõigi sinna mittesobivate ideede elluviimiseks peab maakodu olema romantilisem, pastelsem, andma oma koha vanadele asjadele, isegi mõistlikule kogusele pitsidele ja satsidele.

Luksuslikult avar vannituba on maja metsavahitaluaegadega võrreldes kõige suurem muutus.

Tõepoolest tuli maja hakata tegelikult ehitama. Ehkki maja ümber jalutades ei või seda aimata, on valgusküllane veranda värske lisandus, sest mitte mingit muud kohta pikale söögilauale välja ei mõeldud. Tuulisel põhjarannikul pole isegi suveõhtud väljas varem veranda kohal olnud terrassil einestamiseks alati kõige mõnusamad, see maja on aga mõeldud aastaringselt pelgupaigaks, mitte vaid paaril palaval suvepäeval jahutuse otsimiseks.

Söögilaua kohal olevad valgustid on samuti vanad, varem olid need lihtsalt vasksed seinalambid. Need võeti tükkideks lahti, värviti üle, otsiti sobivad laekinnitused ja juhe.

Maja, kuhu ei ostetud ühtegi uut asja
Esimene korrus muutus seest veranda lisamise ja mõne seina mahavõtmisega tundmatuseni. Enne tervitasid majja sisse astujat väikesed hämarad ruumid, nüüd sai sellest üks suur avatud pind, mis end maja keskel asuvate pliidi ja ahju ümber lahti kerib, avades ümber massiivse korstnajala tiirutajale iga nurga tagant uue õdusa ala.

Edasi loe ajakirja Diivan juuni-juuli ühisnumbrist. Osta värske number poest või telli www.ajakirjad.ee!