Suurest tahtest ja unistusest sündinud 24 m2 kodu

Korter Kalamajas sündis suurest tahtest ja unistusest ise üks kena koduke nullist üles ehitada. Hakkaja ja hea silmaga noor insener Jako Järvsaar leidis täiesti kasutuskõlbmatu pisikese pinna, puhastas ja lammutas kõik maha, istus mõnda aega keset tühjust ning unistas ja joonistas. Kümneid kordi mõtles ta ümber ja alustas uuesti valgelt lehelt. Erinevaid ideid ja uusi mõtteid oli palju ning mida avatumad on silmad, seda rohkem neid ka tuleb.

Jako räägib lähemalt, kuidas tema pisike, kuid väga eriline korter uue elu sai.

Kui kõik ideed said lõpuks paika ja paberile, hakkasin vaikselt nokitsema, nii ta kuju võtma hakkaski. Aega läks kaua, aga asja sai. Eks kuldsete kätega isa ja head sõbrad-tuttavad andsid ka ikka oma panuse.

Oluline oli ise rahule jääda iga detailiga. Ükski pisiasi ei tohtinud olla „käib kah“, kõik pidi olema täpselt nii, nagu olin vaimusilmas ette kujutanud. Eks see nõudis minult nii mõnedki ööpäevad, kuud ja ehk aasta rohkem, kui sellise pisikese kodu tegemine võiks eeldada ja rohkem katkiseid küünarnukke, kui ühelt kontoritöötajalt võiks oodata, aga ma ei suutnud suuremas osas töödes usaldada ühtegi ehitusmeest. Teadsin, et kui ise teen, siis tean, mis on seina sees peidus ja mis on selle juhtme otsas, millest tuleb valgus.

Kuna korter on tõesti väga pisike (vaid 24m2), oli oluline planeerida kogu pind tervikuna nii, et kõik vajalik oleks olemas, ja et igal asjal oleks oma kindel koht. Mahutada oli vaja esik, ruumikas garderoob, praktiline pesumasinaga dušširuum, köök tööpinna ja eraldi sööginurgaga, valgusküllane ja mugav lugemisnurk, inspireeriv kodukontor ja magamisala, mida oleks tänu paljudele patjadele, võimalik kenasti kasutada diivanina. Lõpuks jäi ruumi ülegi.

Kõige raskem oli leida aega. Käin tööl, puhkuse ajal tahaks reisida või suvekodus murul lamada. Ja siis tiksus koguaeg peas, et Kalamajas on ootamas üks poolik projekt, mis tahab valmis saada. Kui olin nädal aega järjest iga vaba momendi seal, siis oli kõik muu unaruses. Kui olin kodus ja sõitsin mööda Eestit, oli korter unaruses. Korteri ehitamiseks vahendite leidmine oli kindlasti teine valukoht. Mul ei olnud selleks kuskil mingit eraldi eelarvet, et muudkui lähen ja ostan, mis meeldib. Käisin ja otsisin odavaid lahendusi, palju meisterdasin ise.

Kui mõni ilus mööblielement internetis silma jäi, siis sõitsin jälle second-handi ja vaatasin sellise pilguga, et millest annab midagi ringi teha. Plekist prügikastist sai laelamp söögilaua kohale. Palju kasutasin ehituspoodidest leitavaid erinevaid vineerkaste — nendest said raamaturiiulid, madal seinakapp ja ratastega tumba. Ka PVC kanalisatsioonitoru ja traadist kartulikorv muutusid lampideks.

Tahtsin valget ja avarat ruumi, kuid püüdsin siiski läheneda asukohast lähtuvalt. Unistasin laiadest liistudest ja laedekoorist, ning teadsin kohe alguses, et vanale puitpõrandale, oma lugematute roostest naelaaukudega, tuleb anda uus võimalus. Kuna korteri vana kalamaja profiiliga laelaudist ei õnnestunud säilitada, tahtsin siiski leida muu mooduse laudise kasutamiseks.

Väikese ruumi puhul pidasin oluliseks, et erinevaid materjale ja pindu oleks vähe ning need, mis kasutuses, läbiksid kogu korterit. Nii saigi kasutatud tumedat diagonaalset plaati duširuumis ja köögi töötasapinna taga ning laudist köögiosa laes ja ka voodi tagaseinas. Mustaks värvisin töönurga seina ning samuti esiku lae, mis oleks valgena muutnud väikese esiku visuaalselt liiga kõrgeks. Palju olen kasutanud peegleid, et püüda kinni maksimumi tuppa langevast päikesest ning muuta pisike korter avaramaks.

Sõbrad ütlevad, et kui minusugune ülemõtleja tahab midagi ise teha, siis peab ikka keegi kõrval olema, kes igakord terava esemega suskab, kui liiga pikalt millelegi mõtlema jään. Vahel on parem kohe ära teha, kui kaaluda ja vaagida ja lõpuks ikka samasse kohta tagasi jõuda. Siis on hea, kui on keegi, kes tuletab meelde: „Tee see asi lõpuks ära! Ära mõtle rohkem.“

Jako võttis osa ka moodnekodu.ee fotovõistlusest “Minu stiilne kodukontor” ja pälvis lugejate lemmiku tiitli.