Haljastatud katus püüab pilku — kuidas rajada murukatust

Murukatusel või haljastatud katusel on mitmeid häid külgi. See on loodussõbralik, suvel kaitseb kuuma ja talvel külma eest. Haljastatud katus on kõrge tulekindlusega ja soosib igati rohelist mõtlemist — aitab koguda sadevett. Kuidas rajada murukatust? Loe lähemalt ja vaata pilte!

Katusehaljastuse taimede valikul on kaks peamist kriteeriumi: kõige olulisem on see, et liigid sobiksid ja peaksid vastu kohalikele tingimustele, teiseks tuleb arvestada ka liikide visuaalset väljanägemist, seda just siis, kui katus on nähtav ja moodustab olulise osa üldisest ümbruskonna kujunduskontseptsioonist.

Lisaks sellele, et liigid peavad vastu pidama külmale, põuale ja tugevale tuulele, peavad nad olema vastupidavad ka vihmarohketele perioodidele ning ka liikide kasv peaks olema normaalne. Temperatuuridele on eriti tundlik taimede juuresüsteem ning karmide talvede korral võivad taimedel esineda külmakahjustusi. Taimede visuaalse väljanägemise tagab eelkõige korralik kasvusubstraat.

Kui on sooviks katusele luua madal haljastus, siis soovitan kasutada erinevad kukeharjaliikide segu — oma värviküllase lehestiku ning erineva õitseaja- ja värviga suudavad nad katuse väljanägemise kena ning huvitava hoida terve vegetatsiooniperioodi. Väga hästi sobivad katustele harilik kukehari (kollased õied, õitseb intensiivselt juunis), valge kukehari (punakad lehed, valged õied, õitseb intensiivselt juulis), roomav kukehari (roosakad õied, õitseb juunis-juulis) ja kuuetine kukehari (kollased õied, õitseb juunis-juulis).

Hilissuvisesse perioodi lisaksid katusel kindlasti värvi (ja ka meeldivat aroomi!) liivateed — sobivaimad oleksid nõmm-liivatee ja paljalehine liivatee, mille õite värvus varieerub helelillast tumelillani. Meeles tuleb pidada aga seda, et Eestis on vegetatsiooniperiood võrreldes Kesk-Euroopaga tunduvalt lühem (keskmiselt mai keskpaik kuni augusti lõpp) ning seetõttu jääb ka meie katusehaljastus sealse olukorraga võrreldes pisut kahvatumaks.

Reegliks on, et mida õhem on kasvupinnas, seda lühem on sobivate taimede nimistu ning seda spetsiifilisemaks muutub ka taimede kohanemine katusekeskkonna kindlate tingimustega.

Õhukese substraadikihiga ja kukeharjalistel-domineerivatel kooslustel on tõenäoliselt aga limiteeritud bioloogilise mitmekesisuse väärtus — samas võib aga tulevikus paljude uute rohekatuste rajamise tõukejõuks olla just eluslooduse ja elupaigalisuse aspekt. Saksamaal ja Šveitsis on järjest enam populaarsust võitmas nö niidutüüpi katusekooslused, mida iseloomustavad ümbritsevast loodusest pärit taimeliigid. Paljud sealsed liigid on maastikupildist tänu intensiivsele ehitustegevusele kadunud või kadumas ning katusehaljastuse kaudu on võimalik olukorda kasvõi veidikenegi leevendada.

Katuse konstruktsioonid ja koormused. Põhimõtteliselt on kergmurukatuseid oma kerguse tõttu võimalik rajada mistahes olemasoleva hoone katusele — lisatav koormus vett täis olles ~25-65 kg/m2.

Katusekalded. Rajamiseks ideaalne katusekalle kuni 10% — toimub isevoolne äravool, rajada saab aga kuni 30% kaldega katusele — kuid sellisel juhul suuremad rajamiskulud (vajalikud lisakulutused kasvupinnase paigalhoidmiseks jmt).

Aluskatus ja isoleerimine. Aluskatus peab olema vettpidav, meeles tuleb pidada ka seda, et paigaldatav rohekatus saaks korralikult isoleeritud juuretõkkega ning hoolikas tuleb olla katuse isoleerimisel — vead vettpidava kihi paigaldamisel võivad olla otsustavad!

Vajaminevad kihid ja nende paigaldamine. Katusehaljastuse puhul on olulised kõik järgnevad kihid katuse poolt vaadatuna: juuri ja vettpidav kiht, dreenikiht, dreeni puhtana hoidev kiht (nt geotekstiil), vett salvestav kiht (nt mineraalvill), kasvupinnas ja haljastusekiht. Katuse rajamisel tuleks võimalusel ette näha ka kastmiseks vajaminevad konstruktsioonid (seda eriti suurmajade ning kõrgemate hoonete ning suurte katusepindade puhul), et vältida hilisemat nö kastekannuga katusel käimist. Kergmurukatuse paigaldamine on suhteliselt kiire ja lihtne ning sellega on võimalik ka iseseisvalt hakkama saada.

Vastupidavus. Kui haljastusse on valitud sobivad taimed ning kõik vajaminevad kihid on kvaliteetsed ja hästi paigaldatud, siis võib öelda, et selline katus on igavene. Hetkel on selliste katuste rajamisekogemus 35-40 aastat. Antud haljastus kannatab vaid lühiajalist tallumist! Juhul, kui katusel soovitakse ka edaspidi käia, tuleb selleks rajada spetsiaalsed käimisrajad ada laudadest platvorm.

Rajamisaeg. Taimestamise seisukohalt on sobivaim rajamisaeg mai, augusti lõpp- septembri algus. Katusekihte võib paigaldada sobivate ilmastikuolude korral aga aastaringselt.

Hind. Puhtalt materjali kuluks võib arvestada 12-23 €/m2, lisaks taimestamine ja tööjõukulu. Kokku ~28-45 €/m2. Hind sõltub suuresti katusekaldest ja soovist haljastuse väljanägemise osas. Murukatuseid on võimalik rajada ka nö valmiskujul — ehk haljastus viiakse katusele ettekasvatatud matina, selliste katuste puhul jääb aga maksumus 64 €/m2 ümber.

Ka katuse hoolduse puhul tuleb mõningaid aspekte arvesse võtta:
Väga oluline on haljastuse hooldus selle rajamise alguses — katusehaljastust on vaja regulaarselt kasta esimese kahe kuu jooksul (kuivade ilmade puhul iga päev vähemalt 30 min) ja edaspidi kuivematel perioodidel. Põhimõtteliselt tuleb jälgida, milline katus välja näeb — kui taimed hakkavad kuivama, oleks vajalik lisakastmine. Antud haljastus talub lühiajalist läbikuivamist ja ka lühiajalist liigniiskust, mõlema faktori pikaajalisus mõjutab aga oluliselt taimede arengut ning katuse väljanägemist.

Lisaks külvatud liikidele võib katusele ilmuda ka teisi liike, mis ühelt poolt võivad katusele levida tuule ja lindude poolt kaasatoodud seemnetega ning teiselt poolt leidub kasvusegus olevas mullas alati erinevaid taimede seemneid. Katusehaljastuse nö täiskasvanuks saamise perioodil ilmub taimestikku rohkesti ka umbrohuliike (võilill, malts jmt), mis aga taanduvad põhitaimestiku arenedes (jäävad toiteainete konkurentsis põhiliikidele alla).

Katusetaimede osas tuleb katust aeg-ajalt (suve jooksul paar korda) üle vaadata ning eemaldada katusematerjale lõhkuda võivad tugeva juurestikuga ebasobivad liigid (nt mesikalised, nõgeselised, ohakas, puju, erinevad puude seemnetest kasvama hakanud liigid jmt).

Taimestikku ei ole vaja niita — niitmisevajaduse elimineerivad taimed ise — kuna konkurents toitainete osas on katusel piiratud, siis ei saavuta ükski liik katusel oma maksimaalset suurust ja kasvuvõimsust (võrreldes nt tavaaias kasvamisega).

Taimede eduka kasvamise tagab korralikult kokkusegatud ja õiges vahekorras olev kasvusubstraat! Ebakvaliteetne kasvupinnas avaldab eelkõige negatiivset mõju taimede kasvule ja katuse väljanägemisele. Kerghuumuskatuste puhul koosneb kasvusegu valdavalt erinevat fraktsiooni kergkruusast, savist ja mullast, mille omavaheline osakaal peab suhteliselt hästi paigas olema (kasvusegu vee läbilaskmisvõime peab olema optimaalne, et vesi ei voolaks otse kõigist kihtidest liiga kiiresti läbi ega vastupidi, vesi ei jääks liiga kauaks kihtidesse).

Kerghuumuspõhine katusehaljastus ei vaja lisaväetamist — taimed peaksid hakkama saama substraadist ja sadeveest kättesaadavate toiteelementidega. Samas on siiski soovitav korraliku hooldamise ning soodsate ilmastikutingimuste puhul haljastuse nö kehvemaks muutmise korral (nt taimede kasv on pidurdunud) lasta kasvusegust määrata toiteelemendid ning vastavalt tulemustele katusehaljastust aeg-ajalt väetada.

Pikaajaline üle 30 cm lumekiht küll ühelt poolt kaitseb taimi liigse külma eest, kuid teiselt poolt piirab taimede õhuga varustatust, seega võiks üleliigse lume katuselt eemaldada, kuid kindlasti tuleks alles jätta mõnesentimeetrine lumekiht otsese külma kaitseks. Negatiivset mõju avaldab lumega katmata haljastusele ka üle 20-kraadine pakane, mille tõttu võib haljastus kas täiesti hävineda või tekkida taimedel külmakahjustused.

Allikas: Maakodu