Disainer Jaanus Orgusaar: Mind huvitab endiselt ruumi olemus
Üks enim rahvusvaheliselt tunnustatud Eesti disainereid Jaanus Orgusaar rääkis Eve Arpole geomeetriast, oma loomingust, maailma ressurssidest, energiate talitsemisest ja tulevikuplaanidest.
Sa oled liikunud väikeselt suurema suunas – lõpetanud moe eriala, disaininud riideid ja jalatseid. Nüüd tuntakse sind eelkõige väikevormide ja aiamaja Noa järgi. Tundub loogilise jadana. Kuhu edasi?
Üldiselt ma ei pitsita end üleliia selliste küsimustega, et«kuhu edasi». Olukord voolab iseenesest mingis suunas, loodan, et õiges. Peamine, et endal oleks huvi asja vastu, jätkuks elevust, et midagi luua. Liigun pigem lähtudes isiklikest praktilistest ja esteetilistest vajadustest. Nii tundub mulle loomulikum asjadest selgemat pilti säilitada – keskenduda olulisele, katsetades erinevaid võimalusi. Selle teekonna kulminatsioonina võib sündida midagi, mis ka teisi kõnetab ja ka neile vajalik on. Tundub, et see on tänapäeva probleem, et inimesed ei tea, mida teha, samas tunnevad vajadust ja survet kuhugi kuuluda, unustavad sootuks oma isiklikud purjed. Kuhu edasi? Üldisemalt vastates huvitab mind endiselt ruumi olemus.
Efektne kõver riiul Dune sobib nii elutuppa kui ka kodusesse raamatukogusse- tööruumi. Riiul on mõõtmetega 2500 × 2500 mm, mis arvestab laekõrguse standardiga, ehkki võimalik on tellida ka erimõõtudega riiul. Dune on 12 mm paksusest vastupidavast ja isegi veekindlast vineerist.
Arhitekt tegeleb ruumiga, kus liigub keha. Sinu alguspunktiks on olnud keha, mis paikneb ruumis. Tajud sa erineva lähtekoha tõttu erinevust oma loomingus?
Erinevus tuleneb juba sellest, et ma ei saa end pidada arhitektiks, ka praktilises mõttes olen siiani pigem maketi tegemise tasandil. Olen tegelenud käepäraste väikevormide loomisega, nagu seda on ka Noa, mis realiseerus jällegi isiklikest praktilistest vajadustest. Alguspunktiks n-ö kavandamise faasis pean keha või pigem meele mingit singulaarset olekut, mis jälgib ruumi – seda võib tinglikult nimetada auraks. Sealt algab ka kõikvõimalike suhete ja proportsioonide loomine.
Oled pühendunud püha geomeetria uurimisele. Mida sa oma teekonnal avastanud oled?
Olen leidmas kõike seda, mis on juba algusest peale olemas. Seda, et kõik on omavahel seotud, dünaamiline oma sünergeetilises koosluses. Eessõna «püha» on omistatud inimese poolt, kes sellest geomeetria olemusest vaimustus. Algupäraselt on aga geomeetria ikka looduse (kõiksuse) osa, mida ei saa üle- ega alahinnata. See on looduse ja inimese vaheline keel. Vanas Süürias hoiduti jumala näo maisest kujutamisest, seda kompenseeriti geomeetrias ja ornamentikas. Leidsin mõni aasta tagasi enda jaoks bioonilise arhitektuuri, mis toetub samadele algallikatele, püüab neid mõista, neist lähtuda.
Kasevineerist laevalgusti 8Cells joonistab laele ja seintele müstilisi varje.
Kasutad enamasti materjalina vineeri. Millest selline valik?
Eeskätt selle materjali sobivate omaduste tõttu. See on ühtviisi jäik (tugev) ja painduv. Formaat lubab suurepinnalisi lahendusi. Mulle on oluline materjali ja tööaja säästlikkus, mida võimaldab nutikas detailipaigutus CNC-pingi jaoks. Kui mõelda kaasajal toodetavale mööblile, on vineer märksa kestvam ja meeldivam kui saepuruplaat. Disainis on jätkuvalt meeldivaim suund, mis on orienteeritud kergusele ja tugevusele, pigem lennundusest üle võetud. Vineer on ka rahaliselt veel kättesaadav, kuigi hinnad kogu aeg tõusevad.
Kas sa oled oma teadmisi-kogemusi õpetades edasi andnud, tunned selleks vastutust?
Teadlikult pole sellele mõelnud. Tunnen aukartust mis tahes teadmiste edasiandmise ees. Samas püsib lootus, et tehtud tööd kõnelevad minu eest ja pakuvad mõtteainest.
Oled iseenda klient ja tööandja. Kas su looming on alati alguse saanud sinu enda impulsist või ka mõnest tellimusest?
Valdavalt enda impulsist jah, kui selline sõltumatu impulss on üldse võimalik. Aga on olnud tellimusi, mis on leidnud kooskõla kliendi analoogse nägemusega ja millest olen hiljem arendanud seeriatoote, näiteks riiul Dune.
Kuidas Noal läheb? Rõõm on lugeda uudiseid, et Noa rändab välismessidel ja seda kajastavad olulised disainiblogid.
Elektrooniliselt läheb Noal hästi jah, see on ka mitmesse raamatusse, arhitektuuriatlasesse sattunud. Oma väikese ruumala formaadis paistab see palju huvi tekitavat, eeskätt vist tavatu, impressiivse geomeetria tõttu. Seesama ebastandardsus on aga ka kohalike majatootjate jaoks komistuskivi mõistliku hinna kujundamisel. See on arusaadav, kuna lähtutakse väljakujunenud liinidest, töövõtetest. Selle maja puhul on juba moodulite ühendusnurk kõike muud kui 90 kraadi. Vaja oleks uut kompleksset lähenemist, et säästa materjali, tööd, raha. Praegu on selle hind osutunud takistuseks, päringuid ja soovijaid on saja kanti, millest ükski pole realiseerunud, kuna hinda peetakse liiga kalliks. See vajab süvenemist ja tootja siirast huvi ning nägemust. Selles mõttes on kahjuks kogu PR-mull tühja läinud, kuna pole tegelikult leidnud õiget tootjat, ja kõik päringud on lõppenud ümmarguse nulliga. Isiklikul Noa pardal on valmis teine moodul, mis ootab kevadet ja siseviimistlust.
2012. aastal toimunud näitus «Nautilus Pompilius» tõi vaatajan alg-geomeetriast inspireeritud arhitektuursed objektid ja tootedisaini.
Kas ja kuidas hoiad ennast kursis sellega, mida disainerid ja arhitektid mujal maailmas teevad? On sul mõttekaaslasi, kellega kogemusi vahetada?
Ekstra ei hoia, aga vähesegi huvi puhul on info igalt poolt niikuinii kättesaadav. YouTube’ist vaatan põhiliselt, kuidas on ehitatud Dome’e ja Zome’e, kuidas lahendatud konnektoreid, vundamente. Praktilist laadi kogemuste vahetamine huvitab. Tänapäeva maailmas, kus asju on liiga palju, ei saa arhitektiddisainerid enam vanamoodi jätkata.
Mõtled sa disainides maailma ressurssidele?
Jah! Vahel on see tõsine väljakutse mõnda väljakutset mitte vastu võtta. Meenub juhtum, kus tuntud arhitektil, kelle töödest isegi vaimustusin, valmis suursugune objekt – lennujaam kõrbes, kus seda tegelikult ei vajatud. «Obelisk» tänapäeva kaootilisele laristamisele. Maandus vaid mõni lennuk. Eks see ole inimesele omane ja inimlik – vaimustumine oma võimetest, leiutistest joovastuda nii, et on raske üldpilti aduda. Asjade sisuline vajalikkus tekitab ikka aeg-ajalt küsimusi. Sealt ka püüd praktilisuse poole.
Kuidas su kodu välja näeb?
Sassis. Rüblikud möllavad.
Mida ootad 2015. aastalt, mis sul plaanis on?
Globaalses plaanis – mir, družba, festival! Võib tunduda pateetilisena, aga ajad on nagu tagasi lapsepõlves, tuumasõja oht ja sõda. Et inimesed oskaksid oma energiaid talitseda, mis on eelmiste tsivilisatsioonide hukuks olnud. Isiklikus plaanis loodan, et Noa leiab tööstusliku lahenduse ja murrab sellest virtuaalmullist välja. Et saaksin kevadel püsti uue kuppelkasvuhoone, millest loodan ka seeriatoodet tekitada.
Jaanus Orgusaar
Jaanus Orgusaar on lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia moe eriala (1999). Ta on võitnud kahel korral grand prix’ moekonkursil Supernoova (2000 ja 2002), korraldanud isiknäitusi, nende hulgas Kunstihoone galeriis 2009. aastal toimunud valgustite, mööbliesemete ja ruumielementide näitus «11», mille eest pärjati teda Kultuurkapitali aastapreemiaga. 2008. aastal pälvis Jaanus Orgusaar Bruno disainiauhinna, ta on osalenud mitmel rahvusvahelisel disainibiennaalil (St Etienne, Prantsusmaa), teinud kostüüme filmidele (Veiko Õunpuu «Püha Tõnu kiusatus» jt) ja teatrietendustele, kujundanud telesaateid («Ärapanija», «Jan E. Uuspõld Show» jt) ning osalenud loendamatutel moe-ja disainiüritustel.
