Torupillimängija Sandra Sillamaa kodus: Pesa, mis pakub igal sammul põnevaid üllatusi

Sandra Sillamaa Kalamaja vaikses sisehoovis asuvasse koju astudes tekib kohe tunne, et sind oodatakse seal. See on täiuslikult boheemlaslik, sest igal asjal siin on oma lugu. Sandra ütleb, et kui ta jääb vahel mõnda asja vaatama, siis meenuvad just need toredad hetked, mis teda selle eseme ostmisel või saamisel valdasid ja mis põnevad-naljakad seigad juhtusid. Ja kui palju on oma kodu kujundamisel tööd tehtud — sõprade abiga väga palju!

Sandra jagas end 3-aastase õpinguperioodi ajal Stockholmis kahe linna vahel. Naastes puudus kohe julgus väikesest kodulinnast lahkuda, kuid ühel hetkel sai otsus tehtud. Kalamajja kolis Viljandist pärit Sandra kaks aastat tagasi. Vaikses ja kinnises sisehoovis asuva maja korterisse oli eelmine omanik kujundanud väga ilusa kodu, kuid Sandra oli hakkamist täis ja tahtis kõike võimalikult autentsel moel taastada ja enda nägu teha.

Kipsplaadist seinte alt tulid välja ehtsast puidust seinad, laetaladki said endise ilme. Magamistoa ühes seinas sai samuti naturaalne puit valguse kätte toodud. Tööd oli ohtrasti, sest osaliselt oli puit põlenud ja et sellest asja saaks, siis sai seda soolapritsiga puhastatud. Puidu süü on nüüd ilusti näha ja struktuur sõrmede all tuntav.

Kõige raskem ettevõtmine oli puhastada lubikrohviga kaetud ahi. Kivi kivi haaval toksis Sandra koos sõbrannadega krohvi maha ja lõpuks vaatas sealt vastu punastest tellistest ahi.

Uhke diivani elutoas leidis Sandra ostuportaalist tänu sellele, et oli kodus haige ja tal oli aega internetiavarustes ringi luusida. Selline kaunitar maksis vaid 50 eurot. Rõõm oli seda suurem, kui diivan nägi päriselus isegi parem välja kui müügikuulutuse piltidel.

Asjade ostmisega on Sandral omamoodi suhe. Kuna poes on ilusad sisustusasjad siiski pigem kallid või ülehinnatud, siis heidab ta lihtsalt pilgu peale ja kui mõni asi väga meeldib, siis teeb ise järele. Taas üks viis ennast välja lülitada ja nautida tulemust. Muusikuna on tihti nii, et loomise ja tulemuseni jõudmine on pikk ja emotsionaalne protsess. Muidugi ei saa üle ega ümber ka ostmisest. Sandrale meeldivad kohalikud vintage-poed, Kui asi ikka väga meeldib ja hind sobilik, siis ostab Sandra selle ära — küll koha, kuhu paigutada, leiab hiljem. Näiteks on soetanud ta lampe poest Les Petites. Kõige kallimad ostud on olnud ilmselt redisainitud söögilauatoolid OOT-OOT Stuudiost ja söögilaud salongist Tamara1965. 

Oma ema sünnikohast Setumaalt on Sandra kodus mitmeid killukesi. Näiteks olid koridoris kandilise disainiga lülitid, kuid soov oli asendada need retrohõnguliste ümmargustega. Lülitite ümber jäi haigutama auk ja et mitte suurt tööd ette võtta, liimis Sandra sinna ümber Setumaalt kaasa toodud nööri. Igati lahe idee!

Setumaalt on veel asju. Emapoolse Setomaa vanaema rahvusliku mustriga vöö on magamistoas isapoolsele vanaema heegeldatud voodikattele seltsiks.

Palju reisinud Sandra toob meeleldi mõne teda kõnetava eseme reisilt kaasa. Näiteks uksepiidapoltide peitmiseks liimis ta sinna peale Türgist toodud tassialused.

Ema 90ndatel Indiast toodud tuulekellal on oma koht.

Selle all on seinal ühe tassi killud. Suur Iittala tass oli üks lemmikuid, mis rändas Sandraga kaasas ka Rootsis, kuid üks ehitusmees lõhkus selle kogemata ja ära visata omanik seda ei raatsinud.

Vannitoa ukse kohal vajas samuti üks auk täitmist. Sinna sai pandud vanad raamatud ja ajakirjad. Idee tuli bändikaaslaselt Jalmar Vabarnalt.

Vannitoa ukselävel on Sandra jalajäled.

Pesuruumi valged keraamilised plaadid said üle värvitud. Jah, värvitud. Alusvärv alla ja peale veekindel lemmiktoon. Värvispetsid poes vangutasid küll pead, aga Sandra jäi endale kindlaks. Siiani on vastu pidanud ja ennast tõestanud! 

6 kuud tagasi võttis Sandra endale sõprade söögikoha Põhjaka juurest kassi, kes muudab kodu veel kodusemaks.

Külmkappki ei pääsenud värvimisest — siia sai peale tõmmatud tahvelvärv, mis meeldib Sandrale eriti. Tahvelvärviga on võõbatud ka kraanikausi tagune. Köögikapid on tehtud vanadest, üle 100-aastatest mõisa põrandalaudadest.

Koleda kipsiääre peitmiseks ei soovinud kasutada Sandra liiste, vaid ostis hoopis käsitööpoest mustrilist paberit ja liimis need silikooniga kaunilt liistude asemele.

Elutoa seinal on kolm paari papusid, mis on siin puhtalt sisustusaksessuaaridena. Keskmised leidis Sandra esimesena. Telliskivi kirbukal jalutades jäid kaks eurot maksnud jalanõud silma ja kuna need olid nii armsad, siis oli mõistlik papukesed ära osta. Vasakul olevad ketsid sattusid Sandra koju Selverist. Paremal pool olevad soojad ja pehmed sussid on pärit Mooste villavabrikust.

Korteris on avarad aknad ja valgust paistab siia ka katuseakendest. See on justkui ideaalne kodu kunstnikule, kuid Sandragi vajab ruumi ja avarust, sest siin annab ta aeg-ajalt kodukontserte, jagab oma kodusoojust teistegagi.

Igal juhul on Sandra nüüd omamoodi ehitusmeister, sest teadmisi on kogunenud kuhjaga. Ta teab, mis on pilliroomatt, savikrohv ja kohupiimavärv, sest need on osa tema magamistoast. Ja mis asja juures kõige vahvam — ehitustarkused on kogunenud iseenda kogemusest ja õppetundidest. Näiteks ei märkinud ta suure lammutamise käigus ära elektrijuhtmeid, tolmutamisel ei arvanud ta nii palju tolmu tekkivat ja kiled jäid panemata… Pool aastat ehitustolmu sees, kuid sära ja entusiasm pole noore muusiku silmist kadunud. Tema sõnul ei peagi kõik olema kohe valmis ja funktsionaalsusest on asi vahel väga kaugel — Sandra naudib protsessi. Nii ootab Sandra kodu naise järgmist sammu…