Helge õnnetundega maja
Kui Maikeni kodu oleks laul…
Siis soleeriks teile klassikaline põhjamaine kujundusstiil, saatjaks kõrvalmajast pärit lapsepõlvemälestused, refrään aga räägiks rannaküla rajajate pärandist. Mugavast, häid ideid tulvil majast õhkub hubast kodusust ja õnnestavat turvatunnet.
On sellel Tallinnal vast varuks üllatusi, tõdeb igaüks, kes esmakordselt Kopli poolsaarel asuvale Neeme tänavale satub. Vaid mõnisada meetrit linnakärast eemal kaardub üle künkanõlva mere poole armas tupiktänav, mis lõpeb seal, kus Paljassaare lahe lained rannale loksuvad. Ühes siinsetest 1930ndatel ehitatud majakestest on laulja ning hääleseadepedagoog Maikeni kodu. Suure uuenduskuuri käigus on erakordselt hästi õnnestunud ühendada kaasaja nõudmised maja hingega sobiva miljööga.
Küla keset linna
Karge mereõhk, avar taevas, plankudega ääristatud tänav, kus kahel pool viilkatusega majad sulnite aedade keskel… Miljöö meenutab mitmeid Läänemere-äärseid kalurikülasid — kas või Käsmus — või Nõmme aedlinna. Arhitektuuriajaloolane Robert Nerman on kirjutanud, et paljudes Neeme tänava majades elavad veel tänapäevalgi nende inimeste järeltulijad, kes 1920ndatel aastatel Pardilohuks kutsutud alal kuivenduskraave kaevasid ja rändrahne lõhkasid. Vabadussõja järel rajatud aiaasunduste ühingusse Kodu mõõdeti tollal 33 krunti, tänav ise sai nime 1930. a.
Tänaseks on pealinn selle pisikese omaette asumi endasse peitnud nagu merekarp pärli. Enamik tallinlasi ei ole selle olemasolust isegi teadlikud, sest kes küll oskaks siin kõrval laiutanud ehitusprügila tagant mingit aaret otsida? Praegu kaetakse aga jäätmaad järjest pinnasega ja haljastatakse, nii et Maikeni maja verandalt, rõdult ja õdusast tagaaiast avanev vaade muutub päev-päevalt kaunimaks. Üsna varsti on see koht nagu unelmas: kodu mere ääres, metsa sees, Raekoja platsist pooletunnise jalutuskäigu kaugusel.
Kodu kui kingitus
„Minu lapsepõlv möödus kõrvalmajas,” ütleb Maiken, meenutades naabrite omavahelist head läbisaamist ja seda, kuidas ta üle aia siia peresse külla käis. „Kui me ära kolisime, jäi mu ema siinset vanapaari nende elupäevade lõpuni hooldama. Lähedasi sugulasi neil ei olnud ja nii pärandasid nad oma maja kinkelepinguga emale. Tema aga ei jaksanud ise suurt maja ülal pidada ja kinkis selle omakorda mulle. See kodu on nagu mitmekordne kingitus!” jutustab ta.
Maja ehitusajast on säilinud ka palju vanu asju ja eestiaegset mööblit. „Meil on teada, kes selle maja omal ajal ehitas — see oli rätsepmeister Johannes Pikk,” ütleb Maiken, otsides vanast albumist üles nägusa härrasmehe portree. „Rätsepad olid auväärt ametimehed, kes teenisid hästi. Meister Johannese Singeri õmblusmasin on tänini alles — ema ütleb ikka, et selle masinaga on see maja ehitatud!”
Jalaga õmblusmasin töötab tänaseni väga hästi. „Ma pole kunagi suurem käsitöötegija olnud, aga kui maja remont hakkas valmis saama, siis õmblesin sellega diivanipatju,” ütleb Maiken.
Heade ideede allikas
Enne suurt remonti elas Maiken koos elukaaslasega vanas majas kolm aastat. Kohanemisaja jooksul jälgiti, kust käib päike, mis toimub ümbruskonnas, milline on vana maja hing. Selle järgi jõuti uues plaanilahenduses selgusele. Ka maja talvekindlus vajas parandamist — selleks soojustati seinu, kütteks aga paigaldati õhk-vesi soojuspump. Ehitustöid teostas firma TrendMaster (www.katused.eu), kelle töömehed pälvisid ainult kiidusõnu.
Kodu pidi tervikuks siduma Maikenile südamelähedane sisustusstiil. Ta on neli aastat Taanis õppinud ja jõudis seal äratundmisele, et üle kõige on klassikaline põhjamaine stiil. „Muidugi on üks asi seda ajakirjast pildilt vaadata, teine aga näha oma silmaga, kuidas see stiil päris elus toimib. Eestis on sellist kogemust vähe, seepärast kiputakse seda sageli maha tegema — näiteks valgeks värvitud põrandaid ja köögi puittööpinda,” ütleb ta.
Et suur ja kulukas töö soovitud vilja kannaks, otsustas Maiken vigade vältimiseks kutsuda appi sisekujundaja. Selle otsusega on ta väga rahul — abi paljude valikute juures muutis suure remondi märgatavalt lihtsamaks. Sisekujundaja abi on sellekski hea, et ta oskab professionaali pilguga järgida valitud stiili ja tagab, et emotsionaalsed otsused valitud teelt kõrvale ei kalluta.
Nähes internetis sisekujundaja Kadi Kärtneri kodulehte, oli Maikenil kohe selge, kelle poole pöörduda. 2013. a jaanuaris seisid nad juba koos keset tühja maja. Elutoas valati uut põrandat ja laiutasid liivamäed, külmad iilid krabistasid uste-akende ees olevate kiledega, aga visioon hakkas tasapisi kuju võtma.
Kadil oli palju häid mõtteid, kuidas muuta maja mugavaks ja huvitavaks. Peale üldise planeeringu sündis elutuppa kinnipandud ukseorva CDriiul, vanadest väikestest akendest sai seinakapp töötuppa, üks aga paigaldati siseaknaks esikuseina, nii et trepilt saab piiluda, kes koju tuli. Veranda kohale sündis rõdu, kuhu pääseb vannitoast.
Maja uue ruumijaotuse järgi jäävad tänava poole üksnes töötuba ja panipaik, privaatne avatud eluruum avaneb läbi veranda aia poole.
Kodu põhjamaises võtmes
Iseenesest ei ole klassikaline Skandinaavia stiil Eestile midagi võõrast. Küll aga tuleb silmas pidada mõnd olulist võtet. Maiken õppis Kadilt, et puitpinnad peavad olema kindlasti värvitud, mitte läbikumavad ega peitsitud. Valdav on valge värvitoon. Skandinaavia stiilile on omased laudislaed, peale ukseavade on ka aknad raamistatud puitliistudega. Kadi sõnul on selle stiili puhul esmatähtis luua just taust — õiges võtmes põrandad, laed ja seinad; mööbel on teisejärguline. Ja mõistagi on väga olulised ka aksessuaarid, rõhutab ta — stiili loovad vanad detailid. See kõik aga eeldab väga põhjalikku eeltööd ja planeeringu läbimõtlemist.
„Eesmärgiks oli järgida kindlat stiili, aga mõtlesime väga praktiliselt. Kodu peab olema mugav ja hubane, kuid ka planeering ja tehniline pool peavad toimima,” ütleb Maiken. Iga akna juurde paigaldati näiteks voolupistik — aknalauale pandud lambike moodustab õhtul valguskardina, nii et väljast vaadates tuppa ei näe, pakse kardinaid aga vaja ei ole. Kõik lambid on ühendatud paari lülitiga, millest neid saab korraga kustutada. Üks lüliti asub magamistoas voodi kõrval. Maiken nägi seda võtet Rootsis ja teadis kohe, et tahab seda kindlasti teostada.
„Tulukesed akendel mõjuvad nii ilusa ja armsana — kohe on näha, et kodu ootab!” ütleb ta.
Külalislahke kodu ja aed
Kõige rohkem on Maiken rahul köögiga, mille planeerimisele on suurt rõhku pandud. Iga detail on nii tehniliselt kui ka stilistiliselt hästi läbi mõeldud. Iga sentimeeter on arvel — juba paberil pandi paika, kuhu lähevad noad-kahvlid, kuhu maitseained. Kraanikausi ees on lihtsad nagid rätikutele, et oleks mugav kohe käsi ja asju kuivatada. Soklisahtleid saab varbaga lahti tõmmata, nurgakappides on kasutatud spetsiaalseid väljatõmmatavaid lahendusi.
Ka stilistika on muljetavaldav. Kui tavaliselt on seinakapil uks ees, siis siin on see paigutatud karkassi sisse — nagu vanasti. Kapid on seest valged, aga tagasein roheline nagu uksedki. Täispuidust köögimööbel kõigi oma nõudlike detailidega oli paras pähkel, selle valmistamisega tuli suurepäraselt toime Hiiumaa firma AS Honga.
Maikenil on alati käinud palju külalisi, ja sageli tehakse ühiselt süüa. Seepärast paigutati pliit köögisaare sisse, nii et toiduvalmistaja saab olla näoga seltskonna poole. Külalistele mõeldes on alumisel korrusel tervelt 40 istumiskohta! Ainuüksi veranda aknalaudadele mahub 16 inimest, suurt söögilauda saab jätkata kolme vaheplaadiga, istumisruumi jagub nii diivanitel kui ka köögisaare ümber.
Ja suviti saab mõistagi astuda veradauksest välja aeda — see pole küll suur, aga grilliterrassi, paari lillepeenra ja rohelise murulapiga enam kui piisav. Eelmine suvi kulus maja remondile, tänavu kavatseb Maiken oma väikesesse kasvuhoonesse taas kuus tomatitaime ja basiilikut istutada. Sellest ei taha ta enam mingi hinna eest loobuda.
