Ajalooliste hoonete õhuvahetus — kuidas maja hingama panna

Tänapäeval on renoveerimise üks esimesi tehnilisi ülesandeid hoone õhutiheduse saavutamine. Ajaloolise hoone jaoks tähendab see aga enamasti loomuliku õhuvahetuse ventilatsiooni muutumist või lakkamist. Läbimõeldud ventilatsioonisüsteemide rajamine ajaloolisse hoonesse, eriti eluhoonesse on komplitseeritud teema, millest nii arendajad kui korteriomanikud püüavad sageli mööda vaadata.

Säästva Renoveerimise Infokeskus osales projektis Cool2Bricks, mille käigus otsiti lahendusi ajalooliste hoonete energiasäästu ja nende säilitamise vastuolulistele küsimustele.

Paljud arvavad, et vana maja „hingab“ ja ka uued puitaknad tagavad loomuliku ventilatsiooni toimimise, kuid see ei ole alati nii, kuna ajaloolistes hoonetes on toimunud ventileerimine reeglina hoone ebatiheduste ning akende ja uste kaudu. Oluline roll on ka korstnalõõridel ja ventilatsioonilõõridel. Kui püütakse parandada energiatõhusust, muudetakse olemasolevat ventilatsiooni renoveerimistööde käigus enamasti vähemuse suunas.

Ventileerimine on vajalik nii inimeste kui hoonete tervise tagamiseks. Lisaks õhu puhtusele on olulised parameetrid ka sobiv niiskus ja temperatuur, mis mõjutavad ka hoone konstruktsioonide
olukorda.

Lisaks on õhuvahetus vajalik hoones toimivate tehnosüsteemide tarvis (küttesüsteemid, traditsiooniliselt ahjuküte ja teised seadmed). Ei tohi unustada, et soojuse liikumine konstruktsioonides on otseselt seotud ka niiskuse ja vee liikumisega. Kontrollitud niiskusrežiim aitab vältida kondentsvee ja hallituse teket.

Kui elada ilma piisava värske õhu juurdepääsuta hoonetes, võib see viia tõsiste kahjustusteni nii inimeste tervise kui hoonete säilimise osas. Seega tuleb vana maja ümber ehitades arvestada, mis muutusi toob see kaasa hoone ventilatsioonile ja siseõhu kvaliteedile. Sageli muudavad olukorra veelgi halvemaks siseruumide remondiks ja sisustuseks kasutatud kunstmaterjalid, millest satub siseõhku lenduvaid ja keemilisi ühendeid.

Allikas: meediapilt.ee