Rannaküla romantika: moodne puidust rehemaja rebaseuru asemele
(5)
Rannaküla suvila asub loodusliku lagendiku serval, ranna läheduses künklikul krundil. Maja vundamendile valiti kõige koledam paik - vana luitehari, mis oli täis murdunud puid ja võsa. Mõte oli hoida ümbritsevat looduse ilu vaadete jaoks. Majaesisele õrnale sambla pinnale ehitustehnikat ei lubatud: see oli majakarbi püstitajale eeltingimuseks ja sellest peeti ka kenasti kinni.
Tomomi Hayashi ja Anna Endriksoni projekteeritud suvila Rannakülas (Hayashi Grossschmidt Arhitektuur) pälvis „Aasta puitehitis 2024“ võistlusel ESTPLY puitinterjööri eriauhinna.
„Rebased olid maja asukoha heaks kiitnud, neil oli seal urg,“ selgitab maja omanik Mare Hunt. Teiseks tingimuseks ehituse alguses oligi, et tuleb ära oodata kuni rebased on pesitsemise lõpetanud ja jõuavad endale järgmiseks aastaks uue elukoha leida. Kaugele nad ei kolinud, mõnikümmend meetrit eemal maja kõrval luiteharjal on nende uus kodu. Rebasemäe on nende auks paiga nimi.
Vaheterrassiga eraldatud peamaja ja külalistekambri lahendus rajaneb rehielamu lähenemisel: ühe katuse alla on paigutatud erineva funktsiooniga ruumid. Pikkade räästastega viilkatus, mis taluarhitektuuris au sees oli, võimaldab ka talvel ja halva ilmaga maja ümber kuiva jalaga liikuda ning pakub varju terava lõunapäikese eest. Kõrge viiluga katuselt langeb lumi ise ilma rookimata alla ning jätab käigutee ümber maja kõndimiseks vabaks.
Nagu muiste, on maja südameks suur kaminahi, mille soojusest piisab ka pakasega. Kiiret toasooja annab puupliit. Vesi tuleb salvkaevust, sest rannaäärsel loodusalal on pinnavesi parem kui puurkaevu vesi. Vana aja tarkusest on majal ka kelder ja sahver ning maja alla on mahutatud veel kuur kõige eluvajaliku - näiteks talvekartulite - hoiustamiseks.
Peamaja interjöör jaguneb avatud (elutuba, köök, esik) ja suletud pooleks (magamistuba, vannituba). Selleks, et n-ö töö- ja mängutubades jalad ei külmetaks ning katusealustes ruumides suvisel ajal ei „küpseks“, oli omanikul kindel nägemus paigutada magamistoad esimesele ning töötoad teisele korrusele. „Magamistubadel on sisekatus, mis toetab peakatust, mis tekitab omanäolise ruum ruumis lahenduse“ selgitas arhitekt Tomomi Hayashi.
„Nagu ühele korralikule talumajale kohane, on terrassiharja all ruumi ühele suitsupääsukeste paarile. Vanarahvas pidas pääsukesi majalindudeks ja need pidid õnne hoidma,“ täpsustab omanik. Mare, täielik sädeinimene, naine nagu orkester, peab vajalikuks täpsustada: „Üldiselt ma taastan, mitte ei ehita. Aga seekord ei saanud, sest tegemist on pärandmaaga. Seda, mis on mõisa käest välja ostetud ja kus on juured, ei saa maha müüa. Nii olingi sunnitud nullist ehitama. Päris suur väljakutse oli!“
Mare selgitab, et maja paikneb Natura alal, kus metsal lastakse omas rütmis elada, midagi ei raiuta ja seepärast ei kasutatud ehituseks kohapealset puitu. Puuliikide poolest jällegi on maja ehitatud täpselt samadest liikidest, millest koosneb ümbritsev mets: välisvooder on peensaetud kuusk, konstruktsioon mänd ja kuusk, sisevooder ja sisseehitatud mööbel must lepp, põrand saar, abiruumid ja lihtsam mööbel kasevineer, kõik Eesti puidukodade väärindatud (Treest, Fraxinus, Raitwood, Kohila Vineer). „Isegi soojustus on puidust: puitkiud-vill - see on küll pärit Saksamaalt, sest Eestis seda ei toodeta. Nii et võib julgesti öelda, et tegu on läbilõhki puitmajaga - kõik peale ahju, katuse ja vundamendi on puidust,“ teatab Mare, uhkusenoodiga hääles.
Omanik tellis Timbeco majatehasest karp-kinni lahenduse. Nemad tegid konstruktiivse projekti, valmistasid tehases detailid ja püstitasid karbi (konstruktsioon, katus, avatäited, välisvooder). „Professionaalne töö ja laitmatu juhtimine nii objekti- kui projektijuhi poolt. Ning kaasamõtlemine, see on tähtis. Näiteks puitkiud-villast polnud ma kuulnudki ja algselt oli plaanis hoopis tselluvill. Takkajärgi olen soovituse eest tänulik, sest maja on ka tormise ilmaga väga vaikne ja peab hästi sooja,“ kiidab Mare „Võtmed-kätte lahendus ei tundunud aga kuidagi mõistlik, liiga palju oli erisoove ja -materjale, rahakott jäi ka õhukeseks. Edasi sai ehitusega liigutud pikkamisi, iga töölõigu jaoks oli oma meeskond, nii palju kui jaksu ja oskust oli, sai ise ja sõprade-laste abiga tehtud.“
Mare kutsub oma ehitajaid võluriteks. „Mul on kombeks valida ehitajaid selle järgi, et nad peavad mulle meeldima, nende mõtte- ja teostusviis sobima. Sain maja ehitamise käigus toimetada koos paljude toredate inimestega. Igaühega oma lõbusad lood. Elektrik keeldus elusa puu sisse naela lööma (no me olime ühel nõul) ja paigaldas valgusti kannatlikult enne lati külge. Ahjumeister sõnas iga raskema töö peale: „See on rohkem nagu naiste töö!“. Sisevoodri paigaldajad olid Võrumaalt - nemad võtsid seda kui puhkust mere ääres ja tulid kalale. Neid toredaid seiku on nii palju, et ma parem ei tee proovigi siin kõiki ükshaaval ära nimetada - siis saaks sellest raamat, mitte lehelugu. Aga suur-suur aitäh teile kõigile!“ Maret kuulates jääb mulje, et maja ehitus saab ja peabki olema üks suur seiklus ja kulgemine. Kadestamisväärne kogemus, tavaliselt pigem stressirohke aeg, mida nautima ei kiputa.
Interjööris ainsa puuliigina kasutatud musta lepa eest annab Mare au Treest-ile - väikesele ettevõttele kaugel Mulgimaal, mis oli Eestis ainus, kes oli Marele nõus lepalauda tegema ning Marega koos ta sõgedaid mööbliideid projekteerima ja teostama. „Mina mõtlesin mööblitüki välja, tegin kavandi ja tema projekteeris, et CNC masin seda töödelda suudaks. Tema tootis valmis ja mina kruvisin kokku: söögilaud, kirjutuslauad ülal, ribilised kapiuksed, aga muidugi ka muu puitmaterjal sees ja väljas (vooder, paled, aknalauad, vannitoa tööpind). Üliilus peene lamelliga lepa liim tuli sealt!“ õhkab Mare. „Ma ise annaks küll sellele täitsa eraldi auhinna - nii ilu kui jääkmaterjali kasutuse eest!“ Eritellimusel siseuksed valmistas kohalik meister, ikka sellestsamast lepast.
Külla tulnud imestavad, et katusealustesse eluruumidesse pääseb kitsukese ja järsu redeli kaudu - kas tülikas pole kohvitassiga kontorisse ronida? Mare vastab, et aga trepp ei mahu ju kappi! Ta selgitab, et lastel oli Narnia-unistus. „Nad soovisid oma tuppa pääseda kapist! Ning Tomo tegi selle teoks! See, et lapsed tube (nii magamis- kui mängutuba) omavahel jagama peaksid, oli jällegi minu kiiks. Piinarikas see klattimine lapsevanemale küll jõnglaseeas on, aga vennad peavad õppima elu jagama, et neist täiskasvanutena sõbrad saaks“.
Mare jätkab: „Majades, kus olen elanud, on eluaeg sellised redelid olnud, ma olen harjunud ja nõuab vormispüsimist: üle 60 cm läbimõõduga inimesed üles ei mahu. See isegi ei tulnud teemaks, et redel on halvem kui trepp. Mu enda vanaema klõbistas surmani mööda sellist üles-alla. Kui väga vanaks jään teen elutuppa ratastoolilifti. Sellise nagu laoruumides: pulk, mootor ja platform, peaks väga nett välja nägema,“ on Marel ka pikk plaan paigas.
„See maja on rohkem nagu sous vide ehk aeglaselt küpsetatud,“ annab Mare aimu maja kujunemisloost. „Tõepoolest, just siis, kui Tomo kirjutas, et kas võiks saata meie maja puitehitise võistlusele, sain öelda: jah, maja on nüüd valmis! Kuigi maja karkass sai tehasest krundile juba 2016/17 talvel, siis tundus, et otsus - maja on lõpuks valmis saanud ja võib võistlema saata - tuli ikkagi uisapäisa. Nüüd on kiire nende peaaegu-valmis-asjade lõpetamisega,“ võttis naerusuine omanik vastu külas käinud žüriiliikmeid.
Žürii hindas suvila ESTPLY eripreemia vääriliseks oma detailipuhta, avatud ja uuendusliku puidukasutamise eest interjööris. Puidul on keskne roll arhitektuurse idee teostusel ning sise- ja välisruumi sidumisel tervikuks. Sisearhitektuurne kontseptsioon tekitab isikupärase nn maja majas lahenduse. „Sümpaatne on interjööri vahetu ja sujuv üleminek väliruumi ja ümbritsevasse looduskeskkonda. Interjöör on hästi õnnestunud, minimalistlik, detailipuhas ja veenev ning loob hoonega harmoonilise terviku,“ täpsustab žürii liige, sisearhitektide liidu juhatuse esimees Reio Raudsepp.
Mare ütleb lustlikult žürii arvamise kohta, et vanamoodsamat lahendust kui tavaline saunalaudis seina pandud annab otsida. „Nüansse on selles küll: põrandalauaprofiil ilma sooneta, töötlemata must lepp, vertikaalsuund seinas, läbiv lauasuund (sh terrassil ja põrandalaual, ehitajad said imestada), kolm eri laua laiust hajuva mustrina et liigset sümmeetriat ei tekiks. Seda ei märka keegi, aga see on tegelikult oluline: muudab seina elavaks. Paigaldajatel oli muster ees mille järgi laudu lappida,“ tutvustab omanik ehitamise köögipoolt.
„Žürii oli puitinterjööri auhinna valiku tegemisel tõelises kimbatuses: kuidas valida väikese ja suure, privaatse ja avaliku vahel, võrrelda justkui võrreldamatuid. Samas kinnitab see järjekordselt, et puitu saab tõesti kasutada igasuguse funktsiooni ja suurusega hoonete rajamiseks, uuenduslikult ja heatasemeliselt,“ võttis žürii väljakutsed kokku võistluse korraldaja Anni Martin.
Rannaküla suvila kooskond:
Arhitektid: Tomomi Hayashi, Anna Endrikson/ Hayashi-Grossschmidt Arhitektuur
Sisearhitektid: Mare Hunt, Tomomi Hayashi
Insenerid: Mihkel Sagar / Mainhouse OÜ; Timbeco Woodhouse OÜ
Ehitaja: Timbeco Woodhouse OÜ
