1980ndatel ehitatud suvila ei tundunud esmapilgul sugugi kehvas seisus. Esimeseks mõtteks oli teha pisemat sorti remont, mis oleks tähendanud veidi krohvimist ning korstna ja kamina töökorda seadmist. Suurema tööna plaaniti vaid kanalisatsiooni rajamist ja vannitoa sisse seadmist.

Priit meenutab, et kiht kihi haaval maja lahti kiskudes läks pilt palju realistlikumaks. „Soojustuseks oli ebamäärase kattuvusega saepuru, aknad-uksed sooja ei hoidnud ning sarikad ja põrandatalad olid kohati liiga suure sammuga ja vajasid tugevdamist.“ Ka korstna seisund oli sedavõrd halb, et selle taastamine polnud rahaliselt ega ehituslikult mõistlik. Nii sai ruumi kokkuhoiu mõttes üldse puitküttekolletest loobutud. Kuna algupäraselt puudus majas pesuruum, tuli teha tsentraalne vee- ja kanalisatsiooniga liitumine. Selle töö jaoks jaoks tuli aga hoov üles kaevata ning siis oli mõistlik plaani võtta ka juba suuremad haljastustööd. „Siis oli selge, et teeme korra ja põhjalikult,“ kirjeldavad hakkajad noored tööde algust. Niisiis jäi suvilast alles vaid karkass ja osaliselt ka rookatus, mis juba algselt hoone juurde kuulus.