Appi! Aknad on hommikul niisked. Millele viitavad “higistavad” aknad ja mida nendega ette võtta?

Juba mitu hommikut on akendel tervitanud päikesekiirtes helklevad pisikesed veepiisad. Milles on asi? Põhjus on üsna lihtne — uued aknad on palju õhutihedamad ja ruumi õhuvahetus muutus järsult palju halvemaks. Mida teha?

Kondenseerumine on füüsikaline nähtus, mis tekib temperatuuri langemisel allapoole kastepunkti. Õhus on alati mingil määral veeauru. Kui temperatuur nii õhus kui esemetel ei ole kastepunktist madalam, siis kondensaati ei teki.

Väline kondenseerumine tekib välimise klaasi keskele. Esialgu võib see olla ehmatav — eeskätt sügiseti ja kevaditi, kui õhuniiskus on kõrge ja õhk jahe, jahtub välimine aknaklaas niivõrd, et kattub kondenseerunud veega. Sisuliselt näitab see head soojusisolatsiooni: toasoe ei jõua välimise klaasini. Harvadel erandjuhtudel võib talvel temperatuuri järsul tõusul nullilähedaste miinuskraadideni juhtuda ka, et aken läheb väljast jäässe.

Sisemine kondenseerumine tekib sisemise klaasi servadesse — esmalt alumisele, siis külgmistele ja viimaks ülemisele servale. Taoline nähtus on tingitud sisemise klaasipinna jahtumisest allapoole toaõhu niiskussisalduse kastepunktist. Seega on siin kaks olulist tegurit, mida silmas pidada: toa õhu suhteline õhuniiskus ja sisemise klaasipinna temperatuur.

Neile lisandub veel terve hulk küsimusi: milline on eluruumide niiskuskoormus — elanikud, tegevused, taimed jmt; kuidas on lahendatud eluruumide ventilatsioon; kui sügaval seinas paikneb aken; kuidas pääseb soe õhk klaasipinnani?

Enne otsustamist, kas akendega on midagi juhtunud, tuleks tähelepanu pöörata suhtelisele õhuniiskusele, mis peaks olema vahemikus Rh = 35–45%, ja ventilatsioonile, mis peab tagama siseõhu kvaliteedi. Sisemine kondenseerumine on nähtus, mis juhtub teatud keskkonnatingimuste kokkusattumusel sõltumata toote tüübist ja kasutatud materjalidest.

Esmalt võiks määrata kodu õhuniiskuse. Selleks sobib professionaalseks kasutamiseks mõeldud hügromeeter. Kondensaatvee teke ei tähenda ise seda, et justkui aknaga oleks midagi valesti. Kondensaat näitab probleemi olemasolu sisekliimas. Akna konstruktsioon võib sisekliima probleeme kas kiiremini või aeglasemalt lihtsalt välja näidata.

Lihtne reegel: tuuluta ja küta

Kondensaat tekib üksnes sellisel juhul, kui välipiirde soojusisolatsioon on selline, et nende toapoolne pind jahtub madalamale tasemele, kui on antud hetkel sisekliima jaoks kastepunkti väärtus. Siit järeldades võibki öelda, et kondensaadiga saab võidelda tegeledes oma kodu sisekliimaga.

Läbi aegade on kehtinud kaks lihtsat nippi olukorra vältimiseks:

Esiteks tuleb tubasid tuulutada. Kui majas pole korrektselt projekteeritud ja töötavat väljatõmbe ja sissepuhkega ventilatsiooni, mis hoiaks siseõhu kvaliteedi normi piires, siis tuleb paratamatult korra või kaks päevas aknad avada ja ruume tuulutada. Inimese elutegevusest tulenevalt lisandub toaõhku pidevalt niiskust (toiduvalmistamine, pesemine, ka lihtsalt hingamine ja toataimedki annavad oma osa) ja CO₂. Ilma õhuvahetuseta on paratamatu, et suhteline õhuniiskus tõuseb ja õhu kvaliteet halveneb.

Kütteperioodil, mil väljas on jahe või külm, on tegelikult veeauru sisaldus absoluutnumbrites välisõhus väiksem kui soojemas toaõhus. Seetõttu lisaks värskele õhule vähendab välisõhu sissevõtt ja üles soojendamine ka ruumi õhu suhtelist õhuniiskust. Alternatiiviks lihtsalt akna avamisele võivad olla ventilatsiooniklapid aknaraamis või -lengis. Nende toimimise peab muidugi tagama piisav õhu väljatõmme olemasoleva ventilatsioonisüsteemi kaudu, et avatud klapist saaks õhku peale tulla.

Teiseks, kui väljas on ikka külm, tuleb ruumi ka kütta. Kondensaatriski arvutused tehakse majadele –10 °C temperatuuri juures ja passiivmajadele –16 °C. Ei ole otstarbekas dimensioneerida hooneid näiteks –20 °C või isegi külmema ilma järgi, kui arvestada, et paljude aastate keskmised kütteperioodi temperatuurid (oktoober-märts) on meil Eestis pigem –1 °C ümber ja talvekuude keskmine temperatuur on pigem ca –4°C.

Allikas: Viking Window